Neli ratast riigivankri all

Mitmesuguste mudelite hulgas on koha leidnud ka arengumudelid, mis on välja pakutud paikkonna, eluvaldkonna, tehnoloogia jms edendamiseks. On hea ja teretulnud, et meil on majandus-, statistilised ja kosmoloogilised mudelid. Ent paarikümne iseseisvusaasta järel seisame oma riigiehituses tõsiste rahvastikuprobleemide ees – sündimuse langus, väljaränne, maaelu hääbumine.

Lõputult reformitakse haridust, tervishoidu ja sisejulgeolekut, mis langetab nende taset ja inimeste turvatunnet. Kõik kinnitab vajadust   arengumudeli järele, mis arvestaks aastatuhandete kogemust elu hoidmisel Eestimaal ja ei lähtutaks vaid soovunelmatest, kuidas ratsa rikkaks saada.

Nelja ratta tugevus

Rahvastikutaaste regionaalprogrammi koostamine kümme aastat tagasi sillutas teed niisuguse arengumudeli juurde. Loodus, töö ja perekond/kodu leidsid seal kindla koha. Hiljem täiendas Rein Einasto mudelit vaimsuse mõistega ja arengumudel leidis järgmise sõnastuse:

Eesti vajab edasikestmiseks hea tervise, algatusvõime, omaniku- ja peremehementaliteediga tööoskajaid inimesi, kes väärtustavad perekonda ja austavad oma maad. Niisuguseid inimesi ei kujune piisavalt sotsiaaldarvinismile, individualismile ja hedonismile rajanevas eduühiskonnas.

Eesti tulevikuvanker peab olema nelja rattaga. Ja ratasteks on töö, perekond/kodu, vaimsus ja loodus. Nende mõistete ühtsuses kasvanud ja elanud inimpõlved  on meid toonud siiani läbi aastatuhandete ja taganud Eesti jätkusuutlikkuse. Vankri liikumapanevaks jõuks (hobuste paarisrakendiks) on vastastikuse abi ja konkurentsi  ühtsus. Vanker koos liikumapaneva jõuga ongi eestluse elujõud.

Miks vanker?

Mõistagi vajab tulevikuvanker selgitusi. Miks vanker? Sest  aastatuhandeid on just vanker meid teeninud veovahendina, aga ka aidanud jõuda uutele maadele ja radadele. Pealegi olevat vanker tarkusejumalanna Athena enda poolt inimestele antud.

Nelja rattaga on tähtsustatud inimeseks oleku vajadusi, mida võiks nimetada ka elementideks. Traditsiooniliselt on elemente ikka neli. On olemas ka kahe- ja kolmerattalised vankrid, aga need sümboliseerivad ebatäiuslikkust. Viies ratas vankri all ütleb, et midagi on liiast.

Läheme nüüd rataste juurde. Alustame tööst, mis on ülimalt keeruline defineerida ja klassifitseerida. Aga võtame lapse suhte tööga, mis on algul mäng. Kui elutarkused omandatakse vanemate tööd jäljendades ja mängides, siis kujuneb kergesti terviklik maailmakäsitlus.

Paraku vaid tühine osa lastest näeb vanemaid töös, millega on juba tekkinud lõhe loomulikus kasvatuses, ja vankriratas on hakanud loperdama. Heal juhul kool kompenseerib. Pikk õppeperiood, mis langeb kokku kasvuajaga, soodustab noorte võõrdumist füüsilisest tööst ja nad ei saagi seda koormust, mida keha vajab. Spordiväljakud kehalist tööd ei asenda. Eluratas loperdab veelgi rohkem.  

Poolikutest peredest võrsub hälvikuid

Juba Homeros laulis:

„... Sest pole tõesti maailmas ju asju,

mis õilsam ja kaunim,

kui et naine ja mees ühes meeles ja ainsas armus

koos maja peavad...”  

Perekond on  viimastel aastakümnetel sattunud poliitika ja meedia löögi alla. Seadusandlus püüab arvestada ühiskonnas levivaid uusi perekonnavorme, milles vähepõhjendatult nähakse ühiskonna arengut. On riigiasutusi, kes esimese eluvajadusena rõhutavad seksi, ja elu on neile nagu lõputu koerapulm. Kooselu asendab abielu. Üle poole lastest sünnib juba väljaspool registreeritud abielu, samas Euroopa surub peale samasooliste abielu registreerimist.

Aga laps vajab kasvamiseks nii ema kui ka isa, samuti vanavanemaid. Kuigi iga laps on ime, näeme tihti poolikutest peredest võrsumas hälvikuid.

Haeckelist peale kordavad teadlased: „Ontogenees kordab fülogeneesi.” Laiendame seda seisukohta lapse sotsiaalse arengu sfääri – kui selles mingi kriitiline staadium vahele jääb, võib  kujuneda bioloogilise defektiga võrreldav arenguhäire. Kodu hõlmab nii looduslikku kui ka inimese endi loodud keskkonda, korter ei ole veel kodu. 

