Venime sünnist surma poole

1930. aastate lõpupoole, kui Eestisse toodi Poolast põllutöölisi, kaotas EW oma iseseisvuse. 1940. aastal astus Eesti, eks vabatahtlikult ikka, N.Liitu ja iga 10. eestlane kaotas elu (operatsioonis lõi kaasa ka Saksa okupatsioon).

Sellest on väga palju kirjutatud, kuid tollest Liidu ajast võiks esile tuua ka mõned helgemad momendid – tuletad meelde ning võrdled tänasega, ja kohe hakkab kergem.

Kirume, et meil on palju muulasi (mis rahvus see veel on?!). Mäletan, kuidas seda rahvaosa kujundati. Värbajad käisid ida poolt ehitustöölisi värbamas. Ükskord kuulsin, kuidas siinsed töödejuhatajad kargasid siinsele värbajale turja: „Mis sa tood neid Kesk-Aasia pilusilmi – need ei oska midagi ega saa aru kedagi!?“ Vastus oli: mustmullavööndis ei anna kolhooside juhatused oma kolhoosnikele lahkumislube.

Vaidlesid ka töölised omavahel. Kui näiteks eestlane ütles: „Sa, venelane, õpi eesti keel ära!“, võis vastus olla: „Ma ei ole venelane, ma olen tatarlane ega ole siia päriseks tulnud!“

1980. aastaks olid poolakad jälle kohal – seekord restaureerimas. Siis võisime jälle kuulda nurinaid: Eesti on N.Liidus valuuta sissetulemise poolest kolmandal kohal, kuid Moskva võtab sellest väga palju ära ja meie ei saa restaureerimis-kekoneerimistöid täies mahus teostada.

NSVL lagunes, Tallinnasse kippuvate turistide arv suurenes, Moskva ei võta raha ära – aga rahahädas oleme tänase päevani, vaatamata EL-i abile.

Või on asi peades? ENSV ajal müüdi meil tünniheeringaid, millel pead olid ära lõigatud, sest milleks peab inimene maksma selle eest, mida ta ei söö. Neid kalu nimetati „valitsuse heeringateks“. Ja oli tollal veel väljend „Tallinn on ainult pealinn, Tartu aga peaga meeste linn“. Nüüd on Tartu „peaga seltsimehed“ Tallinnas „juhthärradeks“, aga tulemus ikka negatiivne. Võib-olla unusid pead Tartusse?

„Vabariigi kodanike“ saatest jäi mulle arusaamatuks, kas on Eesti elu põhiküsimus see, kuidas riigil toime tulla negatiivse eelarvega, või pronksmehe-mässu aastapäeva tähistamine. Paljud mu tuttavad ütlevad juba, et neil juba hakkab meelest minema, kas Tõnismäel seisis mingi pronks- või puumees... Nüüd on selles paigas korrastatud plats – ja asi ants. Ainult meie meedia ei saa ikka rahu – nii kui teleka või raadio lahti teed, ikka ja jälle käib jutt vaid pronksmehest ja mässust.

Sellesse saatesse helistas keegi daam ja ütles, et pronksmees tuli ära koristada juba sellepärast, et ta jalge ees toimusid muudkui joomingud. No on jutt! Joomingud, kui neid veteranide koosolemisi nii nimetada, olid seal ainult kaks korda aastas – 9. mail ja 22. septembril. Kevadel sõjalõpu meeldetuletamiseks (kole patt küll!), sügisel Tallinna vabastamise või okupeerimise tähistamiseks (kuidas keegi soovib). Kellelegi seal kurja ei tehtud. Nüüd võin trammis või bussis sõites iga päev avalikku joomist näha, kuid see ei huvita kedagi ja keegi avalikult ei hädalda. Tavakodanik (isegi mitte naised!) ei tohi niisuguste viina- ja õllerüüpajate kohta sõnagi öelda – sest see on rahumeelses Tallinnas ohtlik!

ANTS KULL, Tallinn

Jaga |