Sotsiaalpoliitika vaeslapse osas

PEETER KREITZBERG,      12. november 2003


Meie senine välispoliitika muutub üha enam sisepoliitikaks. Meie põhiliseks arutelu teemaks on olnud see, kas Euroopa Liit (EL) ikka sobib meile või mitte ja kui palju sealt kiiret kasu saab? Palju vähem armastame avalikult väidelda selle ümber, kas meie sobime ELile, kas oleme valmis õiglaseks konkurentsiks, majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide tasakaalustatud arendamiseks nii, nagu näeb ette uus ELi põhiseaduslik leping? Usun, et Eesti ja mitmete teiste kandidaatriikide eesmärk on teatud konkurentsieeliste saavutamine, mis on meie arengutaset arvestades mõnevõrra õigustatud, kuid võib saada meile piduriks ELi abiprogrammide nautimisel.

Viimases Eesti kohta käivas ELi eduraportis selguvad meile kõige vastumeelsemad teemad - need on sotsiaalteemad. Meil on vastu võtmata seadused, mis reguleeriksid töölepingu, soolise võrdõiguslikkuse ja sotsiaaldialoogi teemat.
Me võime tõesti jätta otseste maksude minimaalmäärad riikide siseseks otsustamiseks, kuid kahtlemata juhtis Rootsi peaminister Göran Persson tähelepanu Eestit puudutavale ohule, mis on mitmelt poolt mujaltki kõlanud.
Rootsi peaminister on öelnud, et liberaalne maksupoliitika on Eestile probleem: "Kaugemat tulevikku silmas pidades pole võimalik, et näiteks Rootsi ja Soome maksavad oma maksumaksjate raha ELi eelarvesse, et Eesti võiks hoida oma maksud madalal."

Peaminister Partsi kummalised väited
Soome telekanal YLE1 kuulutas Eesti ahneks väikeriigiks, kel pole Põhjamaadega midagi ühist. Ühtede riikide oluliselt erinevad otseste maksude määrad hakkavad tasapisi moonutama konkurentsitingimusi ELi sees. Kahjuks astub meie 2004. aasta eelarve selles suunas sammu veelgi edasi. Eesti ja Suurbritannia on 25 riigi hulgas kõige suurema kihistumisega riigid ja nii mõnedki kahtlustavad, kas meie ja Suurbritannia peaministri sõnum ei sisalda endas peamiselt soovi seda suunda jätkata.
Eesti ja Euroopa Liidu sotsiaalpoliitika võrdlus näitab, et ELi valitsused kulutavad sotsiaalpoliitikale keskmiselt 30% SKT-st ja Eesti alla 20%. Meie sotsiaalkulud ühe elaniku kohta on keskmiselt kümme korda väiksemad kui ELis. Töötute ümberõppeks läheb Eestis samuti kümme korda vähem raha kui ELis. Seda mitte absoluutselt, vaid suhteliselt.
Samas on meie peaminister Soomes väljendanud midagi hoopiski kummalist, eriti kui me arvestame Eesti reaalset olukorda. Ta väitis, et praeguses olukorras on oluliseks konkurentsiteguriks madalad maksumäärad ja sotsiaaltagatiste parandamine on teisejärguline.
Vastavalt Lissaboni protsessile tahaks siiski kuulda meie tööpuuduse vähendamise kavast, kutse- ja täiendõppe arendamisest lähiaastatel. Mis maksab Lissaboni protsessi eesmärk tugevdada regionaalset kohesiivsust ELis, kui me ei suuda selle heaks Eesti sees midagi ette võtta? Kas pole praegu oht, et ELi abirahade abil, mis püüavad vähendada regionaalset kihistumist liidu sees, me oma riigis hoopis suurendame seda? Loodan, et peaminister lükkab need kahtlused ümber ja näitab, kuidas struktuurifondide rahad hakkavad teostama Eesti regionaalpoliitikat ega piirdu suuremate linnade ja maakonnakeskustega.

Otsustamisprotseduurid - välispoliitika oluline teema
Üks tähtsamaid välispoliitilisi teemasid on praegu valitsustevaheline konverents (VVK). Rahvusriikide valitsused on avanud õige palju teemasid. Kõige tõsisema kahtluse alla on seatud otsustamisprotseduurid ELis, nn Passerelle ja seadusandlik Nõukogu, Euroopa Komisjoni koosseis ning kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamise laiendamine. Need on teemad, kus VVK üritab säilitada valitsustevahelise koostöö meetodit vastupidi konvendis rõhuasetuse saanud ühenduse meetodile.
Kahtlemata on tegemist tõsise dilemmaga otsustamise efektiivsuse ja kõigi riikide võrdse õiguse vahel mõjutada otsuseid. Kui konvent, kus olid esindatud samad valitsused, samad rahvusparlamendid, kelle hääl kõlab praegu VVK-l ja lisaks Euroopa Parlamendi saadikud, vaidles 1,5 aastat ja jõudis kompromissile, siis selle kompromissi oluline vaidlustamine, mille oht on praegu päris suur, vaidlustab ka konvendi meetodi ja vähendab lõpptulemusena põhiseadusliku lepingu legitiimsust.

Peeter Kreitzbergi sõnavõtt 4. novembril Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Riigikogus, kus olulise tähtsusega riikliku küsimusena toimus välispoliitika arutelu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)