Nädala juubilar JAKOB HURT 170

Sellest lõunaeestlasest (sündis 22. juulil 1839 Põlva kihelkonna Vana-Koiola valla Himmaste küla Lepa talus) kujunes Suur Õpetaja, kelle teeneid rahva ees ei ole suutnud pisendada rasketest aegadest johtunud vastuolulised hinnangutormid.

Koolmeistrisoost pärit noormehe pürgimuste sihiks kujunes jõuda tollal ülimaks peetud õpetaja astmeni – saada kirikuõpetajaks. Kodukandi küla- ja kihelkonnakoolile järgnesid kreiskool ja gümnaasium Tartus ning usuteaduseõpingud Tartu ülikoolis, kuid talupoja poega, nagu Hurt ise end määratles, siiski altari ette ei lastud. Tuli hakata teenima Hellenurme mõisas Middendorfide koduõpetajana ning õpetada Kuressaares ja Tartus gümnasistidele vanu keeli ja geograafiat.

1870. aastal algaski Hurda silmapaistev osalus Eesti hariduselu edendamisel. Aastail 1870–1883 Eesti Aleksandrikooli peakomitee presidendina juhtis ta üha enam maad võtvat võitlust emakeelse rahvakooli nimel. Saanud 1872. a kaheksaks aastaks Otepää koguduse hingekarjaseks, kandis ta üksikasjalikult hoolt, et kihelkond saaks uute koolide võrra rikkamaks.

Haridus ja majandus arenesid eestlastel tollal käsikäes. Omamaise põllumajanduse edukäigu tagamiseks asutatud Tartu Eesti Põllumeeste Selts, kus presidendiks Hurt, korraldas 1876. a Otepääl juba Eesti esimese talumajandusnäituse.

Kui „Helme konverentsi“ algatus, asutada Eesti Kirjameeste Selts, teostus, sai Hurdast eesti rahvusliku haritlaskonna kujunemisel tähtsat osa etendanud ühenduse esimene president. Tema juhtimisel alustas selts kavakindlat rahvaluule ja vanavara kogumist ning asus kõigiti propageerima uut kirjaviisi. President Hurdast aga hakkas kujunema erakordse haardeulatusega folklorist ja silmapaistev keeleteadlane (1886.a sai Helsingis doktorikraadi keeleteaduse alal).

Rahvusliku liikumise mõõdukat suunda esindanud Hurdal kujunesid tugevad vastuolud mitte ainult saksa kirikuõpetajatega, kes kartsid eesti vaimulikest konkurente, vaid ka ajaloo tõtakamat käiku igatsenud eesti käremeelsetega, eriti aga Sakala üliradikaalse toimetaja C. R. Jakobsoni ja tema pooldajaskonnaga. Ei jäänudki Hurdal muud üle, kui teha otsus: olupoliitikast täidetud ühiskondlikust tegevusest tuleb taanduda ja selle asemel süveneda teadusesse.

Seda võimaldas siirdumine Välis-Eestisse, mille peamiseks keskuseks hakkas kujunema Peterburi. Hurdast sai aastaiks 1880–1902 keisririigi pealinna Jaani kiriku pastor. (Eesti luterlaste kogudus kasvas jõudsalt – kui 1862. oli kogudusel 5353 liiget, siis 1909. aastaks oli neid juba 22 000.)

Eestist eemal sai Hurt parimal viisil pühenduda eesti rahvaluule kogumise ja teadusliku publitseerimise korraldamisele. Kui 1871. aastast peale oli ta avaldanud ajalehtedes üle kümne põhjalike juhenditega üleskutse, siis 1888. ilmus „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele“, milles selgitati rahvaluule liike ja kogumisviise. Vabatahtlikke kaastöölisi Eestist ja Venemaa eesti asundustest oli tal lõpuks ligi 1400, lisaks veel kogumistööle rakendatud üliõpilased. Nende poolt talletatud rohkem kui 122 tuhande lehekülje ainestiku kohta avaldas Hurt aastail 1888–1906 ajakirjanduses 156 põhjalikku aruannet. Hakkasid ilmuma rahvalauluväljaanded üldpealkirja all „Monumenta Estoniae antiquae“. Selline, tohutut hulka entusiaste kaasav viljakas kogumistöö leidis juba tollal rahvusvahelist tähelepanu kui täiesti ainukordne ning ongi jäänud ületamatuks.

Üksnes tänu Hurda ennastsalgavusele ja tohutule töövõimele on eestlastel olemas erilise väärtusega rahvaloominguvaramu.

Täies loomejõus rahvaliku teadusmehe elutee jäi pooleli 13. jaanuaril 1907 pealtnäha tühisel põhjusel – saatuslikuks osutus pimesoolepõletikust põhjustatud veremürgitus. 17. jaanuaril oli Emajõe Ateena tulvil leina – Jakob Hurt pandi Raadil Maarja kalmistu mulda.

Erakordse eestlase mälestust on aegade jooksul põlistatud mitmeti. Juba 1909. a loodi eraasutusena Jakob Hurda mälestuse jäädvustamiseks ja tema pärandi hoidmiseks Eesti Rahva Muuseum. 1989. a pandi talle mälestusmärk Põlvasse. 1992. a. hakati välja andma Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda.

Teatud määral võiks Hurda kui oma rahva Suure Õpetaja töövilja omalaadseks jäljeks pidada 26. aprillil 1917 Petrogradis toimunud 40 tuhande eestlase osavõtuga manifestatsiooni Eesti autonoomianõude toetuseks. See näitas, kui kasutada Hurda enda sõnu: „Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahvasugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma jääb.“

TIIT MAKSIM

Jaga |