Möödub 56 aastat märtsiküüditamisest

RALF R. PARVE,      23. märts 2005


Ikka mõtlen neile, kes siit viidi
Taeva poole karjub nende äng ...
Marie Under

25. märtsil 1949. aastal alustas nõukogude võim juba teist küüditamist, mil taas sunniti oma kodudest lahkuma tuhanded süütud inimesed.

1948. aasta novembris anti välja NSVLi Ülemnõukogu Presiidiumi ukaas, mis pani paika väljasaatmise alused. Kolm kuud hiljem, veebruaris 1949. aastal järgnes ukaasile NSVL Ministrite Nõukogu määrus. See ütles, et Leedu, Läti ja Eesti NSV territooriumilt tuleb välja saata kulakud koos perekondadega, bandiitide perekonnad ja natsionalistid.
1949. aasta märtsis algaski „Priboi" nime kandnud ülisalajane operatsioon. Okupatsioonivõimu käsilased toppisid loomavagunitesse ja küüditasid eriasumisele üle 20 000 inimese imikutest raukadeni. Represseerituid esindava liidu Memento andmeil oli küüditatute hulgas 4320 meest, 6170 kuni 16-aastast last ja 10 232 naist.
Eestlaste küüditamiseks hankis nõukogude võim 19 rongi 1079 loomavaguniga ning 2771 veomasinat. Viimaste hulgas oli rohkesti USAst sõja ajal NLiidule saadetud veoautosid Studebaker. Nüüd käis sõda juba "vabastatud" Balti rahvastega.
Küüditamisi on nimetatud Stalini välksõjaks Balti rahvaste vastu.

Koolivaheaeg lõppes Siberis

Maie Vaiksoo (Pulk): "See oli 26. märts 1949. Oli koolivaheaeg, kui hommikul vara tulid võõrad. Osad rääkisid vene keelt, oli ka kaks naist, kes muidugi rääkisid eesti keeles ja käsutasid emal end riidesse panna ning öeldi, et pead kaasa tulema, aga kuhu – ei öeldud ja viidi ära. Meid muidugi kohe kaasa ei võetud. Õhtu poole tulid need samad võõrad ka meile järele.
Kui ükskord kohale jõudsime, siis selgus, et meid oli ilmsüüta Siberisse viidud. Pärast selgus, et olime teiste asemel viidud."
Aade Põder: "25. märts 1949. Õue sõitis auto ja selles oli salk mehi, mäletan. Ema oli endast väljas, st šokis. Väike Tiiu magas lõunauinakut teises toas ja ema haaras lapse ning pani ta laua taha sööma klimbisuppi ning praetud liha, mis hommikusöögist järel, kuid laps ei söönud midagi, vaid vaatas võõraid vormis mehi ja oli vait. Ema palus ahastades: "Laske mind maha, ma ei lähe oma lastega kuhugi …"
/…/ Tagusin oma pead vastu ust ja seina, et sureksin ja siis mind kuhugi ei viida …"

Veel üks mälestuskatke:
* "Seal /Siberis/ oli tõeline orjaturg, kus kolhooside brigadirid piitsaga vastu pikki saapasääri plaksutades endale tööjõudu valisid. Vanureid ja naisi lastega ei tahtnud aga keegi. Pikapeale jäi kultuurimaja hõredaks ja meil tekkis juba hirm, et päris mittevajalikud lastakse maha. Lõpuks pandi aga meid auto peale." („Märtsiküüditamine 1949". Koostanud Leo Õispuu)

Linda leinab oma lapsi

14. juunil 1942. aastal mälestati esmakordselt aasta tagasi toimunud küüditamist Tallinnas, Falgi tee ääres seisva Weizenbergi „Linda" kuju juures. Tulid äraviidute omaksed, sugulased ja rahvuskaaslased. Kõneldi, et Linda leinab oma sunniviisiliselt äraviidud lapsi j a omakseid. Aasta hiljem saadi veel koguneda, siis tuli punavõim tagasi. Ja korraldas 25. märtsil 1949. aastal järgmise suurküüditamise.
Ent miski pole meie rahvast suutnud murda. Aastad möödusid, kuni 25. märtsil 1989. aastal, küüditamise 40. aastapäeval, loodi Tallinnas Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liit Memento.
Igal aastal kaks korda, s.o 1949. aasta märtsiküüditamise aastapäeval 25. märtsil ja 1941. aasta juuniküüditamise aastapäeval 14. juunil, toimuvad Linda kuju juures mälestuskogunemised. Need on traditsioonilise algusega kell 16.00. Samal ajal helistatakse üle kogu Eesti kirikukelli.

