Mis lubatud Jupiterile, see keelatud härjale

Ants Metsla ( Vändra ),      27. september 2006


Kujutagem ette ajakirjanduslikku porisadu, mis vallandunuks, kui nüüd eetikaingliks kuulutatud riigiametnikust kambakraatliku tankisti asemel usurpeerinuks Riigikogu kõnetooli keskerakondlasest või rahvaliitlasest oraator. Või kui nende erakondade funktsionäärid klopsinuks vaba(vasak)meelsetest kultuuriinimestest toetusgrupi Arnold Rüütlile. Häda „mustadele" parteidele!
?hele ebateaduslikult mõtlevale ja end abitult väljendavale (eks)presidendikandidaadile, kes rohketes sõnavõttudes hirmutas rahvast Rüütli ja teda toetavate parteide võidu korral „vaikiva ajastuga", tahaks öelda, et see ajastu on meil juba mitu aega olemas – täies elujõus, sajasuine.
Eufoorilises laulvas ärkamises ihkasime vabadust. Saimegi õnnekombel oma riigi, aga seesmiselt ei vabanenud. Jäime oma mineviku, elamata elu ja moodsate ihade vangideks. Totalitaarühiskonnast tulnutena astusime uude totalitaarühiskonda, omamata kultuurrahva minapilti ja ühiselukogemust.
Selle kasutasid kärmesti ära uued „peremehed". Vähe sellest, et nad Stenka Razini kombel röövisid vaesed puruvaesteks ja kuulutasid end majanduseliidiks. Nad apologiseerisid oma monistliku mammonaõpetuse, monopoliseerisid ühiskondliku arvamuse ja päitsestasid täielikult ajakirjanduse. Viimase kohta võiks väljenduda esimese „vaikiva ajastu" propagandatalituse tegeliku juhi Kaarel Eenpalu hõisanguga: ajakirjadel ja ajalehtedel peab olema üks ja ainult üks sheff! Pole teada, kes on see sheff praegu, aga meie kollapsis olev ajakirjandus on mõtlevale inimesele tarbimatu.
Riigitelevisiooni sarisaates „Aeg luubis" edastab naispistrik poliitilist sappi presidendi ja „mustade" parteide pihta. Sama kanali hommikuäratajatest saatejuhid noogutavad päid, kui „uue" messiapartei üks juhte esitab lõpmatuid sisutühje ditürambe oma parteile ja kambakraatlikule ideoloogiale: vaid nende president ja programm viivat Eesti Euroopa õitsengusse, opositsiooni president ja visioon olevat tee möödanikku ja hääbumisse. Avalikus telekanalis kõlab avalik sõim; ei taibata, et halvastiöeldu tuleb endale tagasi.
Kõik parteid nagu kõik inimesedki on sünnilt võrdsed, valija hindab neid tehtu järgi. Eesti peaeesmärk, meie „sinilind" polegi Euroopas, vaid siinsamas – selleks on oma rahva aitamine ja riigi ülesehitamine. Presidendivalimiste palagan on ikka kambakraatlik loome. Pole ka põhiseadus mingi püha lehm, näiteks ühendriiklastel on sadu konstitutsiooniparandusi. Rahvas tahab presidenti ise valida.
Koguni hakkad mõtlema: kas nii jääbki, et praegusel kambakraatlikul ülemvalitsusel õnnestub põlistada eestimaalaste ebavõrdsus? Sündimisel – karjuvalt ebaõiglase emapalgaga, töötamisel – palgaanarhia ja väljarändega, eluõhtul – kerjusliku elatustoetusega. Kas tõesti peavad Euroopa rikkamate hulka pürgiva riigi kodanikud leppima oma rahva arvulisuse hirmutava kahanemisega, haiguste ja epideemiatega, surema hilisstaadiumis ootamatult avastatud vähktõppe või südamehaigusse, eluõhtu veetma hammasteta ja korralike prillideta?
Kas tõesti peame?
Meie apologeedid pakuvad meile Euroopa minevikukogemust, rahvakihtide vastasseisu ja verist võitlust, üksteise jalge alla tallamise ja ületrumpamise kogemust, võõrandumiskogemust.
Ärgem joragem mugavat loosungit: kõik nad on ühesugused! Valigem meile sobiv elukogemus ja pangem riigile käsi külge! Kui aga jätame kodutöö tegemata ega leia oma minapilti ja inimlikku eluviisi – varugem pikka meelt ja kannatust. Elamiseks ja suremiseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)