13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Rist ja viletsusANTS METSLA, 03. oktoober 2007Sõnalisele „sambasõjale" Tallinnasse Vabadussamba püstitamise ümber on meedias lisandunud „ristisõda". Tartu Ülikooli audoktor, eesti päritolu Taani ajaloolane Vello Helk süüdistas Maalehes (6.9.) pealkirja all „Ristimärgist eesti keeles ja meeles" üht osa eesti rahvast, sealhulgas ajaloolasi, ateismis, mille olevat põhjustanud Nõukogude okupatsioon ja hillarpalametsalik ajalookäsitus. Kas aga tõsiajaloolane saab uskuda jumalasse ja risti imeväärsesse jõusse? Nõukogude aeg ei sünnitanud ateiste, vaid kõigest mõttelaiskust. Hoopis praegune riik on noist mõttevaeguritest, toonastest kommunistidest vorminud hulganisti ateiste, kellele sobib materiaalsusel rajanev riik, vägi ja au. Vaatamata parimalegi suhtumisele Jeesuse isikusse ja temast jäänud käsuõpetusse, ei saa ajaloolane näha ristis muud kui vahendit, millel Juudamaa võimkond rahva tahtel mõrvas märtri. Siitpeale sai rist halva märgi külge. Ristialuste hädad 10.–11. sajandi Euroopa võimuvõitluses etendasid kristlik kirik ja selle sümboliks olev rist sageli otsustavat, aga alati mitte kõige ilusamat rolli. Eriti näotud olid paavstide algatusel ristimärgi all korraldatud ristisõjad, tegelikult küll röövretked Jeruusalemma ja Läänemere äärde. Alistatud ja mahatapetud väikerahvaste alad pühendati Jeesuse pereliikmetele. Nõnda saimegi 13. sajandil Maarjamaaks (ehk „puu otsast alla", nagu arvab V. Helk). Ajaloolane Helk koos mõnede „ajalooharrastajatega" väidab oletuslikult, et toonane maarahvas oli ristiusulembene, kui ristirüütlid ja teised meile tulid. Miks lõppes piiskop Meinhardi (1125–1196) rahumeelne usumissioon Väina jõe suudmes nurjumisega, miks pisteti tema sõjakam järglane Bertold piigiga läbi ja miks oli vaja meid „talledeks" muutnud piiskop Albertil pea iga aasta käia paavstilt raha lunimas ja Saksa riikidest „sõjateenistuse vendi" värbamas? Või mida tähendas Läti Henriku ahastus, kui ta oma kroonikas 1222. aastal kirjutas, kuis paganad kaevasid oma ristitud surnudki haudadest välja ja põletasid need paganlikult, tõotades, et ei võta ristiusku vastu, kuni maal on üksainuski üheküünrane poisike? Vello Helgi arvates järgnes sellele majandus- ja kultuurträägellus, isegi siinsete saksa soost „vasallide" assimileerumine (!) kohalikega. Kultuurimõjutusi eitamata võib öelda, et balti parunitest maaomanike parasiitlik eluviis sünnitas Eestis sajandeiks Euroopa ühe tagurlikuma põllumajanduse, mis püsis kuni nende maavalduse konfiskeerimiseni 1919. aastal. Pärast seda jõudis eesti talupoeg lühikese ajaga Euroopa majakaks. Rist aga ei ole kinnistunud ei meie meeles ega keeles – ütleme ju ikka: rist ja viletsus. Miks eesti ajaloolased vaikivad? Ajaloolase esmatunnuseks on ühiskondliku südametunnistuse kestev edasikandmine. Tavainimene võib unustada Aleksander Suure ja Napoleoni koletud tapatalgud, stalinismi ja natsismi massimõrvad, meil Eestis isegi küüditamised, MRP ja „pronksiööd", ent ajaloolane kannab endaga meelespidamise taaka – elukutse on tal selline. Seepärast tahaks küsida: miks vaikivad ühiskonda erutavates küsimustes meie tuntud kodumaised ajaloolased? Noh hea küll – „sambapüstitamise" küsimuses pole lihtsalt soliidne sõna võtta, sest kellele seda sammast ikka vaja. Aga mingisugust ühiskondlikku arvamust riigi tänase arengu suhtes, esimese Eesti Vabariigi vaikiva ajastu ja riigikaotuse jpm kohta pole meie tuntud ajaloolased suutnud kujundada (kuigi 15-aastane hindamisdistants on olemas!). Kas kardetakse praegusel „vaikival ajastul" oma õppetooli, võimaliku väljateenitud akadeemikutiitli, mingi muu elu-olulise ambitsiooni pärast? Igatahes esimese vabariigi ajal oldi Eestis julgemad. Või ei vajagi tänane Eesti rahvas enam valgustamist? Et olgu tal posti otsas rist või antikristus, kivist või klaasist? Viimati muudetud: 03.10.2007
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
