Mitte sinu või minu, vaid meie. Ka prügi!

 Tule, taevas, appi! Terve armee vabatahtlikke kogus prügi nondele „lipuväljakutele“, kuhu nüüd teised vabatahtlikult ei tohi prügi juurde tuua. Nagu kehtiks prügile mingi limiit või kindel kuupäev ja kellaaeg, kunas tohib teda koguda ja kunas mitte. Kas tõesti poleks politseil muud, targemat teha!? Nagu oleks prügilaupäevak tehtud vaid „linnukese“ pärast, mitte aga selleks, ei vabariik prügipuhtaks saaks.

Terves Eestis oleks pidanud ülal olema plakatid ja üleskutsed juba enne laupäevakut: kallid kodanikud, tooge kõik prügi, mis kellelgi hinge taga, lipuväljakutele kokku, aga mitte ärge viige metsa alla! Nüüd jahtivat politsei prügitoojaid – nagu ei tohikski koristada muul ajal kui hoogtööpäevakul. Prügi metsa alla jõudmine ei lõpe enne, kui lõpetatakse prügiga hangeldamine (see käib loomulikult ikka kodaniku kulul!).

Ega see suur üleriigiline laupäevakki odav tulnud!

Kui lihtne oleks nüüd mingigi aeg loodus prügist puhas hoida, jättes need „lipuväljakud“ avatuks prügile, kuipalju seda ka poleks. Ikka selleks, et prügi lihtsustatud korras sinna toodaks, aga mitte ei veetaks jälle metsa alla. On ju loodusseadus, et asjad liiguvad alati lihtsama suunas; keegi ei lähe meelega kas või omi prügiasju keerulisemaks ajama. Kui juba „lipujaam“ ei taha, miks peab siis kodanik oma või võõra prügiga miskit imet taga ajama.

Riigil oleks ju hulga lihtsam  „lipujaamadest“ prügi ära sortida ja taastootmisse vedada, kui hakata seda jälle metsaaluseid mööda kokku koguma.

Kunagi peaks asjapulkades välja lööma ka mingi maamehetarkus, millest ühiskonnal tulu tõuseb, ja mis pole mitte mõeldud nuumama kartellitsevaid prügisaksu.

VÄINO UBINA, Tallinna kodanik Mustamäelt

Jaga |