Ei iialgi enam!

LIIS TAPPO - TREIAL,      21. märts 2007


Me mälestame 25. märtsil neid eesti peresid, kes kodust ja kodumaast lahti rebiti, loomavagunitesse topiti ning kaugele Venemaale viidi. Kurvast tähtpäevast möödub eeloleval pühapäeval 58 aastat.

Neid, kelle rahumeelne elu kodumaal katkes, oli märtsiküüditamise aegu 20 000 inimest – meest, naist ja last, kellest paljud ei tulnud enam tagasi. 14. juuni 1941 ja 25. märts 1949 on kaks kõige mustemat päeva Eesti eelmise sajandi ajaloos.

Eesti rahvas pole küüditamisõudustest ega nendega seotud mälestustest üle saanud. Selle mäletamine kestab põlvest põlve. Vanaemadelt-vanaisadelt kantakse meenutused üle emadele-isadele ja sealt edasi lastele ja lastelastele. Ükskõik, kas tähistame leinapäeva üldriiklikult või mitte, kas süütame küünlaid või mitte, eestlaste mälust need hetked ei kao.

Kui palju purustatud elusid, purustatud lootusi, purustatud südameid! Küüditamine oli suur tragöödia meie väikesele rahvale, sest asumisele saadeti Eestimaa parimad pojad ja tütred – targad, andekad, ettevõtlikud. Hirmsaim, et seda tehti salaja, ootamatult, keegi ei teadnud, millal just sinu pere uksele koputatakse. Palju kergem olnuks võidelda, relv käes. Aga seda võimalust meile ei antud. Võõra võimu nõrkust ja ebakindlust näitaski eelkõige see, et ta sõdis nõrgematega – naiste ja lastega.

Olen noor inimene ja minu neli last saavad kasvada vabas Eestis. Emana ei suuda ma ette kujutada, et peaksin oma lastega midagi sellist kogema. Võin ainult aimata, mida need naised ja lapsed tundsid, kui iga päev võideldi ellujäämise nimel. Ja kui paljud selle võitluse kaotasid. Usun, et tänaste noorte eestlaste pered usuvad ja loodavad, et midagi selletaolist enam kunagi ei juhtu. Meie rahvas peab olema nii tugev, et suuta enda eest alati seista.

Äsja lõppesid valimised, kus ka mina esimest korda kandideerisin. Jäin oma kandideerimistulemusega rahule. Sain uuelaadse kogemuse – kohtumised Lääne-Virumaa rahvaga olid südamlikud ja toimisid rikastavalt eelkõige mulle endale. Loodan ennast ka edaspidi proovile panna aktiivses Eesti elus, tegeldes eelkõige lastega seotud temaatikaga ja perepoliitikaga.

Valimiskampaania käigus tegin ka järelduse, et praeguste Eesti poliitikute kõige tähtsam ülesanne on ajada sellist rahumeelset ja lastesõbralikku poliitikat, kus me ei paneks oma rahvast ega järeltulevat põlvkonda tulevikus ohtu tänaste rumalate otsuste pärast. Et meie riik ei peaks kunagi enam midagi küüditamisesarnast üle elama. Et need mehed ja naised, kes poliitikas asju ajavad, ei paneks meie rahvast enam sellisesse olukorda, kus peame lihtsalt leplikult alla andma. Et meie lapsed saaksid julgelt kasvada Eesti riigi rõõmuks ja eduks ning et meie vanaemad ja vanaisad, emad ja isad saaksid rahulikult veeta oma pensionipõlve. Ehitas ju nende põlvkond pärast sõda Eesti uuesti üles, et laulva revolutsiooni tulemusena võis jälle sündida omariiklus, milles me praegu elame ja töötame.

Tahan, et Eestis sünniks rohkem lapsi. Minu isiklik loosung valimistel oli „Rikas riik, rohkem lapsi!", et maa täituks jälle lastega, nagu luuletaja Hando Runnel on kirjutanud.

Alles viimastel aastatel on hakatud rohkem rääkima iibest, lastest ja pereväärtustest. Aga eks olukord oli juba piisavalt hull ka! Üle 75 000 lapse on Eesti riigis 1990. aastate murranguliste ümberkorralduste tõttu sündimata jäänud. Täna oleme seepärast sunnitud koole sulgema. Ja lasteaiadki on vahepeal erastatud või maha müüdud. Nüüd lubavad erakonnad üksteise võidu lasteaiakohti juurde tekitada.

Aga oleks ju varem võinud targemaid otsuseid vastu võtta! Mäletan ise, kuidas oma esimesi lapsi kasvatama hakkasin – ühiskond polnud siis lapsesõbralik. Lapsed nagu polnudki ühiskonnaliikmed. Seda oli väga kurb tunda.

Tahan, et eesti lapsed ei peaks elama vaesuses ega ebavõrdsuses, tahan, et meil oleks palju sõbralikum ja soojem – südame poolest soojem – riik, kus mehed ei sureks nii vara ja kus naistel oleks kergem lastega toime tulla. Meil räägitakse palju riigi rikkusest, kuid tõeliselt rikas on riik alles siis, kui meil on palju terveid ja õnnelikke lastega peresid. Ja et hooliksime oma lastest kuni nende suureks kasvamiseni, mitte ainult emapalga saamise lõpuni.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (57)