ORAS: Peeter Järvelaid

MRP, Generalplan Ost ning baltisakslaste Eestist ja Lätist väljarändamine (Poola arhiivide valguses)

PEETER JÄRVELAID

Akadeemia Nord professor

Kallid daamid ja härrad! Lubage oma ettekanne jagada kaheks väikeseks sissejuhatuseks, põhiteemaks ja kokkuvõtteks.

Ma ei saa mitte reageerida oma eelkõnelejate väga huvitavatele väljaütlemistele.

Esiteks, saksa kolleegi väide, et Dresdenis oli maailma esimene üürnike ühendus. Tegelikult ka Tallinnas on üürnikeliikumine üpris vana nähtus. See on  muuseas seotud legendaarse Eesti riigimehe Jüri Vilmsiga. Jüri Vilms, kes oli Tammsaare kursusekaaslane, lõpetas 1911. aastal Tartu ülikooli, tuli Tallinnasse ja otsis advokaadina endale turgu, keda teenindada. Nii asuski J. Vilms aktiivselt tegutsema üürnike õiguste eest seismisel. Kui J. Vilms oli saanud  tuntuks üürnike õiguste kaitsjana ning võitnud palju protsesse majaomanike vastu, siis, muuseas, majaomanikud püüdsid teda üle osta, et ta hakkaks majaomanike ühenduse juristiks, aga Vilms ütles, et ta ei saa kahel poolel olla, ta jäi üürnike poolele. Nii et -  Jüri Vilmsi suurde poliitikasse minek ja ta varane traagiline surm on selle tema tegevusala kuidagi unustusse jätnud. Vilms oli laialt tuntud ka ajakirjanikuna, andes välja ajalehelisana ilmuvat õigusajakirja, kuid samas üürnikeliikumine oli üks tema suuri tegevusalasid, millega ta pidevalt tegeles. Seega, meie organiseeritud üürnikeliikumise ajalugu tasuks ka eraldi uurida ja seda tõesti võrrelda ka Lääne-Euroopas toimunud vastavate liikumistega.

Teine sissejuhatav märkus puudutab sõna restitutsioon, mida on meil tavakõnepruugis taandatud sageli sõnale tagastamine. Juriidilisi asju pole mitte-juristidele mõnikord sugugi lihtne selgitada, sest meie õiguskeel on valinud tee, et juristid peavad rääkima väga keerulist erialakeelt, selleks et keegi neist aru ei saaks, sest muidu ei makstaks neile raha. Muidugi tuleb ka juristidest aru saada, sest väga paljude juristide elu ja heaolu sõltub sellest, kui palju elanikkond vajab oma asjatoimetustega toimetulekuks juristide abi.

Olen ka varem tähelepanu juhtinud Lääne-Euroopa suurte õigusperekondade eripärale, kus õiguskeel on vähemalt teatud osas surutud üldkeeles mõistetavuse nõude alla (prantsuse süsteem ja saksa süsteem), aga Eesti on valinud kõige keerulisema süsteemi, kus tavakodanik vajab tegelikult kvalifitseertitud abi nii kohtulahendite mõistmisel kui ka üldistes asjaajamistes. See tähendab väikese elanikkonnaga Eestis muidugi võimalust juristidele igal juhul püüda kas või väikest raha teenida. Kuigi ma olen jurist ja pärinen samast tsunftist ja võin öelda, et ma ei tohiks seda rahvale mingil juhul rääkida, sest see on tsunfti saladus, aga tegelikult on olukord meil paraku nii.

Nüüd, et asju lihtsamini rääkida, siis restitutsiooni olen püüdnud tudengitele selgitada järgmiselt: kui juhtub autoõnnetus, siis mida otsitakse ja püütakse selgitada? Kui auto on puruks ja kahju on tekitatud, siis on alati üleval küsimus,: kuidas seda kahju hüvitada? Üldpõhimõte on see, et tuleb selgitada vastava õnnetuse süüdlane.

Sama küsimus on tegelikult ka riikidevahelistes suhetes. Seetõttu on arusaamatu, kui me tuleme MRP ja Teise maailmasõja kahjude juures välja ideega, et „kui üks süüdlane nagunii ei maksa ja teine süüdlane, kes on täna väga arenenud riik ja meie sõber, siis temalt me ka ei julge kahjude eest kompensatsiooni küsida". Seetõttu püüab riik selle keerulise probleemi lahendada, öeldes, et „kahjud peavad heastama kannatanud ise".

