Kalle Klandorfi raamat: paljastav ja haarav

„Prelüüd" ehk minu nn salamärkmete lugu

1993. aasta 28. aprillil, kui pidin lõpetama oma lühiajalise töö Kaitsejõudude Peastaabis, andsin tollasele peastaabi ülemale kolonel Ants Laaneotsale üle tööülesandena peetud operatiivtöötluse toimiku „Prelüüd" ja lisasin sellele õiendi.

„Õiend

1986. a. kaasati minu poolt operatiivtööle usaldusisik, kes tegeles ebaseadusliku relvaäriga."

See õiend viis aega kaheksa aastat varem. 1985. aasta sügise ühe tavalise tööpäevahommikuse nõupidamise järele Lubja tänava majas ehk „Lubjankal", nagu me isekeskis, Moskva kuulsa miilitsamaja järgi, ka oma töökohta kutsusime. Meie ülemus alampolkovnik Aleksandr Mazajev jättis meid Sergei Elošviliga enda kabinetti.

Olime Sergeiga juba mitu aastat koos töötanud kui agentuuritöö spetsialistid. Meil olid oma agentuur ja usaldusisikud ning igas kvartalis pidime vähemalt ühe uue inimese värbama miilitsa heaks salaja kaasa töötama. Mina värbasin eestlasi, Sergei venelasi.

„Poisid," alustas ülem paljutähendavalt, „öösel võeti kinni üks tulirelvadega kaubitseja. Ta on endine miilitsatöötaja. Lugege läbi kambritöötluse andmed ja hakake tööle: kuhu ja kellele müüs, kust relvad pärit ja nii edasi. Tulemus peab tulema! Kuidas selle saate, on teie asi - ega te enam poisikesed ole. Siseminister isiklikult hoiab asjal silma peal. Pealegi, Kalle, see on sinu ampluaa, sest ta on eestlane."

Leppisime Sergeiga kokku, kes mida teeb. Mina läksin lugema kambrist tulnud agentuurteateid ehk siis juba värvatud kurikaelte infot ja Sergei läks "moosima"  kartoteegitüdrukuid, kelle valduses oli info kõikvõimalike isikute tegevuse ja nende karistuste kohta.

Nimetagem seda relvadega kaubitsejat näiteks Antsuks. Ants oli 28-aastane, abielus. Ta oli varem töötanud mõne aasta ühes maapiirkonnas miilitsana. Töökohustustesse suhtus n-ö loominguliselt ehk siis väga ei pingutanud. Miilitsatöölt oli mees vabastatud pärast seda, kui jäi ülemusele tööajal purjus peaga vahele. Hiljem vahetas töökohti. Naiste juures oli Antsul menu.

Kambritöötluse andmetel oli mees paar püstolit saanud tuttava käest ja tahtis neid maha müüa, kuid  jäi miilitsapatrullile vahele. Nüüd istus kambris ja tahtis kellegagi rääkida, et võimalikult ruttu välja saada.

Nii, nii! Ega ta tavalisele patrullile ikka niisama vahele ei jäänud, mõistsin info põhjal. Kahtlustasin, et siin oli mõne minu tuttava miilitsa karvane käsi mängus, Kes pagan see nii korraliku operatsiooni välja võis mõelda? Vastust ei tulnud kaua oodata. Meie kabinetti astus alampolkovnik Valdeko Leek ja uuris kavala näoga, et mida noormehed plaanivad. Vaatasin Valdekole kahtlustavalt otsa ja lugu lõi klaariks.

Ants oli kinni peetud Nõmmel. Leek alustas üle 30 aasta tagasi just Nõmmel oma suurepärast jälitaja karjääri. Tal oli seal nii suur agentuur, et teadis täpselt, kes mida müüs või milliseid kuritegusid sooritas. Ründasime Leeki küsimustega ja saime teada, milline võimsalt läbi viidud jälituskombinatsioon Antsu tabamine oli olnud. Asi saanud alguse sellest, et Leegi ühele agendile oli üritatud püstoleid müüa.

Leek oli nii suur proff, et selle asjaga tema rohkem ei tegelnud. Musta töö pidime juba meie tegema ja asja lõpule viima. Leegi asi oli veel vihje andnud agent mängust puhtalt välja tuua ja meid vajadusel juhendada.