Memento esimees, poliitvang Endel Palmiste:
"Mind arreteeriti nädal pärast 20. sünnipäeva I kursuse üliõpilasena. Sain 25+5 aastat."
Aastatel 1950–1956 oli ta vangilaagrites paljudes paikades Põhja-Jakuutias, Vaikse ookeani ääres ja mujal. Kodumaale tagasi jõudis 1956. aastal.
Endel Palmiste on loomulikult Memento asutajaliige. Praegu on Mementos liikmeid 4000 ümber. Tallinna organisatsioon on suurim oma ligikaudu 600 liikmega.
Memento on nn katusorganisatsioon, kuhu kuulub 16 ühendust, nende hulgas ka Tööpataljoni Ühendus. Traagilised arvud näitavad, et Punaarmeesse 1941. aastal sundmobiliseeritud ja tööpataljoni saadetud mehi hukkus suhteliselt rohkemgi kui vangilaagrites.
Memento eesmärkideks on seista õigusvastaselt represseeritute õiguste eest, aidata kaasa õigusvastaste repressioonide olemuse, ulatuse ning nende toimepanijate kindlakstegemisele ja avalikustamisele. Samuti tegeldakse vägagi aktiivselt repressioonide läbi kannatanute ja hukkunute mälestuste jäädvustamisega nii sõnas kui pildis.

Kesknädal küsib, Memento vastab

Küüditamised toimusid nimekirjade alusel. Mõned praegused poliitikud süüdistavad justiitsminister Ken-Marti Vaherit korruptsioonivastase võitluse käigus pea samasuguste nimekirjade väidetava koostamise pärast. Teie seisukoht?
Skandaal kipub räpaseks muutuma. Ei oska toimuvat kuidagi heaks kiita, tundub kuidagi imelikuna. Kuid stalinismis ei taha teda küll süüdistada.
Memento poolt pean Ken-Marti Vaherit kiitma. Me kirjutasime Res Publicaga alla koostööleppe. Valitsuse koalitsioonileppesse pandi kirja Mementole vajalikud põhimõtted. Eesti poliitikas kirjutatakse alla igasugustele paberitele ja sinna need siis jäävadki. Meie palvel loodi juriidiline komisjon, mis käsitleb repressioonide uurimist. Komisjoni esimeheks sai Vaher. Tema ministeeriumis valmis represseeritute seadus, saime raha Pilistvere memoriaali tarvis, samuti kirjanduse väljaandmiseks. Rääkimata juba korralikest tööruumidest.

Presidendi Moskvasse sõit jääb 9. mail ära. Represseeritute hinnang?
Demokraatlike jõudude koostöökoda on seda probleemi korduvalt arutanud. 9. mai tähendab meile Eesti taasvallutamise tähtpäeva. Arvasime, et president Arnold Rüütel kui „endine" ei saa Moskvasse sõitmata jätta. Ja näe! Ei sõida. Samal ajal kui meie vana hea sõber ja kaasküüditatu, president Lennart Meri tegi Rüütlile ettepaneku Moskvasse sõita. Müts maha president Rüütli ees!
Tagantjärele meenub, et enne vabariigi aastapäeva helistas mulle president Rüütel ja tundis huvi, kuidas me sel aastal märgime 25. märtsi kurba tähtpäeva. Ja siis järgnes tekst, mis pani üllatuma: „Vaadake, te teate ju küll, küsimus on selles, kas Moskvasse minna või mitte minna. Sellega on niisugune asi, et kellele rõõmupidu, aga eesti rahvale kurb päev."

Venemaa välisministeerium kurjustas alles hiljaaegu, et Eestis samastatakse fašismi ja kommunismi kuritegusid. Teie kui kommunismiohvri hinnang?
Siin pole midagi võrrelda. Kes kellelt õppis kuritegusid sooritama? Lenin pani tapamasina käima, Hitler tuli võimule alles aastatel 1933–1934. Hiljem aga üks süsteem lihtsalt täiendas teist.

Viimati muudetud: 23.03.2005

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)