Imetlen ajakirjanikke

Tiina Tamman,      10. august 2005


Mis ühendab Eesti ajakirjanikke? Ega ei oskagi öelda. Pigem oskan öelda, mis neid lahutab. Ajakirjanike Liit tuleb kohe silme ette, sest levinud arvamuse kohaselt ei saa (ei taha?) Postimehe ja Päevalehe ajakirjanikud liitu kuuluda.
Ent lahutab ka miski muu, millele ei oskagi nime anda. Kadedus, õelus? Et seda natukegi arutada, pean kahjuks nimetama konkreetseid ajakirjanikke. Kahjuks muidugi sellepärast, et seda võidakse võtta kui isiklikku kriitikat, ent mind huvitab hoopis enam ajakirjanike kokkukuuluvustunne. On meil seda üldse? Kas ühes väljaandes töötav ajakirjanik on teise väljaande töötaja jaoks kolleeg? Olenemata Ajakirjanike Liitu kuulumisest.
Mulle jättis sügava mulje Ivar Soopani kirjatükk Eesti Päevalehes (8.juuni 2005), milles ta kritiseeris kolleeg Astrid Kanneli telesaadet Iraagi kohta (ETV "Välisilm"). Kannel oli äsja külastanud Iraaki ja Soopan kritiseeris viisi, kuidas ta seda oli teinud – miks küll läks Kannel lihtsama vastupanu teed ja nõustus kõrge turvamisastmega? Soopan oli vahepeal helistanud tuttavale Iraagis, kes kinnitas, et üle piiri pääseb kergesti ja Bagdadis saab elada niisama küll.
See kirjatükk meenus mulle, kui lugesin 4.augusti Inglise ajalehest The Times äsja Iraagis tapetud Ameerika vabakutselisest ajakirjanikust Steven Vincentist. The Times nimetas, et vabakutselisena ei olnud tal turvameeste jaoks raha. Nii reisiski ta Bagdadist hoopis turvalisemaks peetud Basras ringi vaid tõlgiga. Ohtudest oli ta teadlik. Mees topiti koos tõlgiga autosse ja lasti maha, tõlk jäi kriitilisse seisu. Kõik, kogu lugu.
Eesti ajakirjandus on sellele juhtumile vähe tähelepanu pööranud, vaid nimetanud, et mees sai surma raamatu kirjutamiseks materjale kogudes. Minu kui Inglismaal elava inimese jaoks on aga väga huvitav, mida konkreetselt Steven Vincent kirjutas oma viimases artiklis, mille The Times ka avaldas.
Päevalehe Sten Hankewitz väitis, et mees kritiseeris shiiitide fundamentalismi Basras, ent see pole kaugeltki kogu lugu. Artikkel oli ülikriitiline Suurbritannia suhtes, mis küll õpetab Basras välja iraaklastest politseinikke, ent pigistab sealjuures silma kinni nende usulisele kuuluvusele. Ja nii ongi tulemus – nagu Vincent väitis – et värskelt väljaõpetatud politseis endas on kõrilõikajaid, kes oma usuvoolu sunnil tapavad kaaskodanikke.
Kas ei tundu see natuke tuttavanagi? Mitte et Eestis oleks poliitilisi kõrilõikajaid, ent Iraagi usulise kuuluvusega sarnaselt on parteiline kuuluvus Eestis ülioluline, määrab paljutki Eesti elus. Kas ei aitaks see paralleel meil paremini aru saada probleemidest Iraagis? Kas ei oleks see juba põhjus, miks Eesti ajalehed võiksid Vincentist ja teistestki välismaa ajakirjanikest rohkem kirjutada?
Ja kas Eesti ja välismaa ajakirjanikel on kirjutades üldse sarnased või hoopis erinevad eesmärgid? Toomas Sildam väitis kunagi, et ta ei tee ajakirjanikutööd au ja kuulsuse pärast. Mulje jäi justnagu ta ei tahakski lugejate imetlust. Mina igatahes imetlen ajakirjanikke. Kaugeltki mitte kõiki ja sugugi mitte alati, ent paljud neist on valinud raske tee ja mu meelest väärivad imetlust.
Imetlen Astrid Kannelt, kes vapralt Iraagis käis ja ise selleks raha organiseeris, imetlen Steven Vincentit, kes jõudis Basras nii palju näha ja järeldada, imetlen sedasama Ivar Soopanit, kes on käinud Liibanonis ja Kõrgõstanis ning nähtust Päevalehes kirjutanud.
Ja ikkagi, mis sunnib siis Soopanit avalikult kolleegile näpuga näitama? Juulikuus (EPL 20.juulil) kritiseeris ta Peeter Võsa (Kanal 2 "Suvereporter"). Miks mitte leida midagi positiivset, imetlusväärset kolleegi töös? Kuidas me muidu teame, mis on ajakirjaniku töös kiiduväärset?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)