Kas Eesti meelsuse muutumine on võimalik?

MARGARITA TSHERNOGOROVA,      17. oktoober 2007


26. ja 27. aprilli sündmused vapustasid Eestit. Ja kui kellelegi oli tundunud, et elame heaolulises õigusriigis, mis suudab – kasvõi osaliselt – üle olla rahvustevaheliste suhete probleemidest, siis Pronksiöö hajutas need illusioonid.

Tänaseks on igaühele selge, et meie riigis on asjad halvasti. Ja et õigusriigiks võib seda nimetada vaid suure vaevaga. Ning et rahvuskogukondade vahelised suhted on siin teravnenud äärmuseni. Nende poliitikute ja eesti massiteabevahendite seisukoht, kes püüavad esitada toimunut kui mingisugust lõpulejõudnud episoodi nüüdisajaloost, näib mulle mitte üksnes ekslik, vaid ka ohtlik. Üks vene vanasõna ütleb: halb rahu on parem kui hea tüli. Kuid see vanasõna on selgelt vastuvõetamatu väikesele rahvusriigile, mille elanikkonnast kolmandiku moodustab venekeelne vähemus. Halb rahu ei saa sellisel moel kesta kaua, ja kui me kohe ei suuda parandada selle rahu kvaliteeti, siis ei ole lase uus tüli end kaua oodata.

Elu ei andesta privitivismi

Annan endale aru, et leidub parasjagu puupäid, kellele selline käsitus kõlab ähvardusena (kohati isegi katsena korraldada tänavarahutusi).

Paraku ei andesta elutegelikkus primitiivset lähenemist. Ja kui selle asemel, et võtta õppust aprillilõpu traagilistest sündmustest ja edendada kogukondadevahelist dialoogi, me jätkame nõiajahti, siis maksab elu meile kätte. Ja väga kiiresti.

Mul on südamest kahju, et mõistlikud ideed, mis kõlasid maikuus riiklikul tasemel, on nüüd, pool aastat hiljem kuidagi tuhmunud ja konkreetsed piirjooned kaotanud. Uus integratsiooniprogramm kujutab endast sisuliselt vana ja – ma ei karda seda välja öelda – läbikukkunu jätkamist. Veelgi enam, uue programmi preambulis räägitakse, et eelmine programm oli piisavalt edukas ning et selle elluviimine osutus plaanipäraseks ja läbipaistvaks. Seejuures mõnedki arukad algatused, näiteks rahvastikuministri büroo ettepanek anda vanuritele võimalus põhiseaduseeksam teha venekeelsena, maeti maha Stenbocki maja müüride vahele.

Tagajärjeks on - kõiki äärmuseni ära tüüdanud termini integratsioon asendamine seni end vähem diskrediteerinud sõnakesega "lõimumine". Jutumärkidesse olen uue sõna pannud sellepärast, et vene keelde sellist mõistet tõlkida pole võimalik. Kõik see on aga selge märk, et uus integratsiooniprogramm (nagu eelminegi) on kirjutatud mitte-eesti elanikkonna eripära arvestamata.

Näib, et ainsaks jõuks, kes püüab analüüsida juhtunu põhjusi ja leida kujunenud olukorrast väljapääsu, jääb Tallinn, kelle initsiatiivil kutsuti ellu ja juba pool aastat töötab Kodurahufoorum.

Kaotatud neutraliteet

Tallinn tellis sotsioloogilise uurimuse integratsiooni võimalustest, millest Kesknädal kirjutas eelmises, 10. oktoobri numbris. Kodurahufoorumi raames on tegutsenud viis töögruppi, mille ülesandeks olukorra analüüsimine erinevates valdkondades (seadusandlus, noorsugu, kultuur, massiteabevahendid, integratsioon) ja konkreetsete ettepanekute tegemine kriisist väljumiseks. Kogu see teave, mida esitleti III Kodurahufoorumil 12. oktoobril Mustpeade Majas, vajab lahtimõtestamist ja läbitöötamist.

Kuid juba täna on selge, et need jämedad vead, mis on nn integratsioonipõllul tehtud, toovad endaga kaasa pöördumatuid tagajärgi. Ning et Kodurahufoorumi ülesanded tunduvad on peaaegu täidetamatutena – sest tuleb ju toimida nii, et neid tagajärgi enam poleks.

Nagu esimesel Kodurahufoorumil maikuus märkis kulturoloog Linnar Priimägi, purustasid aprillisündmused integratsiooni ainsa saavutuse – neutraliteedi Eesti ühiskonnas. Meie võimuses on kaotatud neutraliteet taastada.