Kui algandmed olid koos, pidin mina järgmise etapina minema kambrisse Antsuga vestlema - teda n-ö lõhkuma; seda enam, et ta väidetavalt ihkas kellegagi emakeeles vestelda. Pidin arvestama, et tüüp oli kaval, teadis veidi miilitsatööd, ilmselt ka operatiivtööd. Lisaks oli tähtis, et ma ise kambriagente sisse ei räägiks. Ants pidi minu jutust järeldama, et me jälgime teda ammu ja kõik oli juhtunud meie valvsa pilgu all.

Uurimiskambris astus minu ette end ebamugavalt tundev pikemat kasvu mees. Tegime suitsu, sest mõistsin kirgliku suitsetajana hästi, mida tähendab, kui pole mitu päeva suitsu saanud. Ants oli suitsu eest tänulik. Algatuseks formaalsed küsimused, et mis kandi mees, kas ka pereinimene, lapsed, töökohad. Ants lausus häbelikult, et ta on ka ise miilitsas töötanud, ja ootas seepeale minu reaktsiooni. Tegin näo, et ma viimast lauset ei kuulnud ning jätkasin rutiinsete küsimustega.

Ants muutus närviliseks. Mina haigutasin ja lasin suitsurõngaid lakke, et jätta mulje, et tema ja tema lugu mind üldse ei huvita ning meie jutuajamine on vaid formaalsus, mis tuleb täita enne vahi alla võtmist.

„Kuidas ma siit välja pääsen?" küsis Ants vaikselt.

„Miks sa peaksid välja saama? Sul ju päris tõsine kuritegu, kui kandsid kaasas ja müüsid ebaseaduslikke ja töökorras püstoleid. Ega sa Ameerikas ela. Meil ei ole lubatud eraisikul relva omada," tegin näo, nagu ei saaks aru, kuhu Ants tüüris.

„Ma tean seda, aga need ei olnud minu omad," lausus Ants põrandat pilguga puurides. Jälgisin teda altkulmu ja nägin, et mehe kõrvad juba punetasid.

„Kelle omad siis? Sinult ju võeti ära?"

„Kui ma sulle kõik ära räägin, kas siis saan välja?"

„Võimalik, aga ma pean enne sinu infot kontrollima, nii et istuma jääd edasi. Kui asi vastab tõele, siis räägime, mis sinust saab. Kas sobib?"

„Kas ma ikka saan lahti?"

„Kas räägid või ei? Ega me turul ole, et kaupleme. Üldiselt on kord selline, et kui kõik on õige ja meil sinust kasu ning kui ülemusel on hea tuju, siis pääsed ehk kergelt. Sinu asi. Pikalt ma ei viitsi su halamist kuulata, kas räägid või ei?"

„Need püstolid andis mulle tuttav, kes töötab Mustamäe haiglas. Käisin tema juures. Tal on seal töökojas seina sees peidik, kus on veel palju korralikke relvi. Ta realiseerib neid, ma olen ka enne tema relvi müünud.

[---]

„Kas leidsite sealt töökojast?" küsis Ants murtud häälel, kui temaga uuesti kohtusin.

„Leidsime, leidsime, ja ka need, mida sina müüsid, leidsime. Sinu müüdud relvade kohta ütlesid inimesed, et ostsid tundmatult isikult, ja ka relvaärikad pole sind nimetanud. Kirjuta alla!"

„Millele?"

„Viime su siit ära, mujale," narrisin Antsu. „Ära vahi mind niimoodi, see on sinu vabastamise määrus!"

Minu isiklikku toimikusse jõudis seejärel märge: "Aktiivse osavõtu eest ohtliku kuriteo avastamisel ja ülesnäidatud professionaalse meisterlikkuse eest autasustada Kalle Klandorfi rahalise summaga 60 rbl."

Alus: Siseministeeriumi Käskkiri nr.141 , 04.12.1985.a."

Aga õiendisse, mille esitasin kolonel Ants Laaneotsale, kirjutasin, mis edasi sai:

„1990. aasta mais tuli ta (seesama Ants - toim.) minu juurde puhtsüdamliku ülestunnistusega, et teda on värvatud ka tolleaegse Riia Sõjaväeringkonna Eriosakonna töötajate poolt. Kuna tol ajal kuulus Eesti Vabariik vormiliselt NSVLi koosseisu, siis võtsin tema sellekohase informatsiooni teadmiseks ja palusin talle teatada järgnevate kohtumiste aeg ja sisu. Enne 15. maid 1990. aastal (Interrinde aktsioon Toompeal - toim.) aktiviseerus Riia Sõjaväeringkonna Eriosakonna tegevus Eestis. Kohale sõitis ka grupp nn instruktoreid, kes viibisid siin ka 15. mail 1990.a."

