Vjatšeslav Sokolov: Valitsus on end pööranud näoga inimeste poole

Mees räägib keerulistest asjadest lihtsalt, keerutamata. Kuigi lihtinimesed sageli räägivad, et poliitika on räpane asi, tundub talle, et nüüd on seda räpasust vähemaks jäämas. „Praegune valitsus on end pööranud näoga inimeste poole – võetakse ette samme, et ka lihtsate tööinimeste olukorda parandada,“ nendib ta.

Kuid üldine olukord on tema sõnul ikka veel ärevusttekitav. Muret teeb liigne konfrontatsioon, inimeste jagamine omadeks ja võõrasteks.

Vjatšeslav (Slava) ja tema pere pole Eestis võõrad. Pärit on ta Kohtla-Järvelt. Lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) 1993. aastal ning on elanud Tallinnas juba 18 aastat. Algul paar aastat Lasnamäel ning pärast seda Pelgulinnas, mis on tema meelest väga hea elamispiirkond.

Ta on perekonnainimene; peres naine ja kolm järeltulijat. Lapsed käivad kõik koolis; vanem, 18-aastane poiss õpib tehnikumis. Abikaasa samuti omal ajal lõpetas TTÜ ehituse erialal ning praegu täiendab end Tallinna Ülikoolis matemaatika õpetamise alal.

Keelemured poes

Kui võib tunda konfrontatsiooni eesti- ja venekeelsete vahel, kuidas siis oleks võimalik integreerumist paremini ellu viia? Kas on rohtu, mis avitaks?

Slava Sokolovi meelest on üks tähtsamaid asju üksteist ära kuulata, üksteisega rääkida. Ta meenutab üht hiljutist poejuhtumit. „Läksin Tallinnas kauplusse ning tahtsin osta maasikataimi. Küsisin seda vene keeles, kuigi räägin ka eesti keelt. Müüja aga kargas teenindamise asemel mulle hoopis turja: „Miks te küsite siin vene keeles ja kas te ei tea, et elame Eesti Vabariigis!?“ „Rääkige eesti keeles!“ nõudis ta. Mina omakorda palusin juba eesti keeles, et kohale kutsutaks kaupluse juhataja. Siis juhataja tuligi ja vabandas, mispeale saime oma ostutehingut rahulikult edasi ajada.“

Niisugust asja polevat enam kaua olnud, et poes kästakse eesti keeles rääkida. Kuskil mujal püüavad müüjad ja teenindajad alati aidata, kuigi ostja nende keelt ei mõista. „Ilmselt oli siinne müüja lugenud eestikeelsest ajalehest, et kunagi toimusid küüditamised ja muud represseerimised, ning otsustas, et mina olen selles süüdi.“

Slava meenutab, et ka tema enda vanaisa arreteeriti ja küüditati 1937. aastal ning tänini pole tema edasisest saatusest midagi teada. See kõik oli kunagi. Aga must-valgel seda nüüdisaega üle kanda ja süüdlasi venekeelsete seast otsida pole tema meelest õige.

„Kui Eestis räägitakse praegu palju Venemaa propagandast, siis tahaks vastu küsida: hea küll, Venemaa teeb oma propagandat, kuid kas Eestis räägitakse ainult reaalsetest faktidest? Ehk tuleks vähem rääkida propaganda- ja poliitikakeeles ning rohkem mõelda, kuidas teha elu Eestis paremaks? Me ehitame mõnikord ise seina üksteise vahele, aga see ei tule kellelegi kasuks,“ nendib ta.