Ütlen ausalt: mulle kui vene kultuurisfäärist pärit inimesele (kuigi, saatuse iroonia tõttu, pole minus tilkagi vene verd) ei kujunenud sotsioloogilise uurimuse ja töörühmades tehtu tulemused ootamatuks.

Suuremal või vähemal määral teadis iga „mitte-eestlane": tal ei ole eestlastega võrdseid stardivõimalusi; kahe võrdse kandidaadi puhul saab eelistuse eestlane; kvaliteetse emakeelse hariduse andmine vene lastele nõuab tunduvalt enam lisakulusid kui sama võimaldamine eestlastele jne jne.

Tundub üsnagi kummaline, et nii ilmseid asju, mis isegi arvude varal on kinnitatud, tuleb veel kellelegi tõestada. Sest tean: minu lapselapsed, kes valdavad täielikult eesti keelt, ei taha elada sellel maal. Ega taha ka kuulda jutte sellest, et "keel toidab". Nende loogika on lihtne: parem olla võõras võõrsil, kui võõras omal kodumaal.

Kas teie teate, mida neile vastuväiteks öelda? Mina küll ei tea.

Meelsussõda

III Kodurahufoorumil pidas ettekande Tallinna abilinnapea Kaia Jäppinen. Arvud, mis ta esitas, tekitavad õudust. 66% eestlasi ja 41% venelasi kogu jõust väldivad elamist teise kogukonna esindajate naabruses. 37% pealinna eestlasi on veendunud, et venekeelsete inimeste kaasamine vastutavatele ametikohtadele on riskantne, samal ajal kui 75% mitte-eestlasi on veendunud, et see tuleks riigile kasuks. 72% Tallinna eestlastest on riigijuhtimisega rahul ja 84% venekeelseid tallinlasi leiab, et asi on vastupidi. Vaid 17% venekeelseid noori seob oma edaspidise elu Eestiga.

Meelekibedust teeb ainuüksi mõte, et keegi leiab tõsimeeli, justkui võiks sõna „integratsioon" asendamine sõnaga „lõimumine" lähendada kaht kogukonda, kellevaheline lõhe jätkuvalt süveneb.

Silmanähtavalt on Tallinna positsioon selles küsimuses kõige konstruktiivsem. Kõnealusel foorumil märkis Tallinna linnapea Edgar Savisaar, et enne kui suudame taas rääkida integratsioonist, tuleb taastada kodurahu.

Lihtne loogika ütleb, et rahu taastatakse sõjaajal. Aga kuni sõda käib meelsuse pärast, rahu ei tule. Olukord võib minna isegi halvemaks. Ja seda kauaks.

[esiletõste]

Kodurahufoorumi töögrupid töötasid välja mõned konkreetsed ettepanekud kriisi ületamiseks:

Integratsioonipoliitika plussid ja miinused kuni tänase päevani

* Programmi sihtrühmad peab olema eristatavad. Selgelt peavad olema eristatavad vähemalt mõningad sotsiaalsed ja vanuserühmad: noored (kooliõpilased, tudengid), eakad inimesed (pensionärid) ja invaliidid, aktiivse tööpotentsiaaliga inimesed (sh töötud) ja asotsiaalid.
* Arvestades Tallinna ajaloolisi traditsioone ja tänaseid nõudeid, valmistada ette programmikavand „Tallinn – integratsioonilise mitmekeelsuse linn". Idee on, et iga aktiivses eas tallinlane võiks paari aastaga ära õppida kolm keelt: eesti, vene ning inglise/saksa.

Kvaliteetse hariduse tagamine ja vene noorte tulevik Eestis

* Kvalifitseeritud õpetajate ja meistrite saamiseks üldharidus- ja kutsekoolidesse sisse seada Tallinna stipendiumid.
* Rakendada tööle õpetajate nõustamis- ja täiendkoolituskeskus, kasutades Tallinna Vene Kultuurikeskuse kogemust ja potentsiaali.
* Rakendada professionaalseid nõustajaid koolides, kus on palju kooli õppekeelest erineva emakeelega õpilasi.
* Toetada vene eliitkoolide kujunemist lisaks olemasolevatele.
* Korraldada ja arendada kutseharidust linna tasandil koostöös tööandjatega.
* Arendada täiskasvanute ümberõpet ja täiendkoolitust ka vene keeles.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (37)