[---]

Antsust sai topeltagent

Maikuus 1990 jätkusid sündmused, millele viitasin õiendis Ants Laaneotsale.

Ühel ilusal kevadpäeval maikuu keskel helistati mulle alt miilitsamaja valvelauast.

„Kalle, sinu juurde on külaline. Ei, ei ta ei ole sinuga aega kokku leppinud, aga ütleb, et sa võtad ta vastu. Tema nimi on Ants."

Ants astus kabinetti, pistis oma käpa mulle pihku ja alustas ilma sissejuhatuseta:

„Aastaid tagasi värbas mind agendiks Riia Sõjaväeringkonna vastuluure osakond. Praegu panevad nad siin täie rauaga, aitasid korraldada 15. mai rünnakut Toompea lossile."

Ajasin silmad suureks - sellist juttu ei osanud ma küll oodata.

„Miks sa minu juurde tulid?" pigistasin läbi hammaste.

„Kelle juurde siis veel? Olukord on jube keeruline. Ma kardan enda ja oma pere pärast. Nad annavad mulle ülesandeid. Ma ei saa „ei" öelda, sest omal ajal sai vormistatud kõik agendi paberid. Nad šantažeerivad mind. Ma olen ummikus. Sind ma tean kui ausat meest. Äkki sa võid mulle kaitset pakkuda? Kelle juurde ma lähen? Eestil endal ei ole ju julgeolekut!"

Vaikisin. Noh, mees, kuidas ma sind aitan? Hakkan üksi kogu Vene sõjaväeluurega võitlema või? Nojah, ka üks mees on lahinguväljal võitleja ja julge hundi rind on rasvane ja kõik need teised vanarahva tarkused, aga on siis sellest tolku?

„Olgu, räägi edasi. Lähme siia lähedalasuvasse kohvikusse, seal ei ole praegusel kellaajal ilmselt kedagi; leiame vaikse laua ja räägime."

„Aprilli lõpus võeti minuga üle pika aja ühendust. Ilmselt ma ei ole ainuke. Nendega jutuajamisest olen aru saanud, et nende üks ülesanne on värvata agente edaspidiseks tööks Eestis. Kohalikku agentide võrgustikku juhib polkovnik Nikolai Dmitrievitš (edaspidi ND - toim.),  kes on töötanud luurajana Afganistanis, Koreas, Vietnamis, Hiinas, Hongkongis ja Saksamaa Liitvabariigis. ND käsutuses on sõiduauto VAZ 2108 numbriga 75-27LT (Läti numbrimärk - toim.). Viimasel ajal sõidab VAZ 2107-ga, mille number on 0854 EAA. Hiljuti vahetati auto välja sama numbrimärgiga valge auto vastu," rääkis Ants juba baaris istudes ning jätkas:

„Konspiratiivkorterina kasutatakse aadressi Muhu 5-196, kus asub  kolme- või neljatoaline möbleeritud korter. Seda kasutavad komandeeringusse tulnud ohvitserid kohtumiseks agentuuriga. Samuti on kohtumisteks agentuuriga kasutatud Olümpia hotelli erinevaid numbritube."

Vaikisin. Mida kurat sa mulle räägid ja mida ma selle infoga teen, kuhu ma lähen ja kellega arutan? Rahu, Kalle! Oma nõutust ei tohi välja näidata.

„Luurajate põhibaas asub Matrossovi polgu territooriumil (endine Tondi sõjakool - toim.). Nende majake on kohe KPP (loakontrollipunkt - toim.) kõrval.

Vahetult enne 15. mai sündmusi saabus Tallinna neljameheline grupp Riiast, kes pidid olema käsitsivõitluse instruktorid. Saabusid RAF bussiga (Riias valmistatud mikrobuss - toim.) ja elasid aadressil Muhu 5-196. Tallinna on saabunud ka luureohvitser Sergei, kes peab mõne aja pärast, kui on tutvunud kogu Tallinna agentuuriga, vahetama ND välja. Sergei on umbes 30 aastat vana ja teeninud Afganistanis. Teda saab kätte telefonil 558-878," rääkis Ants edasi.

