Sõda EI OLE normaalsus!

Hiljuti ilmusid eesti keeles endise SS-lase mälestused ilmasõja-aegsetest seiklustest. Neid lugedes meelestub kunagi kogetud tundemälupilt ühest selle sõja käigus hävitatud Valgevene külast, mille mälestuseks rajatud memoriaalil oli juhus viibida.

… Kunagisel külatänaval seisab skulptori poolt kivisse raiutud paljasjalgne mees lõhkirebitud särgis, kätel surnukspõletatud poeg, kelle kivinäkku on tardunud valu ja imestus. Ta justkui kisendaks siiatulnud inimeste poole, kogu maailma poole: „Miks tulid need võõrad mehed mustades mundrites!? Miks meie surema pidime!?“

Võõras keeles karjudes aeti inimesed taredest välja. „Schnell! Schnell!“ Külatänavale ilmus naisi ja morntõsiseid mehi. Tuli lapsi ja päris põngerjaid, sõstrasilmseid ja nöbininalisi. Tuldi hulganisti ja üksipäinis. Veel ei teatud, mis tulemas.

Üksik küün külaserval tuubil täis inimesi, kelle nägudel ärevus ja ootuspinge. Ema õrnade käte soe kallistus lohutab – emaga on hea, ema on nii tugev, temaga pole midagi karta…

Siis lahvatas väljas leek ja küüniseinad pragisesid. Suitsuses ruumis oli hingata raske. „Miks peame olema siin leekide sees, kui siinsamas lakaaugu tagant paistab niipalju sinitaevast ja õhku!?“ – küsisid kisendavate inimeste hinged Jumalalt…

Pisut eemal küla lähedal seisis mees mustas sinelis. Tema näos tärnitud mütsi all valitses rahu ja vaikus, silmadest peegeldus tulekahju verevaid leeke. See mees oli Oskar Dirlewanger, karistusoperatsiooni juht.

… Ehmunult veereb kellade ärev helin üle nukra välja kevadlehis lõhnava kasesalu poole, nagu sähvinuks valuviirg tardunud südameist läbi või nagu kostnuks mulla alt suikuvate laste hetkelise ärkamise kaeblikku lalinat: üle poolte elusalt põletatuist olid lapsed. „Kelle kurbus küll kelladeks valati / kelle külmusest jäätusid roosid…“ – meenuvad Doris Kareva luuleread…

Memoriaalilt lahkudes adusin, et seal viibides olin jõudnud ühe tunde lõpuni tunda, ühe mõtte lõpuni mõtelda: KAITSKEM ELU! Nautigem ööbikulauluseid õhtuid ja öid, kuid ärgem leppigem mõttega sõdade paratamatusest!

Sõda ei saa olla inimeste elu loomulik kaaslane, ainus võimalus lahendada riikide vahel tekkivaid keerulisi probleeme!

Sõjamängufännidest liidrite püüd kindlustada oma võimu vaenuõhutamise ja sõjaohuga ähvardamise abil ei tohi muutuda mingiks „uueks normaalsuseks“!

LEMBIT KÄÄRID, Pärnu

[fotoallkiri] Fragment Teises maailmasõjas hävitatud Valgevene küla Hatõn asupaika rajatud memoriaalist. Skulptuur kujutab ainsat eluga pääsenud täiskasvanut – küla seppa Vosip Kaminskit, kätel poja surnukeha.

Hatõn ja selle elanikud hävitati Saksa politseipataljoni poolt 22. märtsil 1943, süüdistatuna võimalikus partisanide abistamises.

Jaga |