Omavaheline vimm ja vaen teeb rahva nõrgaks

H. Kukk,      12. juuli 2006


Parempoolsete erakondade praeguste reinkarnatsiooni-ponnistuste taustal ilmub minevikust vanu, lahendamata jäänud või jäetud probleeme kui kummitusi õudusunenäost.
Näiteks kära Tõnismäe sõjamonumendi ümber tuletab meelde aegu, kui internatsid Rahvarinde-vastaseid aktsioone korraldasid ning poliitlaval toimuvat kulisside tagant vaatavad „laarlased" küüsi närides lootsid: las notivad üksteist! Tollest ajast peale on Rahvarinde järglane Keskerakond olnud „isamaalastel" peavaenlaseks, kelle vastu sõdimisel ei näi lõppu tulevatki.
Parempoolsetel käib üle mõistuse, et keskklassi partei ka endast nõrgemaid (s.t vaesemaid) kaitseb; sellist asja kiruvad nad populismiks. Üle mõistuse käib neil ka see, et Edgar Savisaarel on suur rahva poolehoid.
Ägedas sõimusõjas Keskerakonna vastu on eelkõige löögi all pensionärid. „Penskari" eriliselt madala renomee kuulutajaiks on olnud „noored ja vihased mehed", kellest enamik sai oma kõrgkoolituse nõukogude ajal tänu praegustele pensionäridele. Rahval, kel pole austust oma vanema põlvkonna suhtes, ei ole tulevikku. Kui tahetakse, et eesti rahva sugu kestaks ja lapsi sünniks, peab austama eakaid inimesi ja hoolitsema nende eest.
Laulva revolutsiooni võidujoovastust hakkasid võimule pääsnud paremparteid mürgitama laimu ja valedega. Seetõttu ongi nüüd Eestis maad võtmas ükskõiksus, pettumus, vaen, isegi omavaheline vihkamine. Kuid vihkamisest vaevatud rahvas ei paljune.
Demokraatia taotleb ühiskonda kuuluvate rühmitiste huvide tasakaalustatust, kuid meid Eestis tahetakse tasakaalust välja lüüa. Presidendist, kes on püüdnud rahvast lepitada ja ühiskonda tasakaalustada, tahetakse hoopis lahti saada.
Suurte ideede nimel (EL ja NATO!) on „isamaalased" ohvriks toonud rahva. Euroopa Liitu minek oli „laarlastele" tähtsam kui tegelikud võimalused rahva püsimajäämiseks. Laulvat revolutsiooni tegime võõrvõimust vabanemise nimel ja kogu rahva jaoks, aga parempoolsetel ideoloogidel olid teised plaanid. Kui nüüd käib nende peaideoloog maailmas ringi õpetusi jagamas, kuidas sotsialismist kapitalismile üle minna, kas ta pajatab teistes riikides ka sellest, et Eesti inimkaotused on olnud suured (kuigi verevalamist pole olnud) ja siinse „shokiteraapia" hulka kuuluvad ka punased särgid kirjaga „Kommarid ahju!"?
Suurele vaevanägemisele vaatamata pole „isamaalastel" õnnestunud Keskerakonda põhja lasta. Ka paljud eestivenelased on vene parteide pooldamisest loobunud ja toetavad hoopis Keskerakonda. Samal ajal, kui põhjakõrbenud parempoolsed erakonnad püüavad venelasi „üle lüüa", ise seejuures avalikkuse ees Savisaart venemeelsuses süüdistades, ajavad endised internatsid Eestis omi asju edasi venekeelsete ja -meelsetena – manalateed läinud veteranide traditsioone jätkavad noored.
Eestikeelne ajakirjandus nende tegevusest ei pajata (ka eesti väikeparteisid pole tema jaoks nagu olemaski).
Kui eesti poliitikud ei otsi lahendusi vene kogukonna tegelikuks lõimamiseks Eesti ühiskonda, vaid tegelevad omavaheliste arveteõiendamiste ja poliitiliste mängudega, siis magatakse maha palju olulisemaid asju, kui seda oli õige aeg Pronkssõdur maha võtta. Vene presidendi administratsioon ei maga – neil on olemas tegevuskava, kuidas siinseid venelasi suure Vene riigi huvides ära kasutada.
Mida küll mõtlesid need vaprad eesti mehed, kes 9. mail läksid Eesti lipuga ja okupante sajatava plakatiga vene meeleavaldajate sekka? Piinlik ja kahju oli Eesti lipust ja täbarasse olukorda seatud Eesti politseinikest. Kas jälle eestlaste omavaheline arveteõiendamine?
Teostuselt õnnestunud Pronkssõduri lõhkumine ei lahenda meie rahva probleeme. Euroopa Liitu astudes kärpisime vabatahtlikult oma rahvuslikke tiibu – nüüd peaksime kaasmaalaste suhtes olema läänelikult tolerantsed.
Me ise pole saanud oma vabadussamba püstitamisega hakkama, sest me pole seesmiselt vabad, vaid vaevleme vihkamise ja komplekside küüsis. Üle-eelmisest sajandist pärit isamaalisus jäi okupatsiooni tõttu realiseerimata ja on nüüd pöördunud vimmaks oma rahva liikmete vastu.
Viimases sõjas langes Punaarmee ridades väga palju eesti poisse. Võib-olla oleks eesti haigele hingele parem, kui unustaksime ära, et oleme Pronkssõdurisse suhtunud kui okupatsioonisümbolisse? Ehk aitab, kui paigaldaksime langenud eesti poiste mälestuseks selle monumendi müürile vastava sisuga teksti? Ehk oleks õige küsida tarka nõu praegu veel elavatelt eesti rahvusest endistelt punasõduritelt?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)