„Nüüd aitab!"  teatasin mornilt. „Mine ära! Ma pean mõtlema. Kui nad sinuga ühendust võtavad, siis anna märku. Kontrollin mõnda asja."

Sain aru, et siin ei tohi kiirustada. Proovisin Antsu jutule mitte mõelda ja tegelda oma asjadega - prostituudid, väljapressijad, vargad. Tahtsin seda kõike unustada, aga mõni nädal hiljem helises kabinetis jälle telefon, ja Ants teatas, et kui ma tahan näha teda kohtumas ND-ga, siis tulgu ma poole tunni jooksul Postimaja juurde. Võtsin eravärvides miilitsaauto ja kihutasin Postimajja. Mängisin aega surnuks löövat päevavarast, kes võib-olla ootab kedagi. Peagi ilmus Ants nähtavale ja jäi autoparkla juurde ootama. Varsti ilmus ka valge VAZ 07. Autost astus välja soliidne 40-45-aastane mees. Läks Antsu juurde. Ants ja ND vestlesid mõnda aega, siis istusid autosse, ja läinud nad olidki. Kõmpisin aeglaselt oma päevinäinud miilitsa VAZ 06 juurde, panin suitsu ette ja jäin mõttesse. Mida edasi teha?

Veelkord õiendist kolonel Ants Laaneotsale:

„Minu poolt kaasatud usaldusisik täitis ka ühekordseid ülesandeid teistes riikides. Nii pidi ta sõjaväe luurajate ülesandel fotografeerima mitmeid firmasid ja sadamarajatisi Soomes ja Rootsis. Kõigist nendest ülesannetest, samuti kohtumis- ja  konspiratiivkorterite asukohtadest teatas usaldusisik ka mulle.

1990. aasta augustis kadusid eriosakonna töötajad silmapiirilt. Uuesti võeti minu usaldusisikuga kontakti alles pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 1992. aasta detsembris. Kohe pärast seda järgnes talle hulk ülesandeid, mida ta pidi välja selgitama ja mis olid ilmselt luure suunitlusega Eesti Vabariigi ja tema Kaitsejõudude vastu.

Arvestades ülalnimetatut ning vajadust edaspidi kontrollida Vene armee luuretegevust Eesti Vabariigi territooriumil, palun Teie nõusolekut operatiivtöötluse toimiku „Prelüüd" algatamiseks. EV Kaitsejõudude Peastaabi S-2 büroo ülem Kalle Klandorf."

1990. aasta augusti lõpus vahetasin oma töökoha Lubja tänavas töökoha vastu Toompea lossis. Nimelt kutsus Jaan Toots mind endale asetäitjaks Eesti Vabariigi eriteenistusse. Minu ülesandeks sai operatiivinformatsiooni kogumine olukorrast riigis, VIP-visiitide ettevalmistamine ja töötajate otsimine uude osakonda, mis kogu selle tööga tegelema hakkaks. See oli jällegi töö informatsiooniga ja agentuuriga, milles tundsin end kui kala vees.

Antsu kevadine jutt ei läinud meelest, kuigi rohkem ta minuga ühendust ei võtnud. Olime kokku leppinud, et ta otsib mu üles, kui Vene sõjaväeluure temaga ühendust võtab, kuid vahepeal ma temaga ilma põhjuseta ei kohtuks.

Üks esimesi asju, mida ma nüüd Toompeal eriteenistuses tegin, oli ülesande andmine siseministeeriumi seitsmendale osakonnale aadressi Muhu 5-196 kohta. Lasin neil selgitada, kes on aadressile sisse kirjutatud, kes tegelikult seal elavad, milliseid autosid on maja ees nähtud, kas aadressile viiakse suuri kotte, kas naised külastavad seda aadressi, kes on naabrid jne.

[esiletõste]  1990. aasta augustis kadusid eriosakonna töötajad silmapiirilt. Uuesti võeti minu usaldusisikuga kontakti alles pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 1992. aasta detsembris. Kohe pärast seda järgnes talle hulk ülesandeid, mida ta pidi välja selgitama ja mis olid ilmselt luure suunitlusega Eesti Vabariigi ja tema kaitsejõudude vastu.

[---]

Luuremängud jätkuvad

8. jaanuari 1993. a. õhtul sain jälle Antsuga kokku, sest kutsumata külalised olid temaga ühendust võtnud. Nüüd huvitasid neid Eesti kaitseväe luure ja vastuluure küsimused. Veel palusid nad Antsult nimekirju inimestest, kes juhtisid jõustruktuure Eestis. Kohtumine oli toimunud Tondil sõjaväeosa territooriumil - Vene väed olid siis ju ikka Eestis. Seal tutvustati Antsule veel üht uut luuremeest - Jevgeni Matvejevitši (edaspidi JV - toim.).

