Savisaar: ajakirjanikud jahmatavad mind

16. jaanuar 2008


„Ma tahaksin kõigepealt rääkida Panovist. Lehitsesin eile lehti aastast 2003. Vaatasin, kui palju lehekülgi sellele teemale pühendati ja kui palju Panovi pilte igas lehes oli. Te olete kuidagi napisõnalised, härrad ja daamid ajakirjanikud, või teie eelkäijad, kes sel ajal olid ajakirjanikud!" Nii rääkis Tallinna linnapea EDGAR SAVISAAR linnavalitsuse pressikonverentsil 9. jaanuaril. Kesknädal avaldab väljavõtteid stenogrammist.

„See teeb muidugi kurvaks," rääkis Savisaar edasi. „Meil on põhjust küll sellest asjast rääkida. Sellepärast, et Panov oli meie kolleeg linnavalitsuses ja tänaseks on mees ruineeritud – te olete temaga teinud „tublit tööd". Mees on kaotanud suure osa oma nägemisest, mees on oma närvidest palju kaotanud. Kui te arvate, et keegi selle eest maksma ei pea, siis te küll eksite.

Mind just nimelt jahmatab, et praegu ei räägi sellest keegi enam. Seda võetakse loomulikuna. Veelgi enam, nüüd ilmuvad pealkirjad „Ametlikult pole süüdi". Mis tähendab: ametlikult pole süüdi?! Kas see tähendab, et mitteametlikult on süüdi, või kuidas?

Ajakirjandus tegi panuse selle peale, et Panov on süüdi. Kui nüüd selgus, et ta tegelikult süüdi ei ole, tuleb seda ka tunnistada! Nii palju peab neil meestel ja naistel, kes Eesti ajakirjandust juhivad, mõistust, au ja südametunnistust ikkagi olema. Aga ikka levitatakse kahtlust. Nüüd tuleb välja, et jah, ametlikult tõesti ei ole süüdi, aga, kes teab, äkki mitteametlikult ikkagi on? See on kosjakontor, mitte Eesti ajakirjandus! Kus see uuriv ajakirjandus on? Võiks ju selgeks teha, mis asja taga oli.

Mina lugesin Eve Osa ühte kirjutist tollest ajast. Nüüd tsiteerib seda Kesknädal: „4. märtsil [2003], seisus, kus Keskerakond oli valimised võitnud ja Res Publica talle õige napilt alla jäänud, etendati kõigile ootamatult Vladimir Panovi käte raudu panemise show'd. Ajakirjandus oli puhtjuhuslikult in corpore kohal, tele- ja raadiokanalid ning lehed pasundasid üle ilma...", kuidas Keskerakonna tipp-poliitik pistist võttis. 6. märtsil vabastas kohus Panovi vahi alt, ajakirjanduse süüdimõistev otsus vajas või vajab tõendamist. Ei tõendanud ära. Nüüd tuleb seda ka öelda, mitte ainult kolmelauselisi sõnumeid avaldada, et „ametlikult" ei ole süüdi.

Ega need armetud õiendused asja ei paranda. Ma ei arva, et keegi teist oli nende asjadega seotud. Need asjad ka ajakirjanduses otsustati mitu astet kõrgemal. Aga kui te tegite panuse, nagu ajakirjandus Panovi süüdimõistmisele tegi, ja kui selgus, et ta ei ole süüdi, siis tuleks sellest ka korralikult kirjutada. Mees on seda väärt. Ja mehe elu ruineeris ära ajakirjandus. Lugesin ühte Äripäeva artiklit, mis ilmus eile [8.01.08] ja kus öeldakse, et Panov sai kuulsaks selle läbi, et tema korraldas selle miljonipeldiku ehitamise. See oli 5 aastat tagasi. Võtke välja omaenda ajalehtede 5 aastat tagasi kirjutatud lood. Panovi artikkel 6. veebruarist 2002 „Kullast tualettmaja", kus ta räägib, kuidas 2001. aastal Kesklinna Valitsus määras tualettmaja rajamise asukoha; kuidas Siim Kiisler ja Kaia Sarnet käisid Stockholmis tualettmaja tüüpi välja valimas; millal Stockholmist teatati, kui palju see maksma läheb; millal ja kes kooskõlastasid projekteerimisload jne. Ei ole mõtet Kiisleri pattusid ajada Panovi kaela.

