Kah-hoolitsus eluheidikute eest!

Varem loodeti kauplusetagustest „maardlatest" leida mahamüümata jäänud toidujääke. Praegu avitavad söögivajajaid Toidupank, Päästearmee, supiköögid, valdades ja kirikutes jagatav toetus jne. Nüüd otsitakse ja leitakse üksnes tagastustaarat. Kui „vaestes" Lõuna-Euroopa riikides ja Venemaal on mistahes taarat kõikjal vedelemas, sest seal tagastussüsteem ei toimi ja olmepilt on seetõttu troostitu, siis Eesti Vabariigis on ilmselgesti tegemist eripärase hoolitsemisega prükkarite eest. Väidetavasti 40-50% taarast leiab tee prügikonteinerisse, kust „prügikaevurite" väljatuhlatu leiab taarapunktide kaudu tee taaskasutusse, tagades otsijaile uusi võimalusi alkoholi ostmiseks. See oleks kui riigipoolne küüniline ahvatlus joomarlusele, omakorda tagamaks alkojookide läbimüügikäivet ja aktsiisi.

Kui aga tõsta tagastustaara hinda niivõrd-kuivõrd, et taarat ei hakataks liiga kergekäeliselt üle õla viskama või prügikonteinerisse toimetama? See tagaks paljude perede jaoks mõnegi euro vajalikeks ostudeks. Aga õilishinged annetaks edaspidigi taararaha teatrihuviliste laste avitamisse.

LEO MÜRKHEIN, Tallinn

Jaga |