Eesti meeste rahuaja sõjad

Kuid ei Eesti maa ega rahvas ise pole sõdu pidanud -- meie mehed on võidelnud võõraste lippude all. Erandiks on ainus sinimustvalge lipu all läbi käidud sõda.  Kuid võõra võimu all peetud lahingutest on raske kokku  panna väikese rahva „kangelaslike sõjavõitude antoloogiat", erinevalt näiteks ... Napoleoni sõdades võidelnud meeste pajatustest.

Kas mäletame oma pere mehi, kes sõdurileiba söönud?

Võtsin asja uurida oma pere najal.  Kirikuraamatute ülestähendustest leidsin mehe, kes 1837. aastal nekrutiks võeti. Internetist sain lisaks lühikese teate, et noil aegadel võeti Eestist tsaariarmeesse koguni 28 tuhat meest. Mis neist sai, pole teada.  Tollal oli  mitu „toredat" sõda - Krimmi sõda, Türgi sõda, Jaapani sõda.

Uurisin sugupuud, sirvisin perearhiivi. Leidsin veel oma tosin sõjameest: soomusrongi ohvitser, võõrleegionisse läinud ja sinna kadunud mees, Saksamaal töötanud raketiinsener, viimases suures sõjas mõlemal poolel sõdinud mehi, metsavend, soomepoiss, ka üks naine - Punase Risti rongi sanitar esimeses suures sõjas,  veel teisigi sõjaga seotuid.

Kuipalju on meil eesti peresid? Kuipalju on unustusehõlma vajunud veterane? Kui püüdsin kokku panna tervikpilti meie „sõjaajaloost", sain tulemuseks midagi kriidiga täiskirjutatud tahvli sarnast,  mille iga uus võim on hoolikalt puhtaks pühkinud, et sinna siis oma ajalugu asemele panna. Seda kuvandit võimendavad mõistetavalt süüdistused, et oleme asunud „ajalugu ümber kirjutama". Seda aga just tulebki teha - üles leida ja ümber kirjutada. Seda ka tehakse. Monograafiaid ja mälestusteraamatuid tuleb tihedas taktis.

Sõjajärgsed lapsepõlvemälestused

Imekombel pommitamisest tervena säilinud puumaja Kadriorus. Oma pool tosinat naist toimetab köögis, askeldab tärgeldatud laudlinade ja salvrätikutega, portselani ja lauahõbedaga.  Lauda istuvad naised, vaid naised. Harva mõni laps või üksik meesterahvas. Meenutatakse sündmusi sõjaeelsetest aegadest; arutletakse, kus üks või teine sõtta läinud mees võiks olla, mis ühest või teisest perest on saanud. 

Ja siis -- täielik vaikus. Lastel keelatakse rääkida, mis kodus kuuldud.

Punaste lippude aeg

See kestab pool sajandit. Riiklikud pühad, võidupüha, armee ja sõjalaevastiku, oktoobrirevolutsiooni ning erinevate väeliikide aastapäevad  täidavad Võidu väljaku ordenite ja medalitega dekoreeritud sõjaveteranidega. Räägitakse vene keelt. Vene keelt räägivad ka need, kel see kodune keel pole. Aga need pole eestlaste pühad. Kuid eks aeg paranda kõik haavad. Harjutakse. Need pühad saavad pikapeale ka eestlastele perepühiks, rohkem küll sellepärast, et on tööst vabad päevad.  Meie poistest saavad Nõukogude soldatid. Ka sellega harjutakse. Nemadki on  eesti mehed, kes lahinguisse kisti mitte omast tahtest.  Aeg oli niisugune.

Kuldsed kuuekümnendad

Koju naasevad Siberisse küüditatud, need, kes olid katsumustele vastu pidanud ja ellu jäänud. Selliseid, „teisel poolel" võidelnud, karmide sõjakogemustega karismaatilisi mehi jätkus minu noorusaega mitmeid. Eesti Projektis oli mu ülemuseks Alfons Rebase pataljoni ohvitser, Viru hotelli ehitusel kolleegiks soome Haukka-rühma võitleja, tutvusringkonda naasis SS-divisjoni Viking luureohvitser. Nemad on vaid mõned paljudest. Hea rühi, elegantse käitumise ja  kindla vaimuga mehed. Kuigi Siberist tagasitulnute sekka sattus muidugi ka murtud mehi.