Ja nüüd, 5 aastat hiljem kirjutab Kristiina Traks, Äripäeva ajakirjanik, nii: „Abilinnapea Vladimir Panov sai laiemalt tuntuks rahva hulgas miljonipeldikuks ristitud käimla ostuga Tallinna."

Miks te valetate? Öelge mulle: miks Eesti ajakirjandus valetab? Miks valetab leht, kes peab ennast kvaliteetleheks? Miks ei töötata neid asju läbi? Teate, minul ei ole mingit tahtmist nendele pressikonverentsidele tulla. Sest nagunii te kirjutate, mis te tahate. Mul ei ole mingit tahtmist teie küsimustele vastata. Sest nagunii moonutatakse neid vastuseid.

Ma olen päris uhke, kui minu kohta ajakirjandus teatas, et ma ei ole pressisõber. Ma ei tahagi olla sellise pressi sõber, nagu see meil on. Miks te valetate? Ja tõepoolest on tunne, et nendel pressikonverentsidel ei ole vähimatki mõtet niisuguses olukorras. Minu meelest see on ikka auküsimus, et mõnikord tuleks tõtt rääkida. Ja te kuidagi lepite sellega, et ajakirjanduse reiting ongi madal.

Jah, ongi madal, parteidel on kah madal. Eks me olemegi ühe ja sama puu kaks oksa. Kukub üks, kukub teine ka. Ainult, et mulle meeldiks, kui me mõlemad oleksime märksa paremas seisus oma informatsiooni poolest, mida me jagame. Ma võiksin parteidele ka, kaasa arvatud Keskerakonnale, palju etteheiteid teha. Ainult et praegu ma räägin Panovi kiusamisest. Lugege artikleid, mis on tema kohta kirjutatud 4–5 aasta jooksul. Nüüd tuli välja, et mees on süütu. Nüüd vingute, et „ametlikult" on süütu. Las tõuseb püsti ja ütleb see mees, kes väidab, et mitteametlikult ei ole süütu!

No-nii, saite nüüd mitmeks sõnumiks väga toredaid uudiseid ja kirjutate neist asjadest ikka nii nagu tahate. Aga ma olen ka öelnud, mida ma arvan nende asjade kohta."

Tallinna linnavolikogu istungi järgse linnavalitsuse pressikonverentsi stenogrammist
9. jaanuaril 2008

P.S. Eelnev jutt hõivas pressikonverentsist 8 minutit. 34. minutil vastas linnapea ajakirjanikule nii:

„Kui te nüüd kirjutate, kuidas ma teiega pahandasin, siis – ma ei pahandanud teiega. Ma püüan mitte tegeleda lootusetute asjadega. Aga ma püüdsin äratada teie südametunnistust. Sest mind pani ikka jahmatama, kui võtsin lahti 2002. aasta ajakirjanduse: millised suured pildid ja suured pealkirjad, millised käredad laused teie eelkäijate poolt välja öeldi! Inimest täis sülitada ei maksnud mitte midagi. Nüüd puhtaks teha ei taha teda mitte keegi.

Fakt on – ajakirjandus sülitas Panovi täis. Fakt on, et te mõistsite ta juba ette süüdi. Praegu püüate mööda minna küsimusest, et ta tegelikult ei ole süüdi. Kohus tunnistas mehe süütuks. Panov on praegu pensionieas, viis aastat on möödunud. Igal juhul me esitamee talle küsimuse: kas ta on huvitatud Tallinna linnasüsteemis taas töötama?"


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (180)