Vanarahvale on see leedopäev

ÜLIS SÕUKAND,      22. juuni 2005


Miks öelda harjumuspärase jaanipäeva asemel leedopäev? Nimetus „jaanipäev" on jälg kiriku omaaegsest katsest anda põlisrahvaste suvisele pööripühale kristlik tähendus. „Jaan" on ju rahvalik mugandus juudi „Johannesest". Vähemalt meie maal äpardus tollane katse täiesti. Ja kuna leedopärimus on maausuline, võiksime seda püha nimetada maakeeles.
Ilmselt ei saa me kunagi teada, kas Muhus kaasajani tuntud „leedu-leedo" on kohalik sõna või oli kunagi kasutusel kogu Maavallas. Võimaliku üldise kasutuse kasuks kõneleb seik, et sõna „leedo" on mingil määral seotud Läti „liigoga". Seoseid võib aimata soomegi keelega, kus „lieto" tähendab mahedat ning õrna.

Leedol on muidki maakeelseid nimetusi – suvine pööripäev, päevakäänak, pesapäev ja suured päevad. Suvisted ja suvehari kui muistsed leedopäeva nimetused jäävad kahjuks siiski vaid oletusteks.
Pool aastat järjest on päevad läinud pikemaks. Nüüd on päike keskpäeval taevalael kõige kõrgemal ja selle võim on kõige kangem. On suured päevad. Paar päeva enne ja paar päeva pärast pööripäeva on päevad ühepikkused – päike on pesas. Siitpeale lähevad päevad lühemaks ja ööd pikemaks.
Leedo on elurõõmu ja jõukogumise aeg. Leedotuled on ju rõõmutuled. Paljugi, mis nüüd ette võetakse, on seotud sellega, et päikese ja kõige elava jõud on parasjagu väga suur. Nüüd on paras aeg koguda jõudu enesele, oma karjale ja põllule.

Leedopäevaks tuleb hakata juba varem valmistuma. Kes teeb koduõlut, peaks selle käima panema nädal-paar varem. Kellel on kodus piimakari, varub nädala jooksul piima ning valmistab sellest kohupiima, sõira ja võid. Lõke tuleks valmis seada päev-paar varem ja kindlasti sinna, kus seda on tehtud varemgi.
Leedolaupäev, 23. pärnakuud, on parim aeg saunavihtade tegemiseks, samuti kosutava heina ja ravimtaimede kogumiseks. Tehakse pühadetoitu – saia, munavõid ja korpi. Kariloomad ehitakse karjamaal pärgadega ja aetakse varakult koju. Hoolikalt koristatakse toad ja köetakse saun. Sauna minnakse loomulikult värske vihaga. Kui toad on puhtad, tuuakse sisse kaseoksad. Värskeid oksi pistetakse majaräästasse ja nendega ehitakse kiiged. Kaseokstest võib teha suurema ringi ümber tule. Kõik kodused tööd ja talitused tuleb aegsasti lõpetada.

Tule tegemine, tulele minek ja seal olek on tähtsamaid asju leedopäeval. Tulele peaksid minema kõik, kel jalg kannab. Esiteks seepärast, et leedotulel käimine toob suurt tulu ja teiseks seepärast, et leedotulel käimata jätmine võib kaasa tuua õnnetuse. Ja tulele peaks minema just jalgsi, sest seegi toob tervist. Igaüks peaks tulle viima kas või raokese.
Ammustest aegadest peale tehakse leedotuld kahte moodi. Esiteks metsas, lohu sees, vaikselt oma perega. Teiseks avalikult ja võimalikult avatud ning kõrgel kohal. Kuna leedotuli õnnistab sinnamaani, kuhu see paistab, pannakse väiksem tuli tihtipeale posti otsa. Enne rahva kogunemist pannakse põlema väike tuli – „kutsesõnn". Suur tuli süüdatakse siis, kui rahvas on juba koos.
Leedoõhtune söömaaeg peetakse tule ääres. Seal võib olla head-paremat, kuid kindlasti peaks olema piimast valmistatud roogasid. Esimene osa kõigest toidust ja joogist – leedokahi – pannakse urikivile või tulle. Toidujääke ei viida koju ega jäeta vedelema, vaid visatakse tulle või siis maetakse maha. Küllap igas peres ja igas kandis on kombed isemoodi. Selle järel istuvad kõik tule äärde, söövad, joovad, on rõõmsad ja laulavad.
Kuna leedotulel on suur võim, võetakse sellest tunglaid koju kaasagi. Nendega saab suitsutada kariloomi, keda tulele ei saanud viia ja kogu majapidamist. Ikka selleks, et oleks tervist ja õnne.
Leedopäev, 24. pärnakuud, on püha. Tööd ei tehta, tube ei pühita. Käiakse omaste kalmudel ja külastatakse sugulasi. Kalmudel ka süüakse. Vanasti ehiti kaseokstega sõiduvankrid, nüüd võiks ehtida autosid.

KESKMÕTE:
Kuna leedopärimus on maausuline, võiksime seda püha nimetada maakeeles.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)