Rahuaja sõjad

Need algasid kuuekümnendate alguses. Rahuaja sõda tähistavad uue põlvkonna relvad:  raketiväed, strateegiline lennuvägi, tuumaallveelaevastik jt. Varssavi Lepingu Organisatsioon oli moodustatud juba varem. Kõigis neis väeliikides tunnustati ja hinnati meie noori mehi. Kuid nad teenisid mujal, mitte oma koduvabariigis.  Seevastu  „sõda" tuli meile otse koju. Lennuväljad Tartus ja Ämaris, dessantdiviis Viljandis, tuumaallveelaevade baas Paldiskis, õhutõrjeraketid üle kogu maa.

Mehed, kes siis maailma suurimas armees teenisid ja "välismissioonidel" käisid, on nüüd veteranid.

Kuuba kriis

Esimene kokkupuude N Liidu sõjaväega oli mul kirev ja meeldejääv. Sõjakomissariaati läksin korduskutse peale, ja karistuseks ladusin keldris ruumimeetri jagu puid riita. Järgnes „rahulik vestlus" minu hirmude ja koormustaluvuse teemal. Rongitäis Baltikumi poisse läks Ukrainasse, 10 kuuks strateegiliste raketivägede seersantide kooli. Oli aasta peale Kuuba kriisi. Instruktoritest olid paljud n-ö Kuuba kogemusega. Raketiks oli ballistiline keskmaarakett, markeering 8 K 63.

Koormus koolis oli võimas, kuid nauditav. Aasta peale kooli lõpetamist oli poistel nii füüsiline kui ka vaimne vorm viimase peal. Neid, kel on olnud õnne osaleda sõjaväepolügoonil ballistilise raketi stardiks ettevalmistamisel, pole eestlaste hulgas kuigi palju; rohkem oli eesti poisse taktikalistes raketivägedes, ka õhutõrjes. Aga kellel selline võimalus oli, neile jäi see kindlasti elu kõrghetkeks. Jälgida mõne kilomeetri kauguselt startimas raketti, mille tsiviilversioon viis kunagi orbiidile esimesed koerkosmonaudid, on meeldejääv kogemus, mida eluaeg ei unustata.

Kasahstani stepis on hulk monumente neile stardipatareidele, kes olid oma töös vähemedukad.

Praha kevad

1968, uus väljakutse eesti meestele. Baltimaade noori mehi hakati sõjaväkke kutsuma dessantbrigaadide moodustamiseks.

Instruktorid olid seekord n-ö Tšehhi kogemusega ohvitserid. Neile oli mällu sööbinud öö lennukis. Mehed ei rääkinud, lennukis valitses  vaikus. Siis tuli teade, et maandumisrajad on vabad ja dessantlennukid maanduvad. Meeste vaoshoitud kergendustunne. Langevarjuhüpe koiduhämaruses linna oleks olnud (ma ei leia siia sobivat sõna1) üks „põnev" operatsioon. (Normandias olevat liitlased korjanud oma mehi kirikutornidest maha.)

Ka dessandi-eriüksuste ettevalmistus andis poistele hea füüsilise ettevalmistuse. Langevarjurikoolitus Vitebski dessantdiviisi õppekeskuses, kopterist väljumist harjutati Luugas ja  kaljuronimist Armeenias, Mustal merel õpetati allveelaevast torpeedoaparaadi kaudu väljumist. Lisaks muud koolitused, kõikide käsirelvadega ja diversioonitehnikaga. Staabiõppuste simulatsioonides räägiti üle Skandinaavia pealetungivate vastase üksuste liikumise takistamisest, Taani väinade lahtihoidmisest Atlandile väljuvale Balti laevastikule jne.

Külma sõja ajal võis meie noormehi leida kõikides  militaarse kõrgtehnoloogia valdkondades: tuumaallveelaevades ja strateegilises lennuväes, aga ka konventsionaalsetes väeliikises nagu soomus-tankiväed ja motoriseeritud jalavägi.

Baltikumist pärit poisid, heas füüsilises vormis ja haritud noored mehed olid absoluutne eliit kõikides väeliikides.

Õudusunenägu: Afganistan

Venelaste „ekspeditsioon" Afganistani on eesti meestele kindlasti õudusunenägu. Kuid on ka neid, kes oskasid sealt hinnalisi kogemusi hankida.

Ühe niisuguse mehe leidsin mittemilitaarsest seltskonnast vene ohvitseridele iseloomuliku slängi järgi. Ta oli teeninud Afganistanis ja nüüd on turvakonsultant Iraagis. Ei söandanud küsida, kuid mõttest käis läbi küll: ega ometi eesti mees pole pääsenud Blackwateri palgalehele (selliseid turvafirmasid on muidugi teisigi).

