Nädala juubilar: Oscar Niemeyer 100

RALF R. PARVE,      12. detsember 2007


Brasiilias, Rio de Janeiros sündis 15. detsembril 1907 Oscar Niemeyer Soares Filho, kellest sai mitte ainult Lõuna-Ameerika konkurentsitult kuulsaim arhitekt, vaid tõeline maailmakuulsus.

100-aastaseks saava Niemeyeri büroo asub Rio de Janeiros Copacabana kaldal. Selle aknast paistavad nii Rio sümbol – pilvepiiril kõrguv hiid-Jeesus – kui ka teisel pool lahte asuv Niterói moodsa kunsti muuseum, mille seenekujuline hoone on Niemeyeri viimaseid teostunud kavandusi (1996).

Tipparhitekti elu on olnud saavutusterohke

Lõpetanud 1928. a. keskkooli, ta astus ülikooli ja lõpetas 1934. a. Escola Nacional de Belas Artasi insenerarhitektina. Tööle asus Lucio Costa ja Carlos Leao arhitektibüroosse, mis sai 1937. a. pakkumise projekteerida Brasiilia haridusministeeriumi hoone. Sel projektil oli täita tähtis ideoloogiline ülesanne – tuli kajastada Brasiilia arengut kohvieksportijast tööstusühiskonda kuuluvaks riigiks. 1943. a. valminu oli üks esimesi nii mastaapseid rangelt modernistlikke ehitisi. Hoone toetub ainult betoontaladele ning selle alla jääb jalakäijate-ala. Projekt sündis tihedas koostöös XX sajandi arhitektuurikuulsuse Le Corbusier'ga.

1940. a. võttis Niemeyer käsile esimese iseseisva projekti. Pampulha linnast põhja pool asuv Püha Franciscuse kabel sai valmis aastal 1943, kuid katoliku kirik keeldus seda õnnistamast mittekirikliku välimuse tõttu. Vastuseisu tekitasid abstraktne fresko ning Niemeyeri kasutatud raudbetoon ja looklevad jooned.

Sealtpeale hakkas Niemeyeril välja kujunema kindel stiil: jooned olgu loomulikud, nagu vaba käega tõmmatud; esteetiline nauditavus on tähtsam kui hoone funktsioon.

1947. a. kutsuti Niemeyer USA-sse, kus ta osales New Yorki ÜRO peahoone projekteerimises. Talle esitati kutse hakata Yale'i ülikooli professoriks, kuid sotsialistlike vaadete tõttu ei antud talle enam USA viisat.

1956. a. sai Brasiilia presidendiks Juscelino Kubitschek, kes oli Niemeyerile ülesandeks teinud Pampulha kabeli projekteerimise. Nüüd olid riigipeal palju ambitsioonikamad plaanid: Niemeyer pandi juhtima projekti Novacap, mille eesmärk oli rajada Brasiilia keskossa uus pealinn Brasilia. Linnaplaani koostas Niemeyeri vana tuttav Lucio Costa ning Niemeyeri hooleks jäi hoonete kavandamine. Mõne kuuga projekteeris ta suure hulga ehitisi: presidendipalee, Rahvuskongressi, katedraali, ministeeriume, elamuid. Brasilia projekt oli tugevalt sotsialistlik – selles puudusid rikaste asumid. Seejärel sai Niemeyerist Brasilia ülikooli arhitektuuriosakonna juhataja. 1963. aastal austati teda rahvusvahelise Lenini rahupreemiaga.

1964. a. toimus Brasiilias USA Luure Keskagentuuri toel sõjaväeline riigipööre. Kommunist Niemeyeri büroo otsiti läbi, kliendid kadusid. Järgmisel aastal pani ta maha oma ameti ülikoolis ja suundus eksiili Prantsusmaale, kus alustas uut eluetappi. Tellimusi tuli paljudest riikidest, eriti Alzheeriast (nt Constantine'i ülikool, välisministeerium). Prantsusmaal projekteeris ta kommunistliku partei peahoone ja Le Havre'i kultuurikeskuse.

1980-ndatel naases Niemeyer kodumaale. 1988 pälvis ta Pritzkeri arhitektuuriauhinna, mis on üks mainekamaid kogu maailmas.

Niemeyeri looming on kandnud epiteete "troopiline" ja "erootiline" – arhitekt pole varjanudki oma inspiratsiooniallikaid, mis on ulatunud pidevalt muutuvatest pilvedest armastatud naise kehakumerusteni. Niemeyer on kogu elu olnud julgelt betoonkonstruktsioone modelleeriv, leiutav ja katsetav arhitekt, skulpturaalne ja poeetiline, loodusest lähtuv ja sellega dialoogi pidav.

Kogu Niemeyeri looming on olnud täis vabameelse ja vabavormilise arhitektuuri otsinguid. Kui Le Corbusier ülistas täisnurki ja sirgjooni, siis Niemeyer on oma loomingus laulnud oode kaartele ja kumerustele. "Oscar, sa teed betoonist barokki, aga sa teed seda hästi," ütles Le Corbusier.

Oma sotsiaalset õiglust taotlevaid aateid pole Niemeyer kunagi varjanud. Demokraatlike vaadete tõttu sai temast poliitiliselt tõlgendatud humanist nagu omal ajal Picassostki, kui too "Guernica" maalis ja rahutuvi joonistas. Niemeyer oli ametlikult tunnustatud kui Nõukogude Liidu suur välismaine sõber, mistõttu vene keeles on Niemeyeri kohta ilmunud rohkem artikleid ja raamatuid, kui mis tahes teise XX sajandi välismaise arhitekti kohta. Kommunistidest sõpradele ulualuse võimaldamise ning Fidel Castro ja NSV Liidu poole hoidmise pärast ei antud Niemeyerile 20 aastat USA viisat.

Kahtlemata mõjutas Niemeyeri innovatiivne modernism ka Nõukogude arhitektuuri, sealhulgas Eestis. Niemeyeri projekteeritud Brasilia kongressikeskuse kahetahukalist administratiivkorpust (1957) võib pidada Tallinnasse „Inturisti" poolt püstitatud Viru hotelli otseseks eeskujuks. Ka sootuks hilisem parvlaeva „Estonia" mälestusmärk näib asjatundjate hinnangul olevat otsene laen Niemeyeri poolt 1980-ndatel kavandatud memoriaalskulptuurist "Lõpetage piinamised" – 25meetrine metallkaar, mille langev ots läbistab väikest inimkeha.

Niemeyer on loonud üle 600 hoone, neist umbes 200 asub väljaspool Brasiiliat, neljas maailmajaos. Nüüd saja-aastaseks saav Oscar Niemeyer pole veel jätnud loometegevust, töötades praegu oma sõbrale Fidel Castrole pühendatud projekti kallal – lipuga kuubalase hiidkuju astumas võitlusesse monstrumiga, kes sümboliseerib imperialistlikku kapitalismi.

Ülevaate pani ajakirjanduses ilmunust kokku Ralf R. Parve

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (27)