Meie töölis-talupoegade kaitsevägi peab jääma!

VELLO LATTIK,      25. jaanuar 2006


Loomulikult vajame me palgalist, hea väljaõppega ja mobiilset kaitseväge, siin pole midagi arutadagi. Aga sama vajalik on oma töölis-talupoeglik kaitsevägi.

10. novembri Postimehes muretseb poliitik Tõnis Lukas: „Suur osa noormeestest jättis kohale ilmumata ja enamik väeosasid jäi plaanitud määral komplekteerimata … Näiteks saabus isegi auväärseks peetava Kuperjanovi Üksikjalaväe pataljoni koosseisu 380 kutsealuse asemel vaid 288. Neist omakorda 46 ei valda riigikeelt, 14 on kohtulikult karistatud, 62 lõpetamata keskhariduse, põhihariduse või veel madalama haridustasemega ja 83 kõlblikud „piirangutega"."
Härra poliitik kommenteerib situatsiooni kui „kurjakuulutavat", kuid samas nendib ausalt, et „kes ajateenistusse ei läinud, ei näe ka põhjust riiki kaitsta".
Poliitik Maret Maripuul on tuline õigus, kui ta 17. novembri Postimehes nendib, et kaitsetahte kasvatus algab kodust. Lausa vaimukas on samas Maripuu väide, et „Eesti riigikaitse ei kujune saja tuhande venna Voitka kogujõuna".

Probleemi tuum on kaitsetahtes
Mina küll ei mõista, milline huvi on „töövõtjal", agulipoisil, kaitsta oma tööandja mugavat elu hästi turvatud elurajoonis või tema erakoolis õppivate võsukeste karjääri. Tema elab ju peost suhu, nagu ta vanemad elasid nõukogude ajal, tihti elatakse isegi samas korteris ja sama mööbli keskel. Erahaiglad jäävad talle, agulipoisile, kättesaamatuks ja riiklik arstiabi ei küündi isegi nõukogudeaegseni, sest paremad arstid, õpetajad ja muud spetsialistid tõmmatakse erasektorisse.
Maripuul on õigus – kaitsetahet kasvatab kodu. Kodus aga tehakse poisile ruttu selgeks, et Eesti on riik rikastele, kes ise ennast kaitsta ei viitsi, sest kaitseväes rikaste võsukesi ei kohta. Kodus tehakse poisile selgeks seegi, et Eestis võib riigipöörde toime panna ühe ööga, kusjuures maailmale teatatakse, et dessantväelased idast toodi (viidi) Eestisse vaid ajutiselt, oma kaaskodanike kaitseks.
Samas avaldab Moskva, et kui NATO kavatseb sekkuda ja „ajutist, piiratud väekontingenti" takistada, tabab lennuvälju, kust NATO lennukid startisid, „piiratud, aga piisava tugevusega" tuumalöök. Põhjuse, miks kaasmaalased Eestis korraga nii energiliselt kaitsmist vajasid, leiab Moskva kergesti.

Mis asi on totaalkaitse?
17. novembri Postimehes hoiatab poliitik Tiit Tammsaar:
„On vastutustundetu visata prügikasti praegune totaalkaitsekontseptsioon koos kutsealuste rahvaarmeega."
Mis on totaalkaitse? Vastab militaar Ants Laaneots:
„Üleüldine vastupanu … Kasutatakse vastupanu kõiki vorme, alates relvastatud võitlusest ja lõpetates passiivse kodanikuallumatusega, milles osaleb kogu ühiskond." (Ants Laaneots „Totaalkaitse riigikaitsesüsteemina", ettekanne sügis 2000)

Kuidas lähenesid totaalkaitsele kommunistid
„Varitsege ja hävitage vaenlast. Ärge jätke vaenlasele mitte ühtegi karilooma, mitte ühtegi kilogrammi leiba, mitte ühtegi liitrit põletusainet. Põletage ära laod ja vaenlase voorid. Lõhkuge vaenlase tagalas raudteed. Purustage vaenlase telegraafi- ja telefoniside (nüüd mobiilimastid). Ajage nurja kõik fashistide kavatsused ja ettevõtted. Ärge andke fashistidele rahu ööl ega päeval. Materdage ja hävitage fashiste igasuguste vahenditega … Tekitame vaenlastele talumatu olukorra. Viimse veretilgani kaitseme oma kodumaad." („Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas. 1941–1945. Dokumente ja materjale" Eesti Raamat 1975, lk 72)

Kuidas suhtusid totaalkaitsesse fashistid
Ajaleht Postimees kirjutas 1944. aasta 14. augusti juhtkirjas:
„Meie ei jäta ühtegi inimest, olgu mees, naine või laps, kommunistide kätte … Meie ei jäta ühtegi kilogrammi vilja, olgu see talude varasalvedes või põllul, bolshevike kätte. Meie surmavaenlane peab tundma, et iga kilomeeter maad, mis ta Eestist vallutab, on tühi ja kõle …" (tsiteeritud kogumik, lk 423)
Totaalkaitse peaks justkui tuginema täpselt planeeritud ja üldise mobilisatsiooni süsteemile.