Loomulikult ei tohtinud Ants kohtumisele päris tühjade kätega minna. Valmistasin talle ette mõningase info politsei kohta. Informatsioon sisaldas andmeid, mida ND võis suhteliselt lihtsalt kontrollida, seda enam, et tal oli agent politseiohvitseride hulgas. Selle info eest maksti Antsule 200 krooni, mille saamise kohta kirjutas ta dokumendile alla pseudonüümi BAR.

KGB ja GRU olid alates 1980. aastate lõpust loonud endale suure hulga varifirmasid. Kui NSVL-is hakkas raha lõppema, anti neile salaorganisatsioonidele õigus raha teenida. See tähendas, et nad võisid teatud sõjalist tehnoloogiat ja uuemaid teaduse saavutusi suhteliselt vabalt Läände müüa. Seepärast uuriski ND, kas Ants teab mõnda firmat, kes sooviks omandada lennukeid või sõjaväe helikoptereid. Antsule anti telefoninumber 0812230293, mis asus Smolenskis, ja vajadusel paluti sealt küsida Sergei Aleksejevitš Kolesnikovi.

Samuti palusid luurajad Antsult, et ta tooks neile mõned Eesti Vabariigi passid.

Nüüd oli aeg hakata Läti kolleegide abil selgitama GRU luurajate nimesid ja elukohti.

Mees, kellega ma Läti eriteenistusest hästi läbi sain, oli Aigars. Ta oli peaminister Ivars Godmanise ihukaitseülem ja igati tore mees. Esmakordselt kohtusime 1990. aastal Balti Nõukogu kohtumisel Vilniuses, kui meie olime oma VIP-idega ja tema omadega. Kohe tundsime teineteise suhtes vastastikust sümpaatiat. Kui sattusin Riiga, käisin tal isegi koos Merlega külas. Tema käis ka minu pool Tallinnas.

Leedu eriteenistuse meestega selliseid suhteid ei tekkinud. Nii nagu spordiski on leedulased veidi uhked ega loo kiiresti kontakte. Eks see Leedu kuningriigi veri lööb välja.

Ka Lätis olid ajad muutunud. Godmanis pidi lahkuma peaministri kohalt ja nende eriteenistus peksti samamoodi armutult laiali, kui meiegi oma. Aigars töötas nüüd  ühes eraturvafirmas. Midagi ei ole öelda, Eesti ja Läti on siiski üsna sarnase saatusega.

„Ohoo, mees, oled ikka elus! Meil siin Lätis kirjutati ajalehtedes sinu eriteenistusest. Te olite ikka jubedad kurjategijad. Kuidas mina, vana vastuluurehunt, sellest aru ei saanud? Kas nüüd on kõik läbi või aetakse teid ikka taga?" lõõpis Aigars.

„Kõik on läbi, taga meid ei aeta, aga tööd ka teha ei lasta. Mis kurjategijatesse puutub, siis eks sul ole ka seda röövliverd ja sind on ka minema pekstud, kui ma õigesti tean. Meilt siin võeti kõik õigused ära ja nüüd ruulib kaitsepolitsei. Kaitsepolitsei ülem on siseministri soosik. Aga siseminister on endine poliitvang. Tead ju küll, et need parempoolsed on väga kättemaksuhimulised. Pealegi on minister naine," lõõpisin vastu.

„Ära muretse, ma räägin parem sulle ühe uue anekdoodi kuumadest Eesti poistest!"

Kuulasin loo ära, ja muidugi oli see naljakas.

„Aga miks sa helistad?" tundis Aigars lõpuks huvi.

„Kuule, mul on siin paar nime, teie Läti poisid. Mind huvitab, millega nad tegelevad. Kas saad välja uurida?"

„Vaata aga vaata, sa pidid ju erafirmas töötama, kuid millega sa tegelikult tegeled?"

„Aigars, sina töötad ka erafirmas, aga ei ütle mulle, millega tegeled. Nii et tõsta oma tagumik toolilt üles ja mine värsket õhku hingama. Ja ära mulle enne helista, kui andmed olemas!"

