Eesti rahvuslik Estonia selts kimpus venestajatega

Jaan Niin,      30. märts 2005


Estonia laulu- ja mänguselts loodi Tallinnas 1865. aastal. Juba 1869. aastal I üldlaulupeol Tartus sai seltsi meeskoor I järgu aukirja. Selts on korraldanud Tallinnas kaks Eesti üldlaulupidu: 1896. aastal VI peo Lootuse seltsiga kahasse ja 1910. aastal VII peo üksi. 1906. aastal asutas selts kutselise teatri Estonia.
Ametlikult pühendati VI üldlaulupidu keiser Nikolai II kroonimisele 1896. aastal. Kuid see laulupidu korraldati vene võimu rängema surve all kui ükski varasematest. Laulu "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" kui rahvuslaulu laulmine keelati ära. Kavast visati välja ka kaks vaimulikku laulu ja nõuti eesõigust vene lauludele. Ettekantavatest kõnedest taheti saada täpseid venekeelseid tõlkeid, mille tõttu neist enamik jäigi pidamata.
Loa esineda sai ainult Jakob Hurt, kes tõlkis oma kõne. Siis tegi kuberner Skalon juba valmistrükitud peokavasse paranduse – ei kõnele mitte pastor Hurt, vaid doktor Hurt – ja kogu tiraaž tuli trükkida uuesti.
Samal ajal tõstis venekeelne ajakirjandus lärmi, et peol räägivad kõik eestlased eesti keelt, ja isegi need, kes väga hästi vene keelt oskavad. Peo ajal istus kuberner Skalon laululava kõrval ja jälgis ise, et ei toimuks midagi "mässulist". Kuid eeskava lõppedes võttis äkki sõna Jaan Tõnisson ja tegi ettepaneku püsti tõusta, mütsid peast võtta ja rahvuslaulu laulda. Vaimustunud rahvas tegi seda suure rõõmuga. Ka kuberner, kes lootis Vene hümni kuulda, tõusis püsti, kuid kuuldes keelatud laulu, oli ta väga vihane ja kutsus peokomitee järgmisel päeval enda juurde seletust andma. Seal sai kuberner siiski sedavõrd rahuldava vastuse, et oli sunnitud piirduma ainult noomituse avaldamisega.
VII üldlaulupidu pühendati Estonia uue teatrimaja nurgakivi panekule 1910. aastal. Marurahvuslasest vene kuberner Korostovets ei sallinud silmaotsaski eestlaste rahvuslikke ettevõtmisi ja veeretas peo korraldajate ette kõikvõimalikke takistusi. Ta nõudis juba enne laulupidu, et kõik ettekantavad laulud esitatakse temale sõnasõnalises venekeelses tõlkes. Ja kui selgus, et tõlge pole täpne, keelas ta nende esitamise.
Siiski lahenes olukord nii, et nende laulude tekst parandati venekeelse tõlke järgi "õigeks" ja kanti sellisena laulupeol ette. Ka rinnamärkide eestikeelne tekst kästi asendada venekeelsega, kuid see asi lahendati lihtsalt ja märgid tehti ilma tekstita. Kui varem oli Vene hümni laulupeol lauldud eesti keeles, siis nüüd kuulutati eestikeelne tõlge kõlbmatuks ja nii tuli seda laulda vene keeles.
Korostovetsi "eestlaste hävitamise poliitika" tõusis haripunkti laulupeo teisel päeval, 13. juunil, kui oli ette nähtud uuele teatrimajale nurgakivi panemine. Seda kavatseti teha väga pidulikult. Kuid kuberner tegi viimasel hetkel korralduse, et peokõnesid võib pidada ainult vene keeles ning õnnitlusi ja tervitusi ei tohi üldse olla. Keelati ka rahvuslaulu laulmine, millega kavatseti pidulik sündmus lõpetada. Sellise jõhkra nõude tõttu asetati nurgakivi ja lilled paigale vaikides.
Sellest teada saades laskis vihane kuberner politseinike salgal kiskuda maha kõik nurgakivi ümber pandud lilled ja pärjad koos neid hoidvate tugedega. Kihutati minema ka kõik kohalviibinud inimesed. Aga kui sama päeva peokontserdi lõpus hakkas rahvas spontaanselt laulma oma rahvuslaulu, siis see küll vihastas kuberneri, kuid ta oli võimetu midagi ette võtma. Hõbepäine D. O. Wirkhaus pani otse nagu sellele jätkuks oma ühendpasunakooriga helisema "Porilaste marsi", mis oli Soomes keelatud. Vihane kuberner ei osanud muud teha, kui määras Wirkhausile koha peal "keelatud" marsi mängimise eest halduskorras 10 päeva aresti. Kuna selle marsi ettekandmine olid keelatud vaid Soomes, jäi kuberneri kurvastuseks koorijuhil karistus kandmata.
Ehk tuleb ka praegusele laulurahvale midagi sarnast meelde meie hilisema aja Vene "kuberneride" Ivan Käbini ja Karl Vaino "hoolest" laulupeolaulude "õige valiku" ja koorijuhtide "kasvatamise" kohta. Pange aga kirja, kuni pole veel hilja!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)