Meie praegune operetlik mäng
Mobilisatsioon on riigi majanduse, riiklike ressursside ja riigikaitsejõudude ümberkorraldamine sõjategevuse tagamiseks. Ilma selleta pole Eesti riigikaitset lihtsalt olemas.
Kes on midagi kuulnud meie mobilisatsioonist? Kuhu tuleb mobiliseerituil koguneda, ootab neid seal toit, majutamine ja munder? Ja muidugi relvad? Nagu ei ole kuulnud. Minu poeg, Viljandis spetsiaalväljaõppe saanud langevarjur küll ei tea, kuhu tal koguneda tuleb või milline relv talle pihku pistetakse. Kaldun arvama, et selliseid mobilisatsioonipunkte pole lihtsalt loodud, et meie operetlik kaitseväe juhtkond lihtsalt mängib.
On mul midagi mängimise vastu? Muidugi mitte! Kuni mäng on iseendale suunatud inimtegevus ja teenib mingit bioloogilist või sotsiaalset otstarbekust, lastagu aga käia. Aga totaalkaitse on mängimiseks liiga tõsine asi, sellega ei mängita.

Kuidas organiseerisid bolshevikud 1941. aastal totaalkaitset
Tsiteerin: „Igas maakonnas ning Tallinna linnas luua partisanide salke, mis koosneks gruppidest, igaühes 3–4 inimest. Luua salajane side, salakorterid jne: iga partisan relvastada püstoli (või vintpüssi), 250 padruni ja kolme käsigranaadiga. Iga partisanigrupp varustada kergekuulipildujaga, 1000 kuulipildujapadruni ning vajalikus koguses lõhkeainega.
Maakonna territooriumil luua igale salgale laskemoona, relvade, lõhkeaine, toiduainete ja riietusesemete varu pooleks aastaks. Peale selle luua varu veel partisanipolgu staabi juurde." (lk 57)
Kas totaalkaitsjana labidaga vaenlast tappev persoon on kaitseväelane või siss?
„Igalt poolt peavad vaenlast tabama kuulid, samuti löödagu neid külmrelvadega. Löödagu vaenlast igasuguste vahenditega nii, nagu keegi oskab ja suudab." Nii õpetas eestlasi EKP keskkomitee 1941. aastal, kutsudes rahvast totaalsõjale.

Sissid, bandiidid või väljaõppega kaitsevägi
Kes selline totaalsõdalane rahvusvahelise õiguse kohaselt oleks, kui ta vaenlase kinni püüab ja labidaga tapab. On ta ikka siss?
Kes on siss? Siss on isik, kes ei kuulu küll regulaarväkke, kuid kannab avalikult relva ja juhindub sõjapidamisseadustest. Kas labidaga vaenlast tappa püüdev naine või laps on siss? Ei ole! Ta on bandiit, kelle võib kohapeal kohtuta maha lasta. Kas sellele kutsutaksegi meid totaalkaitse kontseptsioonis? Naised, labidad või vikatid käes, varitsemas väljaõppinud dessantväelasi?
Loomulikult me vajame palgalist, hea väljaõppega ja mobiilset kaitseväge, siin pole midagi arutadagi. Aga samas vajame oma töölis-talupoeglikku kaitseväge.
Mida see tähendab, et agulipoisid ei taha kaitseväkke tulla? See tähendab, et neid ei osata sinna meelitada. Juhilubadega. Kõrgkooli õppestipendiumiga. Protsentideta eluasemelaenuga. Ahvatleva tööpakkumisega pärast kroonut.
Kui õllesummeri korraldajale kolonelipagunid ja mõni miljon sularaha anda, tekiks kaitseväkke tahtjatest pikk saba ja mundri saaksid ainult valitud kutid.

Mida teha?
Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, küll mina teaksin, mis mina teeksin.
1. Jätaksin jura totaalkaitsest.
2. Saadaksin pooled kindralid-kolonelid erru ja paneksin teised tööle. Kõigepealt mobilisatsiooniplaaniga. Erru muidugi saadaksin ka saamatu admirali.
3. Pööraksin kaitseliidu pea pealt jalgadele mitte ainult finantsasjaajamise, vaid kogu süsteemi. Kaitseliit ärgu olgu paksukeste ega endiste miilitsate vanadekodu.
Kehastumist kellekski on semiootik Lotman samuti mänguks nimetanud. Öelgem siis, et „oleks minu olemine" on samuti mäng. Sest seda ei tule iial.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)