Nädala juubilar IVAN IV JULM 480

Kõigis Aadamast peale teada seadusetustes patustanu, olen kõigi poolt vihatud. [---] Ja kuigi pandud järgima Jumala tahtmist, valitsesin ihaga, olin arukusest ilma jäetud, olin kui loom oma ihades,  rikutud rüvedatest soovidest ja ilgetest tegudest, suu vaagis tapmist,  ja iharust ja muid pahategusid, keel roppusi ja viha ja raevu, ühestki ilgest teost ei loobu, rüht upsakas ja uhke, täis ülespuhutud sõnu, käed teevad ilgusi, valmis röövima ja piinama ja tapma, kõht valmis jäledusteks, õgardluseks ja joomarluseks, reied igaks kõlvatuseks, võimetud vaoshoituseks ja kurjast loobumiseks, jalad viivad igasuguse kurjuse juurde, pahategude ja tapmiste ja röövimiste  juurde.  -  Tsaar Ivan Julma patukahetsuskirjast (juuni-august 1572) (tõlge I.V.)

Just nõnda iseloomustas iseend pojatapja Ivan IV Julm (vene keeles Ivan Groznõi), Rjurikovitšide dünastiast valitseja, kes sündis 25. augustil 1530.

On uurijaid, kes leiavad, et Rjurikovitšid pärinevad rootsi viikingitest ja et Ivani metsik iseloom on pärit just neist. On uurijaid, kes leiavad, et Rjurikovitšide vereliin ulatub Rooma keisri Augustuseni. On aga ka uurijaid, kes leiavad, et see kõik on vaid väljamõeldis.

Üks on aga kindel - Ivan IV oli tõeline imperaator, kes oma valitsemisaja jooksul kahekordistas enda valitseda olevaid maid - 2,8 miljonilt ruutkilomeetrilt 5,4 miljoni ruutkilomeetrini. Vene riik sai suuremaks kui terve Euroopa. Ta oli valitseja, kes omavahel kakleva ja Venemaad tükkideks kiskuvate bojaaride kaarnaparve tallermaast, mis oli lõhestatud ketserlusest, usutülidest ja rahvarahutustest, tegi riigi, kus oli „Üks usk, üks kaal, üks mõõt! Kus valitses vaid Tema!". Nõnda on kirjutanud sakslasest opritšnik Staden.

Ivani isa, Moskva suurvürst Vassili III, suri varsti pärast poja sündimist - kõigi eelduste kohaselt ta mürgitati - ja Ivan kuulutati juba kolmeaastaselt suurvürstiks. Sellega läks valitsemine regentnõukogu kätte, reaalne võim oli aga kuni 1538. aastani tema ema Jelena Glinskaja käes, kuni too suri - kõigi eelduste kohaselt mürgitatuna vürst Ivan Šuiski poolt.

Peale ema surma muutus väikese suurvürsti ning tema noorema venna, nõrgamõistusliku, kuid leebeloomulise Juri elu äärmiselt trööstituks. Šuiskite ja Belskite vahelises võimuvõitluses poisid unustati. Tihti nad nälgisid ja neid alandati. Ivani ainsaks lohutajaks sai pagendatud Moskva metropoliidi Danili asemele tulnud metropoliit Makari, ülimalt tark mees, kes avas mitte ainult evangeeliumi, vaid ka teaduseilma. Ivanil oli fenomenaalne mälu ja ta õppis tohutu kiirusega. 

15-aastaselt loeti Ivan täisealiseks ning ta sai täieõiguslikuks valitsejaks, kuid tegelik võim oli vürst Ivan Šuiski käes. Bojaarid käsutasid riigikassat ning kogu Moskvat kui oma isiklikku vara. Lõpmatuseni see kesta ei saanud.

1546. aasta detsembris rääkiski Ivan  esimest korda tõsiselt oma kroonimisest. Järgmise aasta algul, pärast rahutusi Moskvas, lasi Ivan ühe Šuiskitest moskvalaste silme all karul tükkideks rebida, ja metropoliit Makari kroonis Ivani esimeseks kogu Venemaa tsaariks. Venemaa oli saanud tõelise imperaatori, seda mõistsid ka Lääne võimukandjad.

Samal aastal abiellus tsaar Anastassia Romanovna Zahharina-Jurjevaga. Ta armastas oma naist väga ja nad elasid kõik 13 aastat sügavas kiindumuses.

Ivan IV oli tolle ajastu üks erudeeritumaid inimesi - väejuht, oraator, polüglott, teadlane, poeet, helilooja, literaat. Moskvas loodi esimene trükikoda. Punasel väljakul alustati Vassili Blažennõi katedraali ehitamist. Ivani tohutut raamatukogu, mis mõnedel andmetel hävis  Moskva põlengus, kuid millest siiani legende räägitakse, otsivad mõned uurijad tänini linnaalustest katakombidest.

Samuti liideti siis Vene riigiga Kaasani khaaniriik ja laiendati Vene riigi piire Lääne-Siberini ja Kaukasuse mäestikuni. Algas ka edasiliikumine läände - Liivimaale. Seda peetaksee  Ivani valitsemisaja edukaks ja üsna helgeks pooleks.

1560. aasta suvel ootamatult suri Anastassia - Ivan oli sügavalt veendunud, et naine mürgitati. Ning algaski tsaari valitsemise teine - julm ja pime ajajärk.

Vene vägesid jälitas juba mõnda aega Liivimaal ebaedu ja peaaegu kohe pärast oma naise surma ajas tsaar laiali Raada ning tema tõelised toetajad sattusid põlu alla. Groznõil arenes paranoia. Tema lähikonda pugesid võimuahned tõusikud, kes oskasid pealekaebamiste ja mustamise abil tsaariga manipuleerida.

Põlu alla langenud väeülemad ja bojaarid hakkasid Venemaalt põgenema. Mitmed neist püüti kinni, mõnele tsaar isegi andestas, kuid enamasti nad hiljem siiski tapeti. 1565. aastal, peale ühe ebasoosingusse sattunud lojaalseima sõjamehe vürst Kurbski põgenemist Leetu kehtestati opritšinina režiim ja tuhanded opritšnikud Maljuta Skuratovi juhtimisel külvasid Venemaale terrorit, peamiselt bojaaride, aga ka lihtrahva hulgas.

Samas kui rääkida Ivan IV julmusest, peab tõdema, et andmete kohaselt tapeti sel ajal kõigest 4000-5000 inimest. Seejuures tuleb meeles pidada, et peaaegu kogu Ivan IV valitsemine kulges sõjaajal ning ka muu maailm oli verise vägivalla küüsis - Hispaania valitses Felipe II, Inglismaal Elizabeth I, Prantsusmaal oli Pärtliöö veresaun, mõllas Inkvisitsioon.

Ivan Julm suri 18. märtsil 1584. Arvatavasti „traditsiooniliselt" -  mürgitamise tagajärjel. Selles kahtlustakse tema nõuandjaid Boriss Godunovi ja Bogdan Belskit.

Suri Ivan IV aasta pärast seda, kui oli Inglise kuninganna Elizabeth I sõbranna Mary Hastingi kätt palunud. Samas jääb arusaamatuks, mida Ivan oma kaheksanda naisega teha kavatses. Küllalt kahtlased on jutud Ivani meeletust seksuaalvõimekusest, sest meedikud on leidnud tema luustikku uurides jälgi lausa kohutavast lülisamba artroosist, mistõttu ei saanud ta viimastel eluaastatel end peaaegu üldse liigutada.

IVARI VEE

Jaga |