Tavakodaniku mõtisklusi Tallinna märulist

EDGAR VAHTRA,      16. mai 2007


Aprillikuised märuliööd on meie monopoliseerunud meediagurudele andnud tükiks ajaks hea kondi, mille kallal järada õigustamaks võimueliidi samme. Valimised said läbi, polnudki enam head teemat, millega inimeste ajusid loputada.

Teatavasti upitas Pronkssõduri ümber tekkinud avaliku azhiotaazhi üles grupp marurahvuslasi (id provokaatoreid) eesotsas Liimi, Böhmi, Rebase jt Ńeid häiris hirmsasti see, et kaks korda aastas kogunes ausamba juurde vene vanureid mälestamaks langenud sõjamehi oma kombe kohaselt. Ah et nad seal jõid-sõid - rikkusid avalikku korda? Aga, kallid kaasmaalased, kus meil ei jooda? Juuakse iga päev – tänavatel, parkides, ühissõidukites. Pole kuulnud, et see neid härrasid häiriks.

Punalipud ilmusid monumendi juurde pärast seda, kui „vabadusvõitlejad" hakkasid sinna kogunenuid õrritama omade lippude või okastraatpärgadega. Ühesõnaga – siis, kui üritusi hakati nii ühelt kui ka teiselt poolt politiseerima.

Kahjuks läks meie peaminister padurahvuslaste liimile, kuulutades Tõnismäe monumendi okupatsioonisümboliks.

Kuulamata mõistlike inimeste ettepanekuid „monumendikriisi" rahumeelseks lahendamiseks, otsustas valitsus pronksmehe koos maetute säilmetega teisaldada. Samal ajal õhutas ametlik ideoloogitsemine lausa külma sõja poliitikat Venemaa vastu. Teisitimõtlejaid ignoreeriti või neid tituleeriti (ja tituleeritakse üha edasi) Moskva käsilasteks.

Paljudele polnud valitsuse otsus vastuvõetav – ajend rahvahulkade tänavaletulekuks oli antud. Loomulikult ei puudunud seal kriminaalne element – kuhu see pidigi jääma, sest nad elavad ja liiguvad iga päev meie hulgas.

Nüüd heietatakse tagantjärele selle üle, miks noorte kogunemine muutus lammutavaks marodöörluseks. Võib väita, et meie igapäevaelus ei olnud rahvustevahelist viha ega vaenu. Küll aga oli ja on tuntav elanikkonna äärmine sotsiaalne lõhestatus. Pidev hõiskamine Eesti erilisest majanduslikust edukusest, rikkurite kasumi kasvust, nende priiskavast eluviisist tekitab protestivaimu tavainimestes, kes peavad läbi ajama minimaalse ostukorviga või kes elavad päris vaesuspiiril. Kohates jõustruktuuride vastuseisu, lahvataski massipsühhoos enda protestivaimu väljaelamiseks. Meelepaha aitab nüüd süvendada see, et tekitatud varalised kahjud on lubatud omanikele hüvitada riigi, s.o maksumaksjate taskust.

Oma osa noorte vägivaldse käitumise kujundamisel etendab Läänest imporditav „telekasvatus". Ekraanilt pakutav, mis on täis mõrvu ja kaklusi, kujundab noortes arusaamu nagu peakski vägivald kuuluma igapäevase elu juurde.

Nüüd otsitakse süüdlasi. Kes ja kus need on?


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (19)