Puukväljaanded ehk kuhu on oma (taand?)arengus jõudnud Eesti paber- ja online-meedia

URMI REINDE

urmi@kesknadal.ee

Seminari juhtis EALL tegevdirektor, ajakirjandusõppejõud Mart Raudsaar.

Delfi Grupi sisujuht Urmo Soonvald rääkis praktikuna oma valdkonnast - online-meediast.

Postimehe vanemtoimetaja Priit Pulleritsu teema kõlas küll väga meediaspetsiifiliselt - „Uudiste esitamine olemusloolise algusega", kuid tema sõnum oli märksa huvitavam - et lõpetagem n-ö absoluutse sõltumatuse tagaajamine meedias, sest igal ajakirjanikul on oma reaalsed eelistused nagu igal teiselgi inimesel.

Eesti Päevalehe uudistejuht Vallo Toomet rääkis teemal, milles muide on ka Kesknädalat tihti süüdistatud - pikad lehelood...  Ja kuidas teha nii, et kõik need pikad jutud/analüüsid oleksid lugejale huvitavad ning tõstaksid, mitte aga ei langetaks loetavust.

Maakonnalehtede poolset vaadet esindas Põhjaranniku tegevtoimetaja Erik Kalda, kes kõneles paberlehe ja online-lehe vahekorrast ning mõlema ellujäämise šanssidest.

Kas ajakirjanik võib olla parteiliige?

See teema kõlas Raudsaare teemapüstituses, kes  võrdles meie kodumaise ajakirjanduse muutusi 1990-ndate algusest tänaseni ning käsitles ka meie ja välisajakirjanduse erinevusi. Ta rääkis parteilisest ajakirjandusest, ja meenutas näitena Itaalia peaministrit Berlusconit, kes ise on mitme meediakorporatsiooni omanik, vallates nii peaaegu kogu meediapilti, mis annab võimaluse rohketeks manipulatsioonideks avaliku arvamusega.

Raudsaare sõnul Vahemeremaades peetakse parteisse kuuluvat ajakirjanikku loomulikuks nähtuseks. Meil aga on see mõeldamatu, väitis ajakirjandusõppejõud.

„Vahemeremaades ilmub ka parteilise taustaga lehti rohkem, meil peetakse seda justkui halvaks ilminguks. Kuigi Põhjamaades ilmub ka parteilehti," märkis Raudsaar.

Ta käsitles Skandinaavia ja USA ajakirjanduse erinevusi. Põhilise eripärana tõi välja, et kui Skandinaaviamaades on ajakirjandus esmajoones informeeriv ja kritiseeriv, siis USA-s eelkõige ideede turuplats ja valvekoer, kusjuures üsna tige valvekoer.

Raudsaar märkis ka, et kui Eestis on Rahvusringhääling võrdlemisi populaarne (oleme seega väga lähedal skandinaavialikule meediapildile), siis USA-s on avalik-õiguslik telekanal marginaalse vaadatavusega.

Delfi teenib päevas 6000-10 000 klikki

Soonvaldi hinnangul on viimaste aegade meediaarengus näha vormi tunduvat kiiremat arengut, kui sisu järele jõuab. Tema sõnul liiguvad internet, televisioon ja raadio suure kiirusega, aga sisu, millest nad räägivad, püsib justkui seesama. „Vormiga ülepingutamine tapab sisu," kurtis ta.

Ka rääkis Soonvald, et ajakirjanike töötempo on „kohutav jooksmine", ei jõuagi millessegi süveneda, eriti ei jõuta n-ö käia kohapeal. Päevas kogub Delfi kuus kuni kümme tuhat kommentaari.

Uudis oli Soonvaldi kuulates see, et eriti online-ajakirjanikud, kes ei jõua enam  „objektidele" nagu vanasti, piirduvad uudiste kogumisel pigem Facebook'i läbikammimisega.

„Eestis on 200 000 Facebook'i kontot. Sealt saab uudiseid, mida toimetuse inimesed ise ei jõua leida," ütles Soonvald. Tema kinnitusel pikad tekstid ajakirjanduses hääbuvad ja kasvab hoopis rahvaajakirjanduse roll, mida edendab Delfi uus rubriik „Rahva Hääl", kogudes jõudsalt tuure.

Me ei ole objektiivsed!

Selle peaaegu et hüüatusega alustas oma kogemuste tutvustamist Pullerits, ja läks  temalikult julgetes avaldustes veelgi kaugemale, rõhutades, et igaühel meist, ajakirjanikest, on omad meelishoiakud mõne erakonna suhtes, sest me käime valimas ja me osaleme aktiivselt ühiskonna elus ka isiklikult, mitte ainult töiselt.

Pullerits ütleb, et meedia on kahtlemata muutunud ka fakti pühaduse ja kommentaari vabaduse suhtes, sest tänapäeval on ajalehes enamasti tegemist juba vana faktiga.

