![]() Kaotatud võidudENDEL RIHVK, 16. mai 2007Ajalugu ja meie kaasaeg teab küllaga näiteid, kuidas upsakaks läinud valitsejad on targemate nõuandeid eirates langetanud otsuseid, mille tagajärjed esmapilgul küll ahvatlevad, kuid hiljem palju ebameeldivusi põhjustavad. Näiteks sõda Iraagis. Niisuguseid ettevõtmisi on hakatud antiikaegse kuninga nime järgi nimetama Pyrrhose võitudeks, kuid samahästi sobiks ka eestikeelne väljend kaotatud võit". Need "võidud" peaks olema hoiatavaks eeskujuks kõigile, kes omaenda mina upitamise nimel seavad ohtu kaaskondsete turvalisuse ja heaolu. Ansip: Eesti rahvuskangelane või Venemaa eriteenistuste agent? Päris kindlasti hakkavad ajaloolased selle küsimuse üle aastakümnete pärast tõsimeeli arutlema, nii nagu nad seda praegu teevad Pätsi tegevust analüüsides. Aluse selleks annab fakt, et nii Eesti valitsus kui ka Venemaa tegutsesid äsjastes sündmustes just nii nagu see vastaspoolele kõige kasulikum. Juba aastaid igas Venemaa mängus trumbina lauda käidud kaart muulaste inimõiguste rikkumisest Balti riikides oli juba üsna kulunud. Ka Läti muukeelsete koolide üleminek riigikeelsele õppele ei kutsunud esile oodatud massirahutusi ja sama rahulikuks paistis kujunevat olukord Eestiski. Siis pööratigi pilgud Tallinna Pronkssõdurile, mille kohalolek aeg-ajalt Eestis poleemikat põhjustas. Seda ära kasutades üritati paar korda aastas Tõnismäel toimuvaid rahvakogunemisi senisest lärmakamaks ja väljakutsuvamaks muuta. Paraku sellest ei piisanud, sest enamik rahuarmastavaid Eesti inimesi vaid muigas või ironiseeris seal toimuva üle. Nüüd ilmuski välja Liim, Böhm ja Co, kes vastaspoolele uued trumbid kätte mängis. Siis sekkuski mängu peaminister Andrus Ansip, kes esmalt teatas, et monument sümboliseerib vaid seda, kuidas "üks röövlijõuk teise välja kihutas", ja veidi hiljem, et hoopiski "hauatähis" tuleb nii kiiresti kui võimalik Tõnismäelt kõrvaldada. See oli väga hea signaal neile Venemaa emissaridele, kellele oli tehtud ülesandeks moodustada Eestis riigi vastu suunatud ühendusi, värvata nendesse võimalikult palju inimesi ja neid vastavalt ette valmistada. Edasine on kõigil nii värskelt meeles, et pole mõtet üle korrata. Olgu vaid märgitud, et tänutäheks kõigi nende sammude eest, mis Ansipi juhitud valitsus Pronkssõduriga seoses astus, tegi Venemaa kaks väga olulist liigutust. Esiteks, ta kutsus üles Ansipit võimult kõrvaldama ja, teiseks, andis vaikiva heakskiidu Eesti Moskva-saatkonna ründamisele. Sellega blokeeris ta automaatselt kõik võimalused Ansipi valitsuse vastu välja astumiseks nendel, kel on tegelik voli seda teha. Ansipi enesekindlust ja endaimetlust turgutas kahtlemata valimistulemus. Teda võis kannustada ka soov jäädvustada oma koht Eesti ajaloos nii nagu seda tegi tema kauge sugulane riigivanem Friedrich Akel 1924. aasta 1. detsembri mässu maha surudes. Kõige tõenäolisemalt oli aga asja taga Reformierakonna soov kahmata rahvuslaste eest endale kommunismi kuritegude hukkamõistja oreool ja sel viisil põlistada endale kohta valitsuses. Paraku jäi ka see eesmärk saavutamata, sest asja ilustamiseks maailma silmis tuli Ansipil hoopis esmakordselt iseseisva Eesti poolt pärjaviimisega Pronkssõdurile austust avaldada. Rahvusluse roll konflikti kujunemisel Rahvuslus on mõiste, millel on üldiselt positiivne