Olen midagi taolist näinud kunagi nõukogudeaegses maakaupluses, kus kõik poekülastajad olid ühekandirahvas ja nii või teisiti ka tuttavad omavahel. Kui ühel ostjal tuli mõni kopikas puudu, et arvet maksta, aga teine oli oma kopikad juba kaupluseletile ladunud, et oma leiva eest maksta, siis müüja, kes oli väga aktiivne daam, leidis kiirelt lahenduse nii, et arvestas arve ja võttis esimese kliendi arve maksmiseks puuduvad kopikad järjekorras järgmise inimese käest. Tähendab, Eesti riigis on restitutsioon toimunud ebanormaalselt - mitte süüdlaselt ei ole nõutud kahjude hüvitamist, vaid kannatanult.

Siin oli juttu, et miks advokaatidel läksid silmad särama ja miks see asi on nii keeruliseks läinud. Ma olin ise 1991. aastal saanud Tartu Ülikooli professoriks ja sama põlvkonnaga olin selle protsessi juures. Paljud Eesti juristid ei teadnud, kuidas Läänes advokaadid oma töö eest raha võtavad. Kui nad said teada, et advokaat võib võtta tasu 5% tehingult, siis, no muidugi, mõistus läks n-ö segi, kui tekkis võimalus rikkaks saada.

Tuleme nüüd MRP ja põhiteema juurde. Siin peame rääkima paarist asjast veel. Eesti riigil on mõned saladused. Täna on siin mõned saladused juba avalikustatud. Venemaaga suhted on meil keerulised, Venemaa vastu me sõdida ei julgenud ja Venemaa vastu ei julge me ilmselt sõdida ka täna, kas otse või kaudselt. Eks ole küsimus selles, kuidas Venemaaga läbi saada nii, et meie inimeste kannatusi kuidagimoodi kompenseerida. See on omaette teema.

Teine teema on suhtlemine Saksamaaga. Paraku, kui härra Ilves oli välisminister, siis Riigikogus välisministrilt küsiti sellest kahest miljonist Saksa margast, mis erilepinguga kanti Eesti sotsiaalministeeriumi arvele. Sellel summal aga oli üks väga imelik klausel: „Sellega Saksamaa loeb kõik okupatsioonikahjud hüvitatuks." Kui me arvutame kaks miljonit Saksa marka Eesti kroonideks ümber (kui mäletate, tol ajal oli kurss üks kaheksale), siis see oli kuusteist miljonit tänast Eesti krooni. Kui me nüüd lihtsustatult ka vaid miljoni inimese peale selle summa lahti arvutaksime, siis tuleb kuusteist krooni Saksa okupatsiooni kahjudeks. Ja kui Saksa riik sellega tõesti loeb kahjud Eestile kompenseerituks, siis oleme üks väga odav rahvas küll. Kahjuks!

Kui sakslased või muud välismaalased käivad Eestis, siis nad ütlevad, et siin on imelik ühiskond, siin on iga teine tuttav ja iga kolmas on sugulane. Kui me räägime baltisakslastest, siis tegelikult on seosed palju suuremad. Tänasesse päeva jooksevad ajaloolised probleemid meile väga keerulisi radasid mööda. Oma ettekandes ma püüan teile näidata, milles on probleem.

Kui me räägime baltisakslaste väljarändamisest, siis on veel paar mõistet, mida te võiksite teada. Kõige tuntum baltisakslaste väljarändamise standardteos on professor D. A. Loeberi „Diktierte Option", mida enamik autoreid sageli lihtsalt ümber kirjutab. Täna on algamas Lääne ajalooteaduses uus periood, kui oma uurimustega astuvad areenile uue põlvkonna teadlased. Ja nemad vaatavad ajaloole ilma isikliku taustata, sest nende sünniaastad ulatuvad kaugele sõja-aastatest.

Just hiljuti ilmus üks kriitiline historiograafiline ülevaade, kus neid allikaid uuesti vaadatakse, ja seal kirjutatakse otse: „Professor Loeberi töö on küll väga korralik, aga ta ei ole erapooletu teaduslik uurimus." Probleem on selles, et kui Lääne-Saksamaal tekkis kahtlus, kas Saksamaale ümberasujatele tuleb kompenseerida või hüvitada kahjud, siis Balti Ajaloo Komisjon tellis professor Loeberilt suuresti kui advokaadilt selle uurimuse. Seal on küll väga palju allikaid, väga toredaid allikaid, aga ei tohi unustada, et see on koostatud teatud sihiga. Nii võime täna öelda, et kuigi Loeberi aastatetagune töö on küll väga korralik ja sealt on nii mõndagi võtta, siis see ei ole enam see, mida me 2009. aastal vajame, et teada tegelikku tõde.

