Imeline innovatsioon

Asutamisel on 400 nõukoda, et innovatsiooni arendada ja edendada, viia Eesti Vabariik maailma kõikvõimalike edetabelite tippu, minimaalselt esimese viie hulka. See kõlab uhkelt. Tarvitseb veel Nõukodade Ühiskoja Eestseisuse Kongressil (uhkelt kõik suured algustähed!) vastu võtta vastavasisuline otsus, ja me lõpetame uhke Innovatsiooni Aasta uhke kõikehõlmava Laulupeoga 31. detsembril 2009 – isegi 35kraadises pakases laulavad 400 000 nõukodalast oma hääled ühtlaselt kähedaks ja õnn tuleb meie õuele igavesest ajast igavesti... Aamen!

Innovatsiooni seebikas

Täiesti loomulikult õnnistavad Eesti Vabariik ja tema fondid seda aastat rohkete rahakingitustega, mille üle tärkav ja jõudu koguv uusrahvusliku demokraatia uusbürokraatia tunneb rohket rõõmu ja uhkusest tal kummistub rind. Vahest luuakse innovatsiooni-alane innovaatiliselt aktiivne laul või, kui väga hästi läheb, isegi muusikal, mille esitamisel ka õuelaulikud võivad särasilmselt nautida oma väikest profiiti „lastava füüri“ näol.

Kokkuvõtvalt – käivitatud on järjekordne seebiooper. Kõik see võetakse ette ilmsesti selleks, et rahvas oma pimestatud silmi kohe üldse ei saaks enam avada, vaid karjamaale kinni seotud lambana  ainult kuulata ja imetleda, seda järjekordset imetegu isegi väheviisi nautida.

Tegelikult võin kihla vedada, et rõhuv  enamik selles seebiooperis aktiivselt osalejatest ei tea üldse, mis innovatsioon on ja „millega seda süüakse“.

Innovatsiooni mõiste

Siiski, avame interneti, klõpsime Google'isse ja ennäe:

Joseph Alois Schumpeter (1883–1950), Austria majandusteadlane ning hilisem Harvardi professor tõi majandusteadusesse dünaamikal ja muutusel rajaneva mõtlemise, mille üheks olulisemaks alustalaks on innovatsioon. Schumpeteri mõiste kohaselt on innovatsioon leiutise, avastuse, uue või olemasoleva teadmise uudne kasutamine majanduslikus protsessis. Kasutamise eesmärk on konkurentsieelise, ideaalis isegi lühiajalise monopoli loomine.

Kuningas ongi alasti – majanduslikus protsessis käib konkurentsieelise ja ideaalis isegi lühiajalise monopoli loomine. Mis puutuvad siis siia laiad massid, nõukojad ja presidendid? See ju puhtalt firmade ja kompaniide asi, nende igapäevane kas siis enam või vähem mõtestatud tegevus. Selle riiklik suunamine ja poputamine ning seda enam aktiivne riigipoolne agitatsioon heidavad prügimäele kõik vaba turumajanduse printsiibid. „Elagu Gosplan!”

Schumpeteri loogikast lähtuvalt, aga paremat pole meil kusagilt võtta, on innovatsiooni viljadeks firmade ekstrakasumid. Paratamatult kerkib kohe küsimus: miks peavad Riik ja kogu Rahvas 400 nõukoja „punalipulisel“ juhtimisel sellega tegelema?!

Veelgi segasemaks läheb asi siis, kui proovime veidigi analüüsida natsiooni innovaatilist võimekust. Üpris heade allikate väitel on innovaatilise, sealjuures viljaka mõtlemise võimekus maksimaalselt ühel protsendil kogu populatsioonist ning sealjuures teeb see 1% oma tööd kõigi takistuste kiuste igapäevaselt ja iga ilmaga, vaatamata riiklike kampaaniate olemasolule või ignorantsusele. Pigem motiveerib, nii imelik kui ka see ei ole, just ühiskonna ignorantsus seda vähest innovaatikute seltskonda. Pigem on üldine vastuseis ja vahel isegi avalik hukkamõist selleks mootoriks, mis on viinud suurte avastusteni ja neist tuleneva majandusliku edukuseni. Ajalugu kubiseb sellistest näidetest.

Innovatsioon – igavesti ilus sõna

Tavainimesed, need 99% hulka kuulujad, tavaliselt väldivad innovaatilist mõtlemist. Nii nagu nad väldivad ja välistavad ka oma igapäevaelus vähegi ebamugavust tekitavaid muutusi. Konservatiivsus on nende lipukirjaks, aga see on juba täiesti teine jutt.

Innovatsiooni edukuse ainsaks kriteeriumiks on praktika – maailma objektiivne hinnang fiskaalsete instrumentide kaudu. Nagu rasedust ei saa tekitada palja tahtejõuga, nii ei saa ükskõik kui suure tahtejõuga, isegi sadadesse nõukodadesse kokku kuhjatud kollektiivse tahtejõuga, sundida rahvast innoveeruma.

Küll aga saab puru silma ajada, ressurssi raisata, odavat populismi levitada. Viimast just eriti, arvestades seda, et käesoleval aastal tulevad kahed valimised. Vahest kõik ongi nendes valimistes ja kogutavatest häältest tulenevas majanduslikus edus teatud kitsale kildkonnale?

Kõigel sellel pole aga küll midagi ühist innovatsiooniga. See on pigem populism, kui mitte öelda veelgi räigemalt: odav ja korruptsioonimaiguline populism. Kasutatakse ju siin otseselt riigi maksumaksjate ressurssi isikliku kasu saamise eesmärgil.

Eesti parempoolsed erakonnad, olles kõik need viimased 17 aastat ennast teadlikult sidunud vulgaarse turumajanduse ideoloogiaga, tunnetavad pinna kadumist jalge alt.

„Vähem riiki!“

Aga kus on täna see „Vähem riiki!“, kui riigid, need kõige demokraatlikumadki, järjest jõulisemalt sekkuvad majanduse valdkonda. Järjest suuremate rahasüstidega püütakse kuidagimoodi turgutada koomasolevat, ”Friedmani tõbe” põdevat maailmamajandust.

Paralüüs on see sõna, mida tasuks kasutada ilmestamaks tänases maailmas toimuvat. Haigus, mis kahtlemata ei tapa, küll aga võtab pikaks ajaks igasuguse tahtmise seltsimees Friedmani karikast uuesti rüübata. Mässudest ja avalikust vastuseisust võimudele lahutab meid vaid Marcuse-tüüpi tänapäevastatud ideoloogilise baasi puudumine potentsiaalses kontingendis – eelkõige noorte inimeste hulgas.

Ärev situatsioon sünnitab igasuguseid mõtteid, eelkõige alalhoiust tulenevaid. Aga need mõtted ei tarvitse alati targad olla ja veel vähem tarvitsevad nad olla viljakad.

Innovatsiooni ümber askeldamisega on tänane võimuliit ikka väga tugevalt „puusse pannud”, või siis ehk on ise asunud oma kirstu kokku klopsima. Too viimane oleks ikka ääretult innovaatiline tegu, kohe tõsiseltvõetav mehetegu viimase 17 aasta jooksul.

Plats puhtaks!

TOOMAS PAUR,

Keskerakond

Jaga |