„Oled ikka endiselt lootusetu juhtum!" itsitas Aigars telefoni. „Aga olgu, vaatan, kas leian need mehed üles. Ole terve ja tervita Merlet!"

„Sina ka, tervita abikaasat, ja kui Tallinna tuled, siis tead, kus ma elan. Jään sulle pudeli võlgu."

Kahjuks olen selle pudeli endiselt võlgu. Meie teed on täiesti lahku läinud ja me pole juba vähemalt 15 aastat kohtunud. Loodan südamest, et Aigarsil läheb hästi.

Umbes nädala pärast helistas Aigars tagasi.

„Kuule, ütle faksinumber, ma panin sinu jaoks mõned asjad kirja. Sa oled vist suures jamas. Ole ettevaatlik. Nägudeni siis!"

Faksimasin surises ja sealt tuli välja paber, mis ühtpidi rahustas mind, aga samas tegi ka murelikuks.

„Nikolai Dmitrievitš - Skripka Nikolai Dmitrievitš 1950. a. sündinud. Elukoht: Läti Vabariik, Riia, Kazakovi tn 7/3-15. Töökoht - sõjaväeosa nr. 68104, sõjaväeline auaste - GRU polkovnik.

Jevgeni Matvejevitš - Savin Jevgeni Mihailovitš 1954. a. sündinud. Elukoht: Daugavpils, Reznese tn 7-32. Töökoht - sõjaväeosa 68104, sõjaväeline auaste - GRU alampolkovnik

Sergei Gennadievitš - andmed puuduvad."

„Tänan sind, kulla sõber!" mõtlesin endamisi, kuigi midagi lihtsamaks ei läinud. See-eest teadsin nüüd, kellega sõdisin.

[---]

Minu lühike karjäär kaitseväes

Kaitseministeerium asus tollal Pikal tänaval, üsna väikeste ruumidega keskaegses majas. Läksin kuulutuse peale tööasja uurima. Kohtusin  asekantsleriga, kes rääkis oma nägemust teabeameti kohta. See ei olnud muidugi see, mida mina arvasin, aga olgu. Mulle tundus asekantsler Priit Heinsalu nutika noormehena. Ta oli vist lõpetanud 21. keskkooli, kus ma kunagi pedagoogilise instituudi ajal kehalise kasvatuse õpetaja praktikal olin.

Rääkisin, millisena mina näeks teabeosakonna tööd. Mõne sõnaga valgustasin GRU tegevust Eestis.

„Oot, oot," peatas asekantsler mind, „ma pean sind ikka kaitseministriga kokku viima, arutage seda asja, tema võib nendest luureasjadest paremini teada."

Mõne päeva pärast tegin koos asekantsleriga visiidi kaitseminister Hain Rebase juurde. Rebas jättis mulle soliidse professori mulje, kes ta tegelikult oligi. Ta kuulus ERSP-sse (Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei - toim.) ja oli Rootsi väliseestlane. Miks ERSP just tema kaitseministriks valis? Aga sellepärast, et ta on väliseestlane, hea haridusega, Rootsi reservohvitser, luuraja. Kindlasti valiti Rebas ka seepärast, et ERSP enda pink oli Eestis lühike ning nad lausa paranoiliselt kartsid kohalikke inimesi, sest Eesti oli nii väike ja inimesed teadsid siin üksteisest üsna palju.

Hiljem Rebas ei julgenud tunnistada, et me üldse kohtusime ja ta mind tundis.

[esiletõste]  Mulle jättis Rebas esmakohtumisel hea mulje. Tundus, et ta ei olnudki oma jutu järgi nii sinimustvalge, kui ülipüüdlikud kohalikud ERSP-lased. Mina teatasin talle kohe, et ERSP ei ole mulle sümpaatne, aga Eesti riigi huvides ei sega mind selle liikmete alluvuses töötada.

Ajaleht „Eesti Aeg" kirjutas hiljem, 1993. aasta juunis nii:

„Ühtedel andmetel soovitas Klandorfi tööle Kaitseministeeriumi ametist vabastatud asekantsler Priit Heinsalu. Töölevõtmise aga otsustas kolonel Ants Laaneots. Kõige kummalisem on kogu loos see, et kaitseminister Hain Rebas ei teadnud pikka aega Klandorfi töölevõtmisest midagi."

