Ave, Caesar, morituri te salutant

Edmund Ernits,      24. detsember 2003


Ole tervitatud, Caesar, surmaminejad tervitavad sind - see võitlusareenile ilmuvate gladiaatorite pöördumine valitseja poole on nn maailma võimule pürgivate sõjardite mõjuvõimu haardes olevate riikide ja riigikeste poolt vaenutandritele läkitatud meeste olukorra ilmeksimatu esitus. Seoses sellega neame eesti rahva poegade veristamiseks saadetute peasüüdlasi, kes oma truualamlikus nõmeduses ka meie kodumaa on heitnud nende hulka, kes toda jänkist isandat otsekui religioosses ekstaasis on hakanud jumalustama. Eks tobe tõde ole seegi, et ohvrilooma ohvrisuits pidi issanda ninasõõrmeid õrnalt kõdistama. Nii on meiegi riigitüüri juures olijad kindlad, et eesti poiste vereohvrid seal kauges Iraagis muudavad jänki-isanda altiks oma soosinguis. See kõik käib vabade eesti meeste arusaamadele risti vastu. Eks ütle laulusalmgi, et meie lapsed selleks ei kasva, et neid surma võiks saata. See kõik seal kaugel on ju USA oma asi. Mille pärast peame meie jänkidele kastaneid tulest välja tooma ja veel millise sundimisakti järel. Eesti rahvas ju sellest midagi ei tea.
Olen kindel, et selles on süüdi nende hirmukisa, kes Venemaad kartes meie kodumaa kui ohvrilooma maailma ennatlikult sõjardite lõugade vahele heitsid. Käis ju Jeltsin meid rahustamas, et Venemaa poolt pole mingit ohtu karta. Kuid saatuse kaalukeel oli juba ära pööratud. Nii olen mina kindel, et vabadus jäi meile kätte vaid kui illusioon ja Eestimaa on oma teistkordsest iseseisvumisest saati NATO omand.
Nüüdsed meie riigi juhid täidavad hardalt nõuet - laisk sulane, kes jääb seisma, kui tema isand sõtta lä´eb. Olid ajad, kui eesti mehi viis sõtta kroonu käsk kas türklaste või afgaanide vastu, nüüd musulmanide vastu. Lolliks teeb selline mõttekäik, omaenese tahet pole kusagil näha.
Minu arvates polnud see, mis toimus Iraagis, mingi sõda, vaid kallaletung vabale rahvale. Sõja mõistet reguleerivad rahvusvahelised lepped. Sõja kuulutamist ju polnudki, vaid mindi röövli kombel vabale maale. Ka ÜRO oli hambutult sellega nõus. Tuleb välja, et rahvaste vaba tahet pole enam ollagi, see eksisteerib vaid kui terrorism, mida kõik on kutsutud likvideerima.
Mulle meenub üks lugu ammustest aegadest, mis on kirjas F. Oehningeri "Ristikoguduse ajaloos", kus lisana on avaldatud Nõo õpetaja M. Lipu "Kodumaa kirik kristliku hariduse ja äratuse töös". Ilmunud on see raamat 1908. aastal Tallinnas. Seal on leheküljel 494 niimoodi kirja pandud:
Võhandut austati kui püha jõge, selle kaldal arvati Pikse asupaik olevat. Et hääd ilma saada, toodi ohvriks härg ja kui see ei aidanud, sai ema metsaliseks ja ohverdas oma lihase lapse. Nii sündinud veel aastal 1642.
Arvatavasti oli põuahäda suur. Kristlik armuõpetus polnud veel jagu saanud esivanemate loodususust. Milline religioosne tunne pidi see ikka olema, et ohverdada oma lihane laps. Ja nüüd on jänki-isanda kultus nii mõistust halvav, et meie valitsus ohverdab eesti mehi röövsõja tandrile. Ka nemad on muutunud metsalisteks. Patriotismist võib rääkida lollidele. Meie laulupidude ülevus on unustusse vajutatud. Sellest räägib vaid Pirita tee ääres kõrguv ehitis, mille harjumuslikuks nimetuseks on jäänud "laululava". See, mis seal toimub, ei meenuta vaevarikast teed, mida eestlastest rahvakild läbi sammus, et iseolemiseni jõuda. Kõik kaob röökimiste ekstaasi. Laululava kui hiie sünonüüm elab vaid meis, kes laulurõõmus tundsid end eestlastena.
See on eestlusele võigas tõde. Ikka kipitab ajus mõte, et kuhu jäi meie vabadus, härrased? See olukord tuleb koheselt muuta kas või rahvaküsitluse teel.
Ise tunnen, et mind ootab selle kirjutise eest kaak. Olen ju terrorist maailma meedia silmis. Või veel parem - nõid, keda põletati sadade kaupa Eestimaal, kes jutlustasid oma rahva kaugest vabast minevikust. Nii et tuleriit on minu osak, mida õnnistab oma vaimutooruses hingekarjane. Nii on ka minu tsiteeritud raamatus kirjas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)