Mälestustahvel Kerenskile „Estonia“ teatrimaja seinale!

Esimene maailmasõda polnud Venemaale edukas. Keisririigi poliitiline ja majanduslik seisund üha halvenes.

Eestimaa kubermang kuulus selle riigi koosseisu. Kubermangu haldusaparaadi juhiks oli Tallinnas Toompeal asuv Eestimaa kindralkuberner, jäägermeister, tõeline riiginõunik, vürst Pjotr Verjovkin, kellele allus kaks kantseleid. Saksakeelse kaudu toimus suhtlus Eestimaa Rüütelkonnaga. Venekeelne kantselei suhtles Vene Keisri ja Valitseva Senatiga. Kohalikus elukorralduses mängis suurt rolli Balti erikorra alusel tegutsev kohaliku aadli esindus Maapäev. Tallinna linnapea oli Jaan Poska.

Tartu, Pärnu, Viljandi ja Võru kreis kuulusid Liivimaa kubermangu, mille pealinnaks oli Riia, kus olid õppinud paljud Eesti tulevased riigitegelased.

23. veebruaril 1917

algas Vene keisririigi pealinnas Petrogradis üldstreik, mis kasvas poliitiliseks väljaastumiseks. Pealinna erisõjaväeringkonna ülem kindral Sergei Habalov andis 26. veebruaril käsu avada demonstrantide pihta tuli, kuid sõdurid keeldusid käsku täitmast ja hakkasid ülestõusnute poole üle minema. Järgmise päeva õhtuks oli pealinn ülestõusnute käes.

Mogiljovis, armee peakorteris viibiv keiser Nikolai II saatis parlamendi ja Riiginõukogu puhkusele. Moodustati Riigiduuma Ajutine Komitee, mis kuulutas end kõrgeimaks võimuks riigis. Ülestõusnud vallutasid Talvepalee, arreteerisid valitsuse ja paigutasid ministrid Peeter-Pauli kindlusesse.

2. märtsil 1917 kell 19:40

kirjutas Nikolai II alla aktile troonist loobumise kohta oma venna Mihhaili kasuks, kes sai keiser olla vaid ühe päeva. Protestide tõttu loobus Mihhail troonist vabatahtlikult. Keisririik lakkas olemast.

Pealinnas moodustati Venemaa Vabariigi Ajutine Valitsus, mida hakkas juhtima Moskva Ülikooli õigusteaduskonna haridusega vürst Georgi Lvov,Konstitutsiooniliste Demokraatide Partei liige. Vürst oli sündinud 2. novembril 1861 Dresdenis, Saksimaa kuningriigis. Pärast 1917. a. oktoobrirevolutsiooni pääses ta mahalaskmisest – õnnestus põgeneda Prantsusmaale. Suri 6. märtsil 1925 Pariisis.

Venemaal kehtestati mõneks kuuks kõige demokraatlikum kord kogu maailmas. Esimest korda ajaloos tuli kokku Eesti rahva valitud oma esinduskogu.

26. märtsil 1917

korraldasid eestlased Petrogradis gümnaasiumiõpetaja Artur Vallneri juhatusel meeleavalduse. Koondumispaigaks oli Jaani kirik Dekabristide tänavas. 40 000 osavõtjat kogunesid sinimustvalgete lippudega – rahvast oli Inglise prospektist kuni Maria teatrini. Eesti sõjaväeosad tulid täies varustuses, igal polgul oma sinimustvalge lipp. Osalesid Eesti Vabariiklaste Liidu nõukogu liikmed Artur Vallner, Peeter Schneider, Aleksander Tamm, alamleitnant Villem Männik. Oli näha muusikakoore.

Pealtnägija meenutab:“Vaba rahva rong hakkab liikuma lippude järgi, ees sõjamehed, taga prii rahvas. Mitmedki ei suutnud pisaraid tagasi suruda. Uhkelt liigub suur siidist Vaba Eesti lipp paljaste mõõkade vahel edasi vaimustatud pilkude saatel. Laulude ja muusika saatel sammutakse üle Marsi platsi, Millionnaja uulitsa, Nevski prospektist kuni Riigiduumani. Saadikud annavad märgukirja üle Tauria palee Katariina saalis.“

Deklaratsioonis rõhutati Petrogradi Eesti Seltside Liidu autoriteeti: sellesse kuulub 21 eesti seltsi ning kõneldakse Petrogradi linnas ja kubermangus elava 100 000 eestlase nimel. Riigiduuma Ajutise Komitee nimel võttis märgukirja vastu polkovnik Boriss Engelhardt, kes oma vastuskõnes tervitas eesti rahvast ja meeleavaldajaid ning kinnitas,et eestlaste nõudmised on õiglased ja vaba Venemaa ei viivita nende elluviimisega.Kõnet lõpetades hüüdis polkovnik Eestile „Elagu!“, millele vastati mürisevate kiiduavaldustega.

9. aprillil 1917

saabus Jaan Poska kutsel Tallinnasse Venemaa Vabariigi kohtuministerAleksandr Kerenski. Vene turul toimus rahvamiiting.

Ametlikul kohtumisel küsis Kerenski Tallinna linnapealt Poskalt nõusolekut tema määramiseks Eestimaa kubermangu komissari kohale vürst Verjovkini asemel. Poska andis nõusoleku. Esimest korda sai eestlane nii kõrge juhtiva riigiametikoha. (Poska koduseks keeleks oli vene keel ja tema naine oli rootslanna.)

Järgmise päeva õhtul pidas Kerenski pikema kõne miitingul „Estonias”. Selles kinnitas Kerenski: „Minevikukorra juurde tagasiminekut enam ei tule, sest et Venemaa rahvas ja Venemaa demokraatia seda ei taha. Nüüdsest peale tunneb Venemaa ainult vaba Eestit, kes vaba Venemaa kaitse all ja kellel huvid viimasega ühised. Julgelt ja puhta südamega tuleme teie juurde ja ütleme: Kui tahate, tulge ühes meiega; kui ei taha, olete vabad.“ Kohtumine lõppes Eesti hümni ja „Marseljeesiga“.

Jaan Poskal õnnestus Venemaa Ajutiselt Valitsuselt nõutada eesti rahvuskubermangu moodustamine ning sellele piiratud autonoomia andmine. Niiviisi ühendati Põhja- ja Lõuna-Eesti – taastati 1240. aastatel hävinud Eesti maakondade ühtne territoriaalruum.

Möödunud sajandi üheksakümnendatel, Eesti taasiseseisvumise olulistel päevadel Tallinna külastanud Venemaa riigitegelasele Boriss Jeltsinile on Toompea müüril mälestustahvel. Jaan Poskale avati 150. sünniaastapäeva puhul mälestuskuju Kadriorus.

Ajaloolisel muutuste ajal Eestit toetanud Aleksandr Kerenski vajaks mälestustahvlit. Näiteks „Estonia“ teatrimaja seinale.

*) tipmik, ladvik, koorekiht – Toim.

TÕNU VIRVE,

otsingulise uurimusprojekti „Eesti riigi sünd kahe sõja vahel“ projektijuht

Jaga |