Mulle jättis Rebas esmakohtumisel hea mulje. Tundus, et ta ei olnudki oma jutu järgi nii sinimustvalge, kui ülipüüdlikud kohalikud ERSP-lased. Mina teatasin talle kohe, et ERSP ei ole mulle sümpaatne, aga Eesti riigi huvides ei sega mind selle liikmete alluvuses töötada. Tundus, et selline avaldus esialgu isegi meeldis Rebasele. Jutt läks KGB teemadele ja minu seotusele sellega. Teatasin, et KGB-ga ma seotud ei ole. Lisasin, et olin koos nendega mõne kuriteo püüdnud avastada ja nimetasin Sassi Jaani talu põlengut ning Balti jaama monumendi süütamist. Ta mõistis isegi, et kriminaaljälitus puutub igas riigis julgeolekuasutustega kokku. Küllap ta ise tundis ka SÄPO (Rootsi julgeolekuteenistus - toim.) tegelasi. Vestlesime ka GRU-teemadel. Avasin veidi oma teadmisi GRU tegevuse kohta Eestis.

„Hästi, võtan teid tööle. Lähete kaitsejõudude peastaapi, kolonel Laaneotsa käsutusse."

Kaitseväe peastaabis anti mulle juhatada büroo S-2. Tööd oli palju. Õnneks olid seal ees juba mõned mehed kriminaaljälitusest. Minu ülesanne oli laiendada büroo isikkoosseisu ja töötada välja salajase teabe käitlemise kord.

Võtsin tööle inimesi, kes varem olid salajaste asjadega töötanud. Ega neid kusagilt mujalt otsida ei olnud kui endiste kriminaaljälituse töötajate hulgast. Kõik need inimesed olid lojaalsed Eesti riigile. Seda nad olid tõestanud oma tegudega aastatel 1988-1992.

Nüüd sain rahulikult ja täiesti legaalselt töötada oma alustatud toimikuga „Prelüüd". Hakkasin valmistama lööki GRU pihta, et nende meeste tegevus Eestis lõpetada. Loomulikult ei olnud ma nii naiivne arvamaks, et suudan oma kaaslastega Venemaa ühe võimsama luureorganisatsiooni Eestist ära hirmutada, aga veidi lootsin, et nad edaspidi ei tunne end siin nii mugavalt. Pidevalt hoidsin asjadega kursis ka Ants Laaneotsa.

Ühel kohtumisel õnnestus mul filmilindile jäädvustada ka ND. Aga enamasti olin sunnitud omapoolse jälgimise katkestama, sest vastane oli välja pannud vastuvaatluse postid. Varsti sain kinnituse ka selle kohta, et aadressil Muhu 5-196 asus endiselt GRU konspiratiivkorter. Meie välisvaatluse-postidel õnnestus fikseerida Vene armeele kuuluv VAZ 2105, mis suundus viie tundmatu mehega sellele aadressile. Antsu ja välisluurajate vahel jätkusid kohtumised. Nüüd sain juba nende jaoks desinformatsiooni kokku panna terve osakonnaga. Minu töö muutus kvaliteetsemaks. Avastasime uusi konspiratiivkortereid, kus GRU luurajad kohtusid oma agentuuriga. Üks niisugustest asus Mahtra 52-38.

[---]

9. juuni hommik oli jälle ilus. Minu kabinetti astus Ants Laaneots: „Kalle, võta kogu oma koli kaasa, sind tahab näha Einseln."

„Mis koli?" ei saanud ma aru.

„Luuretoimikud, noh. Ta pole neid ju oma ihusilmaga näinud, tahab neist rääkida."

Toppisin  toimiku „Prelüüd" ja veel mõned dokumendid suurde rohelisse spordikotti, istusin ametiautosse ja sõitsin Kaitsejõudude Peastaapi.

Einselni kabineti uks avanes ja käsundusohvitser palus mul sisse astuda. Kolonel püsti ei tõusnud ja mulle otsa ei vaadanud.

„Klandorf?" küsis ta, ise sukeldunud mingitesse paberitesse.

Hakkasin halba aimama.

„Kas teil on toimikud kaasas?"

„Jah, härra kolonel."

„Pange kott maha, te olete vallandatud, lahkuge!"

[fototekst]  HÄSTI INFORMEERITUD: Fookus Meedia poolt välja antud teoses kirjutab Klandorf näiteks sellest, millega tegeles Savisaare valitsuse ajal Toompea eriteenistus, milliseid teenuseid osutas skandaalne eradetektiivibüroo SIA, mis sundis teda Eestist põgenema jne.

Jaga |