Uue Sakala eest!

EVELYN SEPP,      15. november 2006


Ehk peaks seda lugu kirjutama hoopis erakonnakaaslasest psühhiaater Jüri Ennet, aga küllap jõuab temagi oma terava arstipilguga olukorda lahata. Täna on aga paslik üle vaadata ühe tõsise uue kultuuriobjekti ümber lõkkele löönud kirgede tagamaad. Hinnata selles möllus välja öeldu vastavust tegelikkusele ning uurida, miks ühed kultuuriinimesed seisavad kirglikult uue keskuse loomise toetajate, teised aga vastaste ridades. Küllap on neil mõlemail midagi enda õigustuseks öelda. Näib, et paljudel vastalistel peale võimaluse end näiliselt Keskerakonna vastu reastada muud argumenti polegi.
Mille muuga seletada seda, kui Teatriliit töötab vastu uue teatrisaali loomisele, või Kinoliit esimese väärtfilmikeskuse rajamisele ning kinomonopoli murdmisele Tallinnas? Tõsi, mitte kõik kino- või teatriinimesed, vaid nende kutseliitude juhtkonnad.
Võin vaid arvata, et sellisele küsimusele kõlaks vastuseks midagi müstilise parteilise asjaajamise aadressil. Ebaausa tegutsemise või suisa korruptsioonisüüdistuse laadset. Või siis sõimu "ahnete nolkide" ehk ea poolest noorte kultuuriarendajate aadressil, kes "surmkindlalt" tahavad armsasse linnasüdamesse teha koleda plekk-karbi ja sinna sisse suure kasiino.
Armad inimesed, kuulake vahel peale Eesti Arhitektide Liidu asejuhi Margit Mutso jutu teisi kah! Lugege näiteks 14. novembri Eesti Päevalehest põhjalikku kronoloogiat sellest, mis on väidetavalt andnud ettekäände poliitiliste tõmbetuulte tekitamiseks. Lugu õnnetu lammutusloaga on 2003. aastal alanud protsessi loogiline, aga loomulikult kurb või ka paratamatu jätk. Millel on omad ehitustehnilised põhjused, mitte aga poliitilised, nagu mõned "siiralt" näivad uskuvat.

Sakala suurim probleem on lisaks tema tänapäeva mõistes ebafunktsionaalsusele selles, et ehitustehnilistel põhjustel ei ole võimalik selle ruumiprogrammi olemasoleva karbi sees muuta. See pole siinkirjutaja väljamõeldis, vaid ehitusekspertide järeldus. Näiteks suur saal – võtad rõdu maha, kukub sein kokku. Hoonestusõiguse leping kohustab aga saali rekonstrueerima, mitte remontima või renoveerima. See aga tähendab kandekonstruktsioonide muutmist, ja ega muidu sinna vähemalt 600 istekoha lisamine mõeldav olekski. Nii on lugu ka hoone teiste osadega.
Mida see aga tähendab? Eks ikka seda, et enne poole valimist tuleks endale selgeks mõelda, mida me tegelikult tahame. Kas nautida vaadet kahtlemata huvitavale hoonele, või siiski seda, et hoone sellel kohal töötaks, elaks, teeniks eesti kultuuri huve? Kas pakuks uusi võimalusi linnasüdames peale träni ostmise ka muul viisil aega veeta, paremaks inimeseks saada? Muidugi oleks suurepärane, kui valik ei oleks nii vastandlik, aga paraku on.

Hoone on sisulise kasutuseta juba uue aastatuhande algusest, ja eks see oligi peapõhjus, miks omaaegne kultuuriminister Margus Allikmaa selle erakätesse andis. Eesmärk oli leida investeeringuks ja hoonele uue elu andmiseks eraalgatuse tugi. Maailmas ringi käinud inimesed on varemgi tähelepanu juhtinud, et mitte alati ei ole kultuur rahakerjaja rollis, et isegi väikeriigis on võimalik tekitada selliseid energiaringe, mis end ise ära majandavad ja investeeritu tagasi teenivad. Tänaseks on veninud projekti tõttu uue hoone maksumus tõusnud aga juba ca 1 miljardi kroonini. Plekk nii palju ei maksa, küll aga klaas ja paekivi, millest uus hoone tuleb.
Ka riik võiks ju selle kulu kanda, kuigi see tuleks teha millegi muu arvelt nagu alati. Võimalik, et maapiirkondade kultuurimajade, spordihoonete, rahvaraamatukogude vmt arvelt. Küll ei võtaks see riigilt kohustust seda üksust ka majandada. Protsessi tagasipööramine ei lisaks hoonele funktsionaalsust: saali akustika ei muutuks paremaks ja kasutajasõbralikumaks, tohutute fuajeede küttekulud väiksemaks ega hoone tervikuna praktilisemaks.

Kulla kultuuriinimesed, käituge selles möllus vahelduseks ka kultuurselt! Eesti Arhitektide Liidu juhtkond võib ehk endale lubada osalemist valimistel nagu iga teinegi partei, aga kultuurilises konkurentsis püsimiseks vajab Eesti kultuuriüldsus vähem poliitikat ja rohkem ausust ning lugupidamist üksteise suhtes. See, kelle vastu paljud teist asunud on, ei ole tegelikult Keskerakond, vaid teie endi talendi austajad ja kolleegid.

KESKMÕTE:
Hoone on sisulise kasutuseta juba uue aastatuhande algusest, ja see oligi peapõhjus, miks omaaegne kultuuriminister Margus Allikmaa selle erakätesse andis.




Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (51)