„Fakti on kõik juba eile kuulnud," selgitas Pullerits, peatudes ajalehtede eksistentsiaalsetel probleemidel - et mida panna järgmise päeva paberlehte, kui kõik on eelmisel päeval uudist lugenud internetist, kuulnud raadiost või näinud telekast.

Seepärast soovitaski Pullerits ajakirjanikel muuta oma n-ö uudislood hoopis olemuslugudeks, kus hakkab taas rolli mängima kirjutaja meisterlikkus, tema isikupära ja  isiklik seisukoht koos särava sõnavalikuga.

„Argirutiin tapab ja nüristab töömesilasi," hoiatas Pullerits, soovitades ajakirjanikel leida uuendusi ja neid pidevalt tagant tõugata. „Lugeja meid ei vaja, kui me ei muutu," kinnitas Postimehe toimetuse üks korüfeesid.

Online - koolilapse tase

„Kuni ajakirjanik ei lähe välja, kuni tal pole aega, sest tal on vaja 10 uudist teha, niikaua jääb online koolilapse tasemele. Paberleht on täiskasvanu," alustas oma ettekannet Vallo Toomet.

EPL-i esindaja rääkis pikemalt Eesti Päevalehes juba mõnda aega viljeldud pikkade analüüside avaldamise praktikast; põhjustest, miks neid on vaja; raskustest, millega nende organiseerimisel kokku puututakse; pikkade lugude pooldajate ja vastaste võitlusplatsist. Küsitlused, mida EPL on nende lugude mõju ja levi kohta teinud, Toometi kinnitusel siiski ülekaalukalt näitavad pikkade lugudega jätkamise vajadust.

Nn puukväljaanded teevad nn pärislehtedele muret

Kohaliku ajakirjanduse karmi argipäevaga tutvustas üle Eesti kokku tulnuid (kellest enamik ilmselt tundis siin ära omaenese „mina") Ida-Virumaa mees Erik Kalda.

Tema suhteliselt mureliku alatooniga esitatud ülevaatest Põhjaranniku tegemise kohta võibki näha (mõndagi ka aimata) tegelikult terve Eesti meedia muutusi viimasel 20 aastal.

Kalda rääkis, kuidas uus meedia 1992. aastal Eesti vallutas. Ajakirjanikele hakati esitama uusi nõudeid, mis tõid toimetustesse (siis veel nõukaaegsetesse) kibestumist, pisaraid ja koondamisi. Need, kes jäid, või need, kes toodi (nn lapsajakirjanikud), kujundasid vahepealsete aastate meedianäo, selgitas Kalda.

Viimastel aastatel aga ei leia tol kaugel aastal sündinud paberlehed väidetavalt enam endist minekut. Reklaam on vähenenud, masu on ajakirjandusestki üle käinud, ressursid on üha kokku tõmbunud. Paberkandja võitleb internetiga, ja kipub ses võitluses alla jääma.

Kaldast õhkus südamlikkust, kui ta muretses, et „ajakirjanikud ei suhtle enam maailmaga oma silmade läbi, vaid interneti kaudu".

Lõpuks avas Kalda veel ühe põhjuse, miks nn pärislehtedel (milleks tema definitsiooni järgi on maakonnalehed) halvasti läheb, - ilmuma on hakanud nn puukväljaanded. Nendeks pidas ta Ida-Virumaa näitel Jõhvis levitatavat nädalakirja „Panorama", mille ilmutamisrahad olevat kokku pannud poliitikud ja kohalikud ärimehed, kes siis on ostnud otsepostituse kõikidesse kohalikesse postkastidesse, mis sealkandis teeb lehe  trükiarvuks 30 000.

„See on täiesti seaduslik," oli Kalda nördinud. „Ja kuna tiraaž on nii suur, vaatavad sinnapoole ka reklaamiandjad. Ja inimesed loevad, kui tuleb tasuta leht postkasti. Ja mida seal kirjutatakse? Näiteks Valeri Korb (endine Kohtla-Järve linnapea, nüüdne parlamendisaadik  - U.R.) avaldab seal iga nädal oma kolumni „Minu muljed Riigikogust" või midagi taolist!"

Lõpetuseks - kesknädaliste arvamus

Kuna Kesknädal ei ole Ajalehtede Liidu liige (see-eest kuulub toimetus 100-protsendiliselt Ajakirjanike Liitu), siis ei esita me väga põhjalikke vastuväiteid  mõnedele teooriatele või väidetele, mis eespool kõlasid. Eriti ei tee me seda avalikult - kolleegidel-ajakirjanikel näib ju olevat sama toimekas või tormakas elu, nagu meil oma väljaandes! Ja siinkohal meie siiras tänu sisuka seminari korraldajatele.

Kuid mõnda asja tahaks küll vastu õiendada! Näiteks Raudsaarele - et Eestis ei ole küll ajakirjanikud parteide liikmed, kuid enaminformeeritud lugejad ning vaatajad-kuulajad ometi teavad, kes saatejuhtidest mingit erakonda esindab! Ja kes peaaegu et avalikult nutab otse-eetris, kui näiteks Keskerakonnal on valimistel väga hästi läinud!

See-eest toetame kahel käel seekord Pulleritsu - tema ütleski ju hämmastava tõe: ka ajakirjanik on inimene, mitte üliinimene. Kuigi üks Pulleritsu endine õpilane tõusis saalis püsti ja tuletas oma gurule meelde, et aastaid tagasi rääkinud too hoopis vastupidist juttu...

Eriti hämmastas idavirulase Kalda kurbus „puukväljaannete" suhtes. Kahjuks jäi sellest kõlama vana äraproovitud seisukoht, et „ainult meil on õigus rääkida, ilmuda ja levida, teised pangu suu kinni". Ja kujutage ette, kui õudne - sõnavabadus on seaduslik! Kas lugupeetav kolleeg tahab, et Riigikogu võtaks vastu seaduse kõigi selliste väljaannete keelustamiseks, mis „on meie toimetusele kahjulikud"?

Probleem on laiem kui ainuüksi Ida-Virus. Ka Elva lehe toimetuse esindaja teavitas, et neilgi ilmub samasugune „puukväljaanne" - kõikidesse postkastidesse „mingi minu või meie Elva". Ja saali kahinast võis järeldada, et neid „puuke" on mujalgi.

Kõige imelikum on aga see, et halva või vale või koguni põlastusväärse ajakirjandusžanri näitena toodi Riigikogu liikme tööülevaade ja aruanne oma valijatele. See on siis nii kohutav, et pidi näitena sobima esitada ajakirjanike koolitusel!

Tahaks õiendada ka väidet, justkui oleks 90-ndate alguses lahti lastud aegunud mentaliteediga toimetajad. Kui täpne olla, siis suuresti oli tegemist siiski inimestega, kes polnud mitte niivõrd nõukaaegsed, kuivõrd need, kes töötasid ajakirjanduses sel Eesti ajaloo ainsal hetkel, kui suhe väljaannete ja nende tarbijate vahel oli kõige ideaalsem ja nendevaheline usaldus kõige suurem. See oli Rahvarinde ja laulva revolutsiooni aeg, mil meedia esindas kogu rahvast ja mõlemad seisid Eesti ja tema vabaduse ning tuleviku eest. Nimesid ei hakka siin nimetama, jutt niigi pikk. Mis tollest kõigest tänaseks saanud, sellest Kalda ise rääkiski: lugejad on kadunud netti, reklaamiandjad - „puukidesse", on masu, on must masendus...

Ja kõik sellepärast, et nn pärisväljaanded ise on kasvatanud endale mitte Eesti-missiooniga lugejaid, vaid vihkavaid ärapanijaid!

Kesknädal pakub, et tiraažide langemise pärast muretsevad pärislehed võiksidki avada prooviks rubriigi „Minu saadik kirjutab" vms. Võib-olla mõni lugeja on 1992. aastast peale siiski ka arenenud ja tahabki teada, mis riigis tegelikult toimub?

Ainuüksi Jõhvis näib selliseid olevat tervelt 30 000.

URMI REINDE

[illustratsiooniallkiri]   LEVITATAKSE TASUTA: Iganädalane Ida-Virumaal ilmuv väljaanne „Panorama" koos telekavade, reklaamkuulutuste ja loetavate artiklitega, mille seas ka Valeri Korbi personaalne rubriik „Teateid Riigikogust".

[esiletõste]

Postimees on Eestis suurima trükiarvuga ajaleht

Eesti Ajalehtede Liidu liikmeslehtede seas oli septembris suurima tiraažiga Postimees, mida trükiti keskmiselt 55900 eksemplari päevas.

Päevalehtedest järgnesid Õhtuleht (54300), Eesti Päevaleht (29200), Äripäev (13600) ja venekeelne Postimees (10100).

Maakonnalehtedest olid suurima keskmise trükiarvuga Pärnu Postimees (13700), Narva (11000), Sakala (9400), Meie Maa (7300), Põhjarannik/Severnoje Poberezhje (7100), Virumaa Teataja (7000), Järva Teataja (4700) ja Võrumaa Teataja (4500).

Üleriiklikest nädalalehtedest juhtis edetabelit Maaleht (43100), millele järgnesid Eesti Ekspress (31500), Komsomolskaja Pravda (15000) ja Vestnik Zdorovogo Obraza Žizni (13200).

Tasuta lehtedest oli suurima tiraažiga Tallinna Linnaleht (30000).

(Allikas: 6. oktoobri Postimees)

-o-

Jaga |