Meestele on need väga isiklikud kogemused, millest on raske rääkida, veel enam kirjutada. Aga kellel see kogemus on,  ei peaks neid ainult endale hoidma, vaid sellest peaks kord saama meie sõjaajaloo peatükk. 

Kas lahinguväljadele tagasi? 

Just nii!  Olukord on muutunud. Seisame silmitsi uute nõudmiste ja väljakutsetega oma riigi ja rahva kaitsmisel. Oleme Euroopa Liidu ja NATO liige. Kujuneme eelpostiks NATO praegusel idapiiril. Valmistame kollektiivsele kaitsele ette infrastruktuuri. Meil on loodud nii sisekaitse kui ka  rahvuslikud kaitsejõud, mõlemad omavad  materiaalset baasi ning tasemel õppeasutusi. Meie noored mehed on maailmas missioonidel, pälvides vaid kiitust ja tunnustust - Bosnias, Kosovos,  Liibanonis, Iraagis, praegu Afganistanis. Eesti nõustajad ja instruktorid tegutsevad probleemsetes paikades, ja mitte ainult sõjakolletes.

„Sõda" võtab uusi vorme, on kandumas täiesti uutesse valdkondadesse. Uus ja ohtlik on  sõda küberruumis -- vastasele majandusliku kahju tekitamine on „kiire ja odav". Ka siin on meie meestel teerajajatena öelda kaalukas sõna.  

Kas peame  valitud teest loobuma?

Sugugi mitte! Vastupidi -- koos Euroopaga liigume muidugi kodanikuühiskonna ja demokraatia suunas. See peaks andma meile stabiilse julgeoleku ja vähemalt kontinentaalse rahu. Kuid siinsamas, meie lähedal, on jõud, mis liiguvad sootuks vastupidises suunas.

Kõik vajavad rahvuslikku julgeolekut ja kindlust tuleviku ees. 

Kuid julgeolekut ei saa tarbida, kui seda pole loodud. Arvestades uute riskide struktuuri ja dünaamikat Euroopas, on siinsed riigid teinud panuse kollektiivsele julgeolekule.

Kui suudame oma rahva ja riigi julgeoleku kindlustada, võime ka oma liitlaste abile loota.  Uued väljakutsed on Euroopa raketikilp, Põhjala ja Läänemere julgeolek, Balti koostöö, jätkuv ühistegevus NATO missioonidel. Poisid, pange ennast valmis uuteks seiklusteks!!!

Kas peame „karu kepiga torkima"?

Ei pea. Peame olema ise tugevad. Nii tugevad, et karu  kaks korda mõtleb, enne kui midagi kurja ette võtab. Siin pole naerukoht! Eesti rahvas on seda kahel korral demonstreerinud. Esmalt tegid seda mehed, kelle nimed pandi marmortahvlile. Teisel korral tegi seda meie haritlaskond, kellesse uskusime, keda toetasime ja kellega koos iseseisvuse saavutasime. Meie veretu võit „laulvas revolutsioonis", millest sai episood Euroopa  moodsas ajaloos.  

Rahvas, kes armastab oma riiki ja on selle kaitsmisel valmis ohvriteks, on võitmatu.

Nn Kuuepäevane sõda (5.--11. juunini 1967) on üks näide, kus 4 miljonit juuti seisis 60 miljoni araablase vastu (Egiptus, Süüria, Jordaania), keda relvastas Nõukogude Liit ja keda toetasid teised araabia maad. Rahval peab jätkuma usku endasse, noortele aga stiimuleid ja tulevikuideaale, pühendumust oma rahva teenimisele. Ilma pateetikata ei saagi neist asjust rääkida.

Rahvas vajab kangelasi

Ilma kangelasteta polegi rahvas nagu õige rahvas. On vaja neid, keda meenutada, mälestada ja austada, kellele toetub meie rahvuslik eneseteadvus, meie kangelaslik ajalugu. Kui rahval seda pole, on see õnnetu rahvas. Siis tuleb luua oma  kangelaseepos (kus suured võidud on teadagi välja mõeldud).

Kadugu hirmud!

