Savist saar või kuldrannake?!

Erakonnal on ees valik kahe  esimehekandidaadi,  Edgar Savisaare ja Jüri Ratase vahel. Mõlemad on tublid mehed, ja nii nagu kõik inimesed maailmas, kumbki oma tugevuste ja nõrkustega, oma vooruste ja puudustega. Pooldajaid jagub mõlemale. Küsimuseks jääb, kas on mõistlik praegu erakonna esimeest vahetada.

Savisaare „patud“

Milles süüdistatakse siis eelkõige meie praegust esimeest? Võiks välja tuua kolm n-ö surmapattu:

 1. autokraatsus

 2. soov Eesti maha müüa Venemaale

 3. rahaasjad ei ole läbipaistvad

Esimese kohta – erakonna esimees peabki olema mõjuvõimas autoriteet, võimeline juhtima, ja kui vaja, siis ka inimesi vaos hoidma. Vastasel juhul öeldaks, et näed, pole teisest tuhkagi asja, sihuke väeti ja tossike. Tugeva autoriteedi ja isiksusena austame teda ja teda pelgab vastasrind.

Loobugem russofoobiast

Teise väite kohta – meil oleks ammu aeg loobuda russofoobiast. Head suhted Venemaaga tooksid meile riigi ja rahvana kasu. See, et küsiti Venemaalt toetust vene õigeusu kiriku ehitamiseks, on loogiline ja mõistlik; kes siis veel peaks õigeusklikke Eestis aitama! Siia juurde poogitud poliitiline rahaküsimise skandaal erakonnale on pahatahtlik väljamõeldis ja poliitiline laim, mis valimiste ajal suurt kahju tekitas, leides kahjuks hulga uskujaid. Parooliks on, et kes laimab Savisaart ja Keskerakonda, selle kõige suuremadki valed tuleb kvalifitseerida tõena.

Rahaasjad selgeks

Kolmas väide on siis erakonna raha Savisaare taskus, millele keegi ligi ei pääse. Peaks ju nii juhatusel kui ka volikogul olema võimu kontrollida ja selgust tuua, kui midagi seal sogasena näib. Kas on keegi püüdnud seda teha ja kes ja kuidas on teda takistanud?!

Räägitakse võimalustest, mis erakonna juhi vahetamise puhul koostööna Isamaaliidu ja Reformiga avaneksid. Siin peaks olema siiski kaine ja ettevaatlik. Esiteks, kui palju lubadusi on siis nende poolt täidetud, kui palju on nemad oma partneritega arvestanud? Hiljutine näide on sotside sobimatus valitsusse, kui mõtted ikka päris lahku läksid.

Teiseks, neoliberaalne majanduspoliitika ja riigi ühine sotsiaalne vastutus  probleemide kandmises. Need kaks maailmavaadet ei ole omavahel ühildatavad. Neoliberalistide poolt on tekitatud karjuv ülekohus maksunduses – tegelikult  peaksid ülirikkad ka võrratult rohkem panustama ühiskonna heaks.

Präänikupüüdjad

Kerkib küsimus, kes siis eduka koostöö nimel parempoolsete erakondadega loobub oma põhimõtetest? Ilmselt ikkagi need, kes ihaleva pilguga oma suurt võimalust otsivad. Aga pakutud präänik võib olla väliselt väga kena, šokolaadi ja suhkru võõbaga ja  puha, aga sellega liigselt maiustades ei määri mitte üksnes käsi, vaid ka au ja südametunnistust.

Viimastel Riigikogu valimistel oli  Edgar Savisaare toetus 23 000 häält, Jüri Ratase  toetus 7620. Kas me tahame ignoreerida neid  23 000 inimest, kes usaldavad Savisaart ja on volitanud teda oma huvide eest seisma? Kellele me teene osutame, st kes rõõmustab kõigest väest ja kogu südamest, kui Savisaar peaks andma ameti üle  Ratasele – eelkõige Reform ja Isamaaliit.

Keskerakonna oma poliitika

Parem oleks, kui  rõõm meile endile jääks. Kui ka edaspidi oleks Keskerakonna poliitika ikka meileomase näoga – et kui meid vaadatakse, öeldakse  segelt:   Keskerakond hoolib õpilastest-õpetajatest, pensionäridest-noortest, töötajatest-töötutest. Just Keskerakond hoolib mitte ainult rikastest (nagu praegused võimuerakonnad), vaid ka väiksema sissetuleku saajatest, hoolib eri rahvustest, hoolib Eesti lootusrikkast tulevikust.

Sellise selgepiirilise poliitika jätkumine peab olema tagatud. Seega mina ei ole Jüri Ratase vastu, kuid ma olen veendunult Edgar Savisaare jätkamise poolt.

AKEN:  ANDRES MÄEVERE: „Mina ei ole Jüri Ratase vastu, ma olen veendunult Edgar Savisaare jätkamise poolt.“

ANDRES MÄEVERE

Kirikuõpetaja Võrumaalt

Jaga |