Poliitikata majandussuhted

Slava arvates areneksid asjad palju paremini, kui riikide vahel oleks vähem poliitilist ning rohkem majanduslikku suhtlust. „Kui ka meie valitsus mõtleks rohkem oma peaga, ilma n.ö väliste jõudude sekkumiseta, siis oleks elu Eestis minu meelest palju parem. Elaksime nagu Soomes, kes kaupleb nii Lääne kui ka Idaga.“

Aga kui poliitika kõrvale jätta, kas saaksime siis Venemaaga palju suurema kaubavahetuse? Muidugi peame kauplema nii Lääne kui ka Idaga – on ta veendunud. Eesti geograafiline asend on lihtsalt niisugune, et oleme hea transiidimaa. „Mind paneb imestama, miks me näiteks põlgame ära Läänemerre ehitatavast uuest gaasijuhtmest kasu saamise. Nii Soome kui ka Rootsi soovivad sellest osa saada, kuid meie lihtsalt ei taha. Nemad võtavad hea meelega vastu ehitajate poolt kasutatavate sadamate ja logistika eest makstava tasu.“

Slava on nõus, et praeguse valitsuse ajal võiks sellealane olukord paraneda. Praegu vähemalt võetakse ette teatud samme selles suunas. Ei oodata lihtsalt, et äkki hakkab midagi ise juhtuma. Taas on hakanud tööle transiidikomisjon ning kohtutud on ka Pihkvas.

Valitsus vähemalt püüab

Slava hindab positiivselt seda, et valitsus on otsustanud senisest enam rahastada meditsiini. On hea, et sellesse valdkonda rohkem raha läheb. Ta loodab, et ravijärjekorrad niiviisi lühenevad ning eriarstiabi muutub kättesaadavamaks. Samas talle tundub, et meedikute tööajast kulub vähemalt pool sellele, et istuda arvuti taga, otsida sellest andmeid ja muudkui toksida midagi sinna sisse.

Ning loomulikult on Slava meelest väga tänuväärne, et tööinimestele, kes saavad madalat või keskmist palka, hakkab järgmisest aastast rohkem raha kätte jääma. „Muidugi on tore, et tulumaksuvaba miinimum tõuseb uuest aastast 500 euro peale. See on tavainimestele suur summa. Vähemalt lubab see inflatsioonivahe tasa teha, ja midagi jääb ka kätte.“

Samas oleks aga tarvis niisuguseid samme, mis muudaksid elu kardinaalselt paremaks. Et noored ei sõidaks ära välismaale, et palgad kasvaksid ning et pensionid oleksid normaalsed ja võrreldavad ülemerenaabrite omadega.

Peades selguse loomisest

Universaalset retsepti, kuidas seda teha, on raske leida. Oma inseneriharidusega mõistab Slava Sokolov, et peame eelkõige oma peades selguse looma. Tegema selgeks, miks on meil tööpuudus, ent samas ei jätku paljudes valdkondades töökäsi. „Peame välja töötama ühtse kontseptsiooni, et riik saaks mõelda inimestele, kes siin elavad, ning mitte ainult hästi välja nägema välismaalaste tarvis või rahvusvahelisel kohtumisel.“

Ta toob esile, et räägime palju sellest, et oleme IT-riik ja rakendame uut tehnoloogiat. See on muidugi pluss. Aga kui inimene jääb tööta, siis tuleks luua võimalused, et ta saaks uut tööd. „Tore, kui postiljonide asemel hakkavad posti ja pakke laiali vedama robotid, aga mida hakkavad tegema postiljonid, kus ümber õppima ja millist tööd saama?“ küsib ta murelikult.

„Kui meie väikses riigis on inimesi liiga palju ja me ei suuda neile tööd tagada, siis tuleb seda ka välja öelda. Ärme siis kutsu üles rohkem lapsi tegema või võõrtööjõudu sisse tooma! Ütleme välja, et 1,3 miljoni asemel aitab Eestile ühest miljonist küll,“ lausub ta lõpetuseks pooltõsiselt.

AIVAR JARNE,  Kesknädal

[fotoallkiri]   Vjatšeslav Sokolovi meelest on tore, et tulumaksuvaba miinimum tõuseb uuest aastast 500 euro peale. See on tavainimestele suur summa, teenitust jääb midagi enamat kätte.

Jaga |