Kui räägime professor D.A. Loeberist, siis peame tulema huvi pärast ka tema suguluse juurde. Kuigi öeldakse, et sugulasi, lapsi, lapselapsi ei tohi karistada vanaisade ega isade eest, on ju ikka huvitav teada sugulust. Professor Loeber oli abielus dr Werner Hasselbladti tütrega. Hasselbladt oli üks tuntumaid baltisaksa juriste Eesti Vabariigis, Riigikogu liige, Vabadusristi kavaler jne. Kuidas oli see asi seotud?

Baltisakslaste väljarändamisel on eellugu, väga imelik eellugu ja uurimata eellugu. See algab vähemalt 1932. aastal. Algab väga ilusasti: kaks Eestist pärit juristi, üks Ewald Ammende (kui lähete Pärnusse Ammende villasse, siis see on Ammendede omand). Sellest perest pärines Ewald Ammende, kes küll suri 1932, aga nemad olid need otsustavat rolli mänginud mehed, kes asutasid Euroopa Vähemusrahvaste  Kongressi väga idüllilise eesmärgiga - kaitsta väikerahvaid terves Euroopas. Werner Hasselbladt, Riigikogu liige, oli üks selle asutajaid. Mis juhtus 1933? Natsid võtsid selle Kongressi üle ja Hasselbladt, kes aitas sellele kõvasti kaasa, sai Berliini juba saksa suurrahva arendamise tegevdirektoriks. See tähendab, et kogu eeltöö, kus väikerahvad käisid ja rääkisid oma olukorrast, andsid statistikat varade kohta, läks kõik natsidele üle. Siin on sissejuhatus teile, et viidata mõnedele allikatele, kuidas natsid  teadsid 1939. aastaks kõike, mis Eestis toimub.

Nüüd tuleme siis teadmise juurde, et kas rumalus on õigustatud, kas mitteteadmine on õigustatud? Vaadake, erialainimesena - ma olen ühelt poolt jurist ja teiselt poolt õigusajaloolane - võin öelda, et ajaloo uurimine on tegelikult kallis asi, nõuab palju tööd, palju professionaalset tööd ja

lihtsalt kulutusi. Küsimus on selles, et meil on naiivne arvamus, et baltisakslased - kuhu nad läksid? Kodumaale? Aga nad ei läinud kõik Saksamaale, väga vähesed jõudsid Saksamaale.

Tol hetkel, 1939. aastal, käis maailmasõda. Saksamaa oli juba vallutanud Poola alad. Jutt käis 1939. aastast. Lugege parun Wrangeli mälestusi, mis ajakiri "Akadeemia" on ka eesti keelde tõlkinud. Loomulikult ta õigustab ennast. Ta jätab rääkimata (ärme ütle, et ta valetab) palju asju, aga lugege tähelepanelikult, härra Wrangeli iga teine sõna on: ma teadsin kõike, ja iga järgmine: ma mitte midagi ei teadnud. Arvestage sellega, et parun Wrangel suri alles 1976. aastal, meie teema seisukohalt tegelikult väga hiljuti. Ta elas kõik need ajad üle, ta oli Eesti Vabariigi Riiginõukogu liige ja enda väite järgi president Pätsi lähedane sõber. Nii et ei olnud mingit juhuslikkust.

Kuid nüüd küsime, kuidas natsid teadsid, et siin Tallinnas on parun Wrangel  suur ekspert, kes teab, kuidas ümber asustada sakslasi erinevatelt Euroopa aladelt? Sest 1940. aastal (ta ei lähe ära mitte 1939, vaid 1940) ta kohe edutatakse Saksa välisministeeriumisse just Ukraina aladelt sakslaste ümberasumiseks.

Mälestustes ta kirjutab, et ta mitte midagi ei tea. Aga vaadake, kuidas natsid ta kohe sinna edutasid ja ta töötas elu lõpuni selles ametis. Sama on ühe kuulsama Eesti ajaloolasega - doktor Hellmuth Weiss, keda meie tunneme kui Eesti ühe vanima aabitsa leidjat ja kellest sai kohe Treuhandi nõukogu liige, kes kogu seda varade kompenseerimise küsimust pidi lahendama. Kuidas teati Berliinis, et aabitsauurija järsku peaks olema kõikide nende varade kompenseerimise ja tagastamise ühingu kõige kõrgema nõukogu liige? See küsimus vajab uurimist, sest Wrangel räägib, et lätlaste esindajad mängisid kokku natside juhtidega, aga küsimus oleks ikkagi, milles? Hitleri kõne „Sakslased, tulge Isamaale!" alles kõlas raadios, kui Pärnus ja Kuressaares juba laevad ootasid. See tähendab, et kui baltisakslaste juhid ütlevad, et nemad ei teadnud mitte midagi, aga samas laevad olid Eestis juba kohal, siis  tähendab see seda, et ettevalmistustöö oli kõik tehtud.

Nüüd tuleme siis selle juurde, kuidