Nädala juubilar GUNNAR AARMA 95

Ta on öelnud, et mitte keegi ei saa minna maailma parandama, aga et igaühe süda peaks maailma pärast valutama. Ta ütles, et inimene peaks suutma mõelda end oma maailma keskpunkti ning püüdma maailma paremaks muuta vaid ennast paremaks muutes.

Suur Teadjamees, õpetaja ja valgustaja Gunnar Aarma sündis 6. augustil 1916 Tallinna vanalinnas auväärse tekstiilikaupmehe peres. Ta on ise vestnud, et kasvas kui täiesti tavaline „kuldse nooruse“ esindaja. Õppis Jakob Westholmi gümnaasiumis, kus ta olla sõpradega vahel ka poppi teinud ja isa purjejahiga mõnda Helsingi restorani lõunat sööma sõitnud. Samas pidas ta oma esimeseks ning vaat-et tähtsaimaks vaimseks suunajaks kirjandusõpetajat, kes andis noorele Aarmale kahtsada raamatut sisaldava nimekirja. Õpetaja olla seda nimistut andes öelnud, et kui noormees tahab elus midagi saavutada, siis lugegu hakatuseks need raamatud läbi, ja mitte lihtsalt lugegu, vaid nii, et loetut ka mäletab.

Poisil olla nende raamatutega alul küllalt raske olnud, kuid siis olevat ta maitse suhu saanud ning lugenud peaaegu et ööd-päevad läbi. Muide, 1941. aastal, mil Gunnar Aarma arreteeriti, jäi tema korterisse maha umbes 5500-köiteline raamatukogu.

Kui koolid said läbi, suundus Gunnar Aarma Euroopasse. Tema ees avanesid London, Milano, Berliin, Pariis. Sel ajal esindas ta oma isa tekstiilifirmat, täiendas end ülikoolides, töötas ajakirjanikuna (oli Rahvusvahelise Ajakirjanike Liidu liige) ning ... tegi koostööd Inglise salaluurega, nagu räägivad kurjad keeled. Eelkõige just viimane tegevusala olevat teda viinud kokku sõjaks valmistuva Saksa Wehrmachti kõrgemate ohvitseridega ning isiklikult ka Adolf Hitleriga. Veel olid tal Hispaania kodusõja ajal, kus viibis ajakirjanikuna, küllalt lähedased suhted Franco perekonnaga.

Samas ei piirdunud Aarma suhtlusringkond vaid sõjarditega. See oli tohutult lai – temaga ühel ajal Hispaanias viibinud Ernest Hemingwayst kuni Pariisi lõbutüdrukuteni välja, kelle psühholoogiast ta olla isegi raamatu kirjutanud (või peaaegu kirjutanud) ja pidi 3. septembril 1939 Jena ülikoolis doktorikraadi kaitsma.

Enne sõda tuli Aarmal Saksamaalt ja üldse Euroopast kiiremas korras lahkuda ning ka Gestapos istuda.

Gunnar Aarma edasine tee viis idamaadesse. On öeldud, et kui tuleb õige aeg, kuuleb õpetaja oma õpilase kutset. Juba 1933. aastast ka vabamüürlaste looži liikmeks olnud Aarma vaimsed otsingud viisid ta kokku guruga, kes pühendas noormehe inimkeha ja maailma saladustesse ning tutvustas talle joogafilosoofiat. „Sinu töö on inimeste küsimustele vasta,“ olla guru öelnud. Just sellega Gunnar Aarma suurema osa oma elust tegeleski.

Idamaades süüvis Gunnar Aarma jooga ja muude vaimsete tarkuste uurimisse. Tänu tohutule õppimisvõimele ja loomulikule andekusele initsieeriti ta mitmes kinnises vaimses koolis ja pühitseti ka islami usku – lausa kaks korda.

Kogu tema noorusaeg oli kui põnev seiklusfilm – seotud spioonimängudega, romaanidega, salapäraga ja vahel ka põgenemistega, kus toimusid tulevahetused. Tõepoolest, nagu James Bondi filmides...

Vahetult enne sõda tuli Gunnar Aarma tagasi Eestisse, kus ta 1941/940. aasta vahetusel abiellus, nii et jõudis enne surma (2001. aasta veebruaris) tähistada ka oma 60. pulma-aastapäeva.

„Ilus elu on olnud,“ olla ta enne oma teemantpulmi öelnud. „Olen sajaprotsendiliselt õnnelik. Ei mina ega minu abikaasa (Heljo) pole viimase kolmekümne seitsme aasta jooksul päevagi haige olnud, ka pole meiega ühtegi õnnetust juhtunud. Oleme eluaeg teineteist armastanud ning veetnud suure osa ajast kallistades – miks ei peaks ma õnnelik olema?”

Gunnar ja Heljo Aarma abielu käis läbi tulest ja veest ning kõik raskused vaid karastasid seda. Kooselu algas üsna kohutavalt. 14. juunil 1941, natuke üle poole aasta peale abiellumist, arreteeriti nad mõlemad. Gunnar Aarma vabanes 1957. aastal. Selle 16 repressiooniaasta jooksul oli ta koos naisega 10 aastat asumisel, pärast aga istus veel kümnes eri laagris ja kaheteistkümnes vanglas, saavutades sellise autoriteedi, et kriminaalkurjategijad määrasid ta Kohtunikuks. See on aga laagrihierarhias üks autoriteetsemaid „ameteid“. Gunnar Aarmat solgutati viimase kuue vangistusaasta jooksul iga poole aasta tagant uude laagrisse või vanglasse, mis olla äärmiselt tülikas olnud, kuid kord omandatud autoriteet ja austus käisid temaga kõikjal kaasas.

Gunnar Aarma elas vaid oma elu viimased aastad Tallinnas isakodus. Pärast Venemaalt naasmist elas ta Pärnus, kus rajas endale kodu, kasvatas lapsi, töötas muusikakoolis klaveriõpetajana ning võttis aastas vastu üle kahe tuhande abi- ja vastuseotsija. 1990-ndail ilmusid tema sulest kaheksa vaimsuse-raamatut. Eks need oleksid ilmunud nähtavasti varemgi, kuid võimud püüdsid igati tema suud sulgeda. Gunnar Aarma aga ei teinud sellest väljagi, vaid võttis kõik löögid vastu stoilise rahuga, kallistas Heljot ning naeratas oma iidse tarkusega täidetud naeratust.

Gunnar Aarma sügav austaja Ivari Vee

Jaga |