Enn Eesmaa ühendab endas kultuuri ja poliitika

URMI REINDE,      03. august 2005


Kui vaatan kõrvalt lühikest, kuid äkilist poliitilist karjääri teinud rahvasaadikut Enn Eesmaad, meenub üks eesti tehnikakultuuri alustugesid, Tallinna Tehnikaülikooli kauaaegne rektor Boris Tamm, kelle isikuintervjuu oli kord pealkirjastatud: "Mulle meeldib maailm kogu oma mitmekesisuses". Eesmaagi tundub olevat just selline inimene, kellele meeldib maailm koos kõigega, mida ta pakub.

"Olin üle 30 aasta ajakirjanik, alustanud noortesaadetest, jõudnud riigitelevisiooni juhtimistasandile ja erakanali uudisteankruks. Seisin küsimuse ees: mis edasi? Kas 56aastasena proovida elus veel midagi, või minna sissekäidud ja päris hästi töötavat rada lõpuni?"

Hetk soosis otsustavat sammu
Mõnikord on elus väga oluline, mis hetkel mingi pakkumine tuleb. Eesmaale tuli Keskerakonna ettepanek just siis, kui isiklikud kahtlused soosisid muutusi. "Mind võlus Edgari konkreetsus. Täna võin öelda, et olen valikuga rahul."
Eesmaa jätab mõndagi ütlemata. Aga meie, naised, teame ju kõike! Näiteks sissetulekus Eesmaa kaotas. Pean seda tähtsaks siin ära märkida, sest eesti rahval on miskipärast kujunenud sügav veendumus, et suure raha ja poliitiku vahel seisab ilmtingimata võrdlusmärk.
Mind ajab alati naerma, kui leheneegrid tustivad Riigikogu liikmete tshekikuhilates sente kokku liites, et leida midagi, millega lugejaid hullutada ja neis raevu esile kutsuda. Samal ajal liiguvad Eesti riigist sadamaid ja raudteid pidi välja tõelised miljardid. Eesti tavaline tubli inimene töötab kui loom ja teenib kuus korda eurooplasest vähem – aga näe, kirjatsura arvates on hoopis õudne, et Reet Roos julges kell kolm öösel rahva raha eest pitsat süüa.
Eesmaa teenis tippajakirjanikuna vingelt rohkem kui praegu. Ka see võis olla põhjus, miks töövahetuse kaalumine võttis enam aega kui mõnel teisel.
"Aga ma teadsin, mis valdkondades võiksin poliitikas töötada – kultuur ja välispoliitika. Poliitiku amet võimaldab neid alasid haarata märksa süvenenumalt kui ajakirjanduses."
Eesmaa jaoks on elu kestnud teisiti 2002. aasta jõuluajast, kui ta tegi pöördelise valiku. Sestpeale sai ta eelkõige Riigikogu liikmeks, edasi Keskerakonna aseesimeheks, siis Riigikogu väliskomisjoni esimeheks, ja täna räägitakse ringkondades tõsimeeli temast kui presidendikandidaadist.
Ise ta sellest viimasest rääkida ei taha. Sest ta pole suurustleja, kes jagab laskmata karu nahka. Üldse näib, et ta läheb edasi ainult kindla peale.

36 tundi päevas
Enn toimetab meie lehe filmisoovitust, tutvustab Kesknädala lugejatele maailma ja Eesti kuulsaid juubilare. Eesmaad intervjueeris üle-eelmisel nädalal Ignar Fjuk oma põhjendamatult suurema tähelepanuta jäänud Vikerraadio (varem Klassikaraadio) saatesarjas "Räägivad".
Kui vaja, ilmuvad Eesmaalt asjatundlikud kirjutised, olgu Postimehes ja maakonnalehtedes, aga ka kollases meedias. Eesmaa on väheseid poliitikuid, kes kirjutab absoluutselt ise. Valdab teemat ja väljendusoskus on meie avaliku ruumi üks perfektsemaid. Kuidas ta jõuab, ons tal vanajumalaga kokkulepe 36tunnistele päevadele?
Kroonika kirjutab Eesmaast, et ta olla täiskarsklane. See oli minu jaoks ainus uudis, mille meditsiinajakiri suutis välja peilida. Kusjuures, nagu selgus, vale uudis.
"Enn, kas sa tõepoolest ei võta veini, ei mõnule sigaretiga ega vaata naisi?" (Vast alles nende kolme tingimuse kokkulangemisel võib üht meest nimetada täiskarsklaseks.)
"Ei, nii hull asi ei ole," pareerib härrasmees, kes õhtuses pidulauas hiilgab vaimukate toostidega. "Aga tõesti, ma ei suitseta. Ja see viimane on kohe päris mööda, naisi ma näen küll..."
Riigikogu töö, erakonna lõputu töö ja väliskomisjoni esimehe töö koormus on lihtsurelikule hoomamatu. Kuid nähvitsad siiski pärivad aegajalt, kas Eesti riigil eksisteerib üldse iseseisvat välispoliitikat.