Me kardame, et kui me oma kangelasi esile toome, siis võib see kedagi ühel või teisel poolel ärritada. Jäägu see nende probleemiks. Kui heita kõrvale poliitika ja propaganda, kaob pildist ka inimlik vihkamine ja vaen. Pole siis häid ega halbu sõdu, on rahva kannatused ja kangelaslikkus; on lootust, et taanduvad pinged ka rahvaste endi seest. Ehk taasühineb siis ka meie ajaloost hingehaavu kandev eesti rahvas?

Sõjameestel pole ehtekarpe

Aga kindlasti on neil  kapis aastakümneid hooldatud  munder ja ehk ka sahtel, kus tallel  eraldusmärgid, ordenid ja medalid. Käiku lähevad need sõjasündmusi meenutavatel tähtpäevadel. Kas pole liigutav vaadata Normandia dessandi tähtpäevi tähistavaid sõjaveterane, kellest paljud juba ratastoolis? Idanaabritel on sõjamälestused ja veteranid pälvinud rahva veelgi suurema austuse. Seegi on midagi, mis ka meil võiks olla.

Langenutest on saanud ajalugu. Neile on pühendatud lugematuid mälestusmärke ja memoriaale üle kogu maailma. Mälestusmärke ei püstitatud neile, kes kaotasid elu võitluses oma koha eest tänavaliikluses või jäid alla viinakuradile.

Sõjateadus ja sõjakunst kuuluvad rahvuskultuuri

Olgu see tees omamoodi kergendav lõpp mu raskele militaarsele loole.

Euroopa majandusajaloo „sünd" viib  800 aastat ajas tagasi - ristisõdade ajastusse ja Püha Rooma riigi algusaegadesse. Siis tekkis keskselt juhitud, Euroopat ja Vahemerd kattev transpordisüsteem - logistika. Tekkis uut tüüpi rahandus --  riikidevaheline raharinglus ja krediidipangandus. Religioosse kunsti kõrvale ilmus militaarne kunst. Tolle aja kunstis domineerivad ülekaalukalt  kõiksugu relvakandjad:  rüütlid turvistes, ratsa, jahil ja lahingus, vaenlast võitmas või võitluses langemas, haavatuna lahinguväljal suremas, inglid  hellalt toetamas  ja kandmas kangelast taevastele  aasadele.

Mehed on oma mundritega uhkeldanud vist nii kaua, kui sõdu on peetud. Kõikidel kroonitud peadel on olnud sõjaväeline auaste ja seega siis ka elegantne ohvitseri paraadvorm.

Kuid (huvitav tähelepanek!) võimukandjatest üks tagasihoidlikem oli vist Hitler. Olnud Esimeses maailmasõjas jefreitorina, ei  kandnud ta paelu ega tärne kuni surmani. Tema „võitluskaaslane" Stalin polnud aga üldse olnud soldat, ent ehtis end generalissimusepagunitega. Neist, kes endale mundri hiljem selga maalida on lasknud, pole vaja rääkidagi. 

Kui vanadele meestele - sõjaveteranidele - tagasi anda meie sõdade kuulsusrikas ajalugu ning noortele meestele seada kangelaslikud eeskujud ja ideaalid, ehk siis kaovad ka   tulevikuhirmud?

Millises sõjas ja kelle poolel meie mehed ka poleks sõdinud, on nad meie kangelased. Nad väärivad mälestamist ja austamist. Neid meenutame ja nende sõjaseiklustest räägime nii õlletoas, õllekann käes, kui ka sigaritoas, konjakiklaas peos.

[esiletõste]  Julgeolekut ei saa tarbida, kui seda pole loodud.

 KERSTEN SAAR, majandusteaduste õppejõud, IRL

[fotoallkirjad]

VAIKIV MEMORIAAL: Paljude rännuliste tee viib Ida-Virumaale sõites läbi Sinimägede memoriaali juurest, kus langes eesti mehi kui murdu võõraste riikide imperiaalsete huvide eest. Isamaa sellest suurest verelaskmisest vabaks ei saanud. Ja veritsevad haavad rahva südames ei taha kinni kasvada, iga tähtpäev toob need jälle meelde.

SÕDUR OTSIB RAHU: Eesti idanaabritel on sõjamälestused ja veteranid pälvinud rahva suure austuse. Seegi on midagi, mis ka meil võiks olla. Langenutest on saanud ajalugu. Neile on pühendatud lugematuid mälestusmärke üle ilma. Pildil rahvusvaheliselt kuulsaks saanud Pronkssõdur Tallinnas Kaitseväe kalmistul 2008. aastal.

Jaga |