tähendus. See on tugevaks teljeks neis olukordades, kui ühiskond vajab konsolideerumist ja ühiste ideaalide nimel tegutsemist. Selle ilmekaks näiteks tuuakse meil enamasti ärkamisaega, kui eestlastel tekkis vajadus identifitseerida end rahvuse liikmena ja vastu astuda võõrvõimu poolt peale sunnitud elukorraldusele. Samaviisi võib hinnata rahvusluse ilminguid nii viimaste okupatsioonide ajal kui ka neist vabanemisel. Paraku kaasneb rahvusluse kultiveerimisega alati oht, et inimesed hakkavad ainuõigeks pidama vaid kõike oma rahvusele omast: keelt, kultuuri, usku, kombeid jne ning teiste rahvuste esindajatele viltu vaatama. See on eriti tundlik teema paljurahvuselises ühiskonnas, kus eri rahvustel on juba ajaloo tõttu võimalus üksteisele ülekohut ette heita. Seal leidub alati inimesi, kes, rahvust ülimaks prioriteediks tõstes, end ainuõigeteks rahvuslasteks kuulutavad ja oma rahvuse õiguste nimel on valmis kasvõi üle laipade minema. Neid on viimasel ajal hakatud nimetama rahvusradikaalideks või rahvusäärmuslasteks, kuigi on ju olemas ka eesti keeles ammu juurdunud sõna "marurahvuslane". Selle sõna on tema kandjad aga sedavõrd ära määrinud, et otsesõnu ei julge ka mina kedagi sellega sildistada. Tõeline "rahvuslane" tunneb end petetuna, kui tema ei pääse pumba juurde. Just nii paistis asi siis, kui ülevas meeleolus eesti rahvas Rahvarindesse koondununa otsis Nõukogude Liidust valutut ja veretut väljapääsu. Ühtäkki olin väga hämmingus, kui minu vana, maal elav ema näitas mulle paberit, mille järgi teda olevat käidud registreerimas Kodanike Komiteesse. Arvasin selle olevat kellegi veidriku vaimusünnitise, kuid asja tõeline olemus sai selgeks siis, kui neile komiteedele toetudes moodustati Eesti Kongress, kes Rahvarindega vägikaigast vedama asus ja võimu juurde trügima hakkas. Paljud toonased ja hilisemad otsused on sündinud või sündimata jäänud just seetõttu, et rahvuslaste erakonnad on pidanud endi huvisid üldistest huvidest tähtsamaks. Selgemast selgem oli seegi, et Pronkssõduri kõrvaldamine oli just rahvuslikult meelestatud erakondade meelisteema, kuigi ise nad võimul olles seda teha ei riskinud. Nüüd oli neil hea võimalus partneritele okastraatpärgi kandvaid provokaatoreid laenutada, ise suhteliselt varju jäädes. Pole ju sugugi lihtne rahvale seletada, miks oli vaja provotseerida sündmusi, mis kõigi vene keelt kõnelevate inimeste meelsust Eestile soovimatus suunas mõjutasid ja tõid maailma silmis eestlastele kibestunud, empaatiavõimeta rahva maine. Rääkimata sellest, miks peab tavaline maksumaksja, kellel mingist monumendist polnud sooja ega külma, kinni maksma sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuvaid kulutusi ja kahjusid. Nende kahjude tegelikku suurust ei saa me kunagi teada. Kui keegi arvab, et ma rahvusluse kaitsjatele liiga teen, siis tasuks tal üle lugeda 3. mai Postimehes ilmunud Urmas Sutropi ja 7. mail samas lehes ilmunud Sven Grünbergi kirjutis, kus valimatute väljenditega pritsitakse sappi nii teisest rahvusest inimeste kui ka teisitimõtlejatest eestlaste suunas, kasutades argumendina monumendi teisaldamisega seotud vandaalitsemisi. Tänu valitsuse jäärapäisusele said nn rahvusradikaalid oma tahtmise. Paraku ei saa nad oma "võidu" vilja kuigi kaua nautida, sest mitmed sellest tulenevad raskused ei jäta ka neid