Välisministeerium polegi relikt
Eesmaa ei ärritu, kui õrritada, et Eestil jäi taasiseseisvumisest reliktina alles välisministeerium ja nüüd on vaja sellele leida mingi tegevus. Näiteks meie oma välispoliitika ajamine.
"Euroopa Liidus toimimise põhimõte on subsidiaarsus – mis kohtadel paremini välja tuleb, tuleb teha kohtadel. Ja miks ei võiks Brüssel (Eesmaa nimetab Brüsselit jäälõhkujaks, UR) regionaalsetes küsimustes, näiteks suhetes Venemaaga, ära kasutada riike, kellel venelastega on head suhted?"
Eesmaa mainib Soomet. Ta ei ole kindlasti nõus, et välisministeerium on relikt.
"Ka teistele ministeeriumidele võib esitada samasuguseid küsimusi. Kuhu me nõnda jõuame?"
Eesmaa meenutab, et ka Eesti NSVs oli välisministeerium suhteliselt mõttetu, kõik otsustati Moskvas.
"Mäletame Arnold Greeni kui kena inimest ja lindilõikajat. Aga kuidas ta töötas Eesti heaks telgitagustes, sellest me täna rääkida ei taha..."
Eesmaa sõnul tuleb tänagi töötada "telgi taga", ehk korrektsemalt – arendada piiriüleseid kontakte. Kuid siingi on kusagil mõistlik piir: "Me peaksime rohkem mõtlema tulevikule!" erutub Eesmaa alles nüüd silmnähtavalt. "Me ei peaks klammerduma detailidesse, me ei peaks üha kinnitama asju, mida me põlvkondade viisi juba teame, me ei peaks iseendale nii palju vastu rinda taguma, me peaksime rohkem mõtlema võimalustele, mida tänane elu maailmas Eestile pakub."
Vihje piirilepingule on ilmne. Pole vaja küsida, kuidas ta sellesse suhtub. Fakt on, et kui Eesti riik jõudis 15ndal taasvabadusaastal idanaabriga ühises piiris kokkuleppele, juhtis Eesmaa meie kõrgeima võimuorgani väliskomisjoni. Teine hea ajakirjanik, Urmas Paet, oli välisminister.
Muide, see on eraldi teema – endistel ajakirjanikel läheb poliitikas üllatavalt hästi. Vähemalt ei jää nad hätta krutskiga küsimustele vastamisega.

Pahatahtlikud küsimused
Kas tõesti NATO kaitseb Eestit? Kuhu on kadunud ÜRO? Miks istume Afganistanis ja Iraagis? Kulunud küsimused, tunnistan. Pahatahtliku alatooniga. Aga Eesmaa positsiooniga inimesel peab siin olema isiklik arvamus. Tal on. Räägib maailma ja Euroopa Liidu muutumisest, NATO ja ÜRO muutumisest. Ütleb, et Eesti jaoks on loomulik, kui oleme protsessides sees, mitte kõrvaltvaatajad. Et me juba olime kaua need, kelle arvamust ei küsitud. "Me realiseerime osavõtuvajadust, positsioonide valimise vajadust."
Eesmaa toob emotsionaalse näite. Kui meie hulgast lahkunud sõdur Arre Illenzeer valmistus Iraagi missiooniks, küsis ta ema: poeg, miks sa lähed? Vastus kõlas: selleks et kaitsta Eestit.
Eesmaale läks see vastus hinge. "Sa pead midagi endast andma, et mõõtmatult suuremat vastu saada."
Eesmaa sõnul on Eesti kindlamõõduline armee ilma NATOta võimatu. Ja Eesti turvalisus ilma NATOta nonsenss.

Kõigel on mõte
Kas Euroopa Liit sammub vastu lagunemisele? Mida need EI-d muud tõestasid...
"Ega see, et Prantsusmaal kuhjusid ebapopulaarsed asjaolud, ei tähenda veel, et mitte millelgi pole mõtet," jääb Eesmaa optimistlikuks ka EL põhiseadusliku lepingu suhtes. "Selles dokumendis on kõik õige: solidaarsus, nõrgemate toetamine, kokkuhoidmine, palju häid ja ilusaid mõisteid. Kui meil Eestis on levimas individualism ja künism, siis Euroliidu sõnum on siiski tsiviliseeritud ühiskond. Ideaalne kooslus on mõistagi rahvusriik, aga kogu maailm on ju muutunud..."
Eesmaa räägib pikalt, et mustvalgeid toone ühiskondade toimimises ei saa olla. Nii ei saa anda ka mustvalgeid hinnanguid.

Pere
Eesmaa on lõpetanud Tallinna Ülikooli (endine TPedI) inglise filoloogina, tema isa Enno oli Estonia ooperilaulja, abikaasa Aleksandra on Leedu päritolu pianist ja poeg Allan on lõpetamas Tartu Ülikooli inglise filoloogi ja majanduseksperdina.
Kultuur ja veel kord kultuur on olnud Ennu kasvutaust ja elusisu. Kultuur annab inimesele oskuse maailma mõista ja kiirendab võimet muutustega kaasa minna. Kultuurianumast ammutab Eesmaa tuge ka igapäevases poliitikas. Ja vaevalt teda segab, et me teame, kes oli Shakespeare, kuid jääme hätta, kui keegi palub meenutada, kes oli Shakespeare ajastul Inglismaa isevalitseja. Mis teha, poliitikud kaovad ajaloomälust kergemini kui kultuuriinimesed.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)