„Rahvuse kodu on isamaa,” kirjutas ajaloolane Ea Jansen.

„Perekond ja kodu on aidanud hoida eestlaste rahvusliku ja kultuurilise identiteedi järjepidevust,“ rõhutab Ingrid Rüütel.

Luuletuses “Vaimsuse hoidmine elukohustusena” kirjutab Hando Runnel: „Mustus on isetekkeline, puhtust peame looma alatasa. Puhtuse loomist meis enestes, eriti meie hinges, nimetame vaimsuse hoidmiseks. Maailm on must, aga me  kõik me oleme sündinud puhtusse.”

Õigus on inimese looming, ent õiglus on jumalik. Põhiseaduse koostajad asetasid õigluse teisele kohale, tähtsaimaks sai vabadus. Ja  seda  võetakse kõikelubatavusena. 

Eero Paloheimo kirjutab: „Õigupoolest ei teeni ausus inimest tema elus sugugi. Sest kaval ja ebaaus inimene tuleb üldiselt paremini toime kui heausklik inimene. Ausus on vältimatu mitte üksikisiku edu, vaid ühiskonna teovõime pärast.”

Ettevaatlikkusega tuleb käsitleda üldise permanantse progressi ideed. Juba papa Jannsen hoiatas: „Maailm läheb küll targemaks, aga kas ka paremaks, on hoopis iseküsimus.”

Hoidkem omi sidemeid!

Inimene on looduse osa. Seda triviaalset tõde tikume pidevalt unustama, kui on tegemist linnade kasvu või majanduslike huvidega. Maailm on ühiskonna arengus läbimas gigantismi staadiumi, kus maakera taluvus on pandud proovile.

Meie tsivilisatsioon (B.H. Liptoni ja S. Bhaermani järgi) ilmutab praegu korralageduse ja lagunemise märke. Tööstusliku revolutsiooni ja linnastumisega kaasnevate saavutuste mõjul on kujunenud mõtteviis, et tee inimese heaoluni kulgeb läbi looduskeskonna kasutamise. Pillavat elustiili tuleb hukka mõista kui huligaansust. Oleme tunnistajaks, kuidas inimkond muudab keskkonda juba mõnekümne aastaga, ent inimese pärilikkus on jäänud praktiliselt muutmatuks ega suuda kohaneda keskkonnamuutustega.

Urbaniseerumisega kaasnev kaugenemine loodusest ja looduslähedasest elulaadist mõjutab negatiivselt nii üksikisikute kui ka rahva tervist, toob kaasa kehalise koormuse defitsiidi, mõjutab elukesksete väärtuste omaksvõttu ja demograafilist käitumist.

Tuleb rõhutada tulevikuvankri üksikute rataste või elementide ühtsust, omavahelist seotust nii nagu meie maailm on suhete ja seoste maailm. Tulevikumudelit ei tuleks käsitada vaid alalhoidlikuna, tehnoloogia ja tehniline progress on ju evolutsiooni lahutamatu osa. Ja evolutsiooni saavutusteks on  perekond/kodu, vaimsus ja töö, neist ei saa taganeda ei ühiskonna kui ka indiviidi tasandil. Kuulakem Liptoni ja Bhaermani:

„Inimestel on Maa elusolendite seas eriline roll, sest meie oleme oma evolutsioonilisest protsessist ja potentsiaalist teadlikud. Me oleme siin selleks, et kasutada oma arenenud teadvust keskkonna harmoonia suurendamiseks.”

Ülo Vooglaidi sõnul ürgsete sidemete (inimese side maaga, merega, tööga, koduga) katkemine võib viia ka teiste oluliste sidemete lõhkumisele. Hoidkem neid sidemeid! Eesti ei tohiks elada teiste riikide armust, toetustest ja eeskujudest, vaid on ise suuteline olema teerajaja.       

Artikkel on varem ilmunud “Raplamaa Sõnumites” ja “Meie Maas”. Autori soovil täiendatuna avaldasime selle ka Kesknädalas. 

Esipildi allkiri:

RIIGIVANKER: Eesti tulevikuvanker peab olema nelja rattaga. Ratasteks on töö, vaimsus, perekond/kodu ja loodus. Töö ja vaimsus loovad inimese, perekond/kodu tagavad järjepidevuse. Kõik see on võimalik tänu looduse andidele. Nii lihtne see elu ongi, kui osatakse vankri rattaid koos veeremas hoida.  

[Esiletõste] Oleme tunnistajaks, kuidas inimkond muudab keskkonda juba mõnekümne aastaga, ent inimese pärilikkus on jäänud praktiliselt muutmatuks ega suuda kohaneda keskkonnamuutustega.

Jaga |