ega nende toetajaid puutumata. Kaks monumenti korraga Monumendi mahavõtmise eufoorias otsustasid selle toetajad, kellega sujuvalt liitus ka meedia, et saabunud on õige hetk teha teoks oma teine ammune unistus kõrvaldada Eesti poliitikast mees, kes nende ettevõtmisi on nii mõnigi kord takistanud ja naeruvääristanud. Sellest mehest on nad iseseisvusvõitluse algusest peale üritanud luua Saatana võrdkuju, kuid Edgar Savisaart ei ole võtnud ei "tina- ega hõbekuulid". Nüüd otsustati lasta "pronkskuuliga". Varasemast oli teada, et Savisaarel kui suurepärasel strateegil võib sisse lipsata taktikalisi vigu, mis panevad mõnikord isegi ta toetajaid nõutult õlgu kehitama. Nüüd otsustatigi välja käia süüdistus, nagu oleks Savisaare ainus eesmärk Eesti uuesti Venemaa kätte mängida, et siis ise Vares-Barbaruse kombel võimule tõusta. Sellise väite kinnituseks otsiti ja leiti otsemaid mitmesuguseid "tõendeid". Kõiki neid jaburdusi ei jõua siinkohal üle korrata. Kokkuvõtlikult on Savisaare "patud" kirja pannud 10. mail Hannes Rumm, kes kõigele lisaks tembeldab Savisaare Eesti viimaste nädalate suurimaks luuseriks. Et need konksud paljude poolt alla neelati, seda on rutakalt püütud tõestada mitmete üksteisele järgnenud rahvaküsitlustega". Kui need küsitlustulemused on hetkel tõepoolest paikapidavad, siis tekib küsimus, miks ei näita võitjad üles suuremeelsust ega jäta kaotajat rahule, aumehelikkusest rääkimata. Sellele küsimusele saab olla ainult üks vastus: hirm. Hirm selle ees, mis võib juhtuda eestlaste meelsusega siis, kui kõik selle mõttetu lamendi korraldamisega külvatud seemned hakkavad täies mahus vilja kandma. Kui inimeste turvatunne ja sissetulekud katastroofiliselt langevad, kaovad töökohad ja jääb alatiseks vajadus idapiiri taha minnes oma rahvust varjata (nagu seda hiljaaegu Välisministeeriumist soovitati). Siis ei saa ju enam seda kõike Savisaare kaela ajada ja keegi peab hakkama vastutama. Kummalisel kombel ei taipa Savisaart maa sisse tampijad, et nad saevad oksa, millel ise istuvad. Savisaarest deemonikuju loomine on aidanud neil seni kõiki omavahelisi hõõrumisi vaka all hoida ja, hambad risti, koos püsida. Kui Savisaarel peaks ühel hetkel sellest kõigest siiber saama või tal tervis jukerdama hakkab ning ta tõepoolest pillid kotti paneb ja poliitikast lahkub, pole kaugel ka see aeg, kui kivid taskust välja võetakse ja üksteisele kõrri karatakse. Huvitav, kellest saab järgmine "rahvavaenlane"? [esiletõsted] Tänutäheks kõigi nende sammude eest, mis Ansipi valitsus Pronkssõduriga seoses astus, tegi Venemaa kaks väga olulist liigutust: ta kutsus üles Ansipit võimult kõrvaldama ja andis vaikiva heakskiidu Eesti Moskva-saatkonna ründamisele. Iseseisvusvõitluse algusest peale ei ole Savisaart võtnud "tina- ega hõbekuulid". Nüüd otsustati lasta "pronkskuuliga". [fototekst] ENESEKINDLUS JA ENESEIMETLUS: Ansipit turgutas kahtlemata valimistulemus. Teda võis kannustada ka soov jäädvustada oma koht Eesti ajaloos, nagu seda tegi tema kauge sugulane riigivanem Friedrich Akel 1924. aasta 1. detsembri mässu maha surudes. Kõige tõenäolisemalt tahtis aga Reformierakond kahmata rahvuslastelt kommunismi kuritegude hukkamõistja oreooli ja põlistada endale koht valitsuses. Viimati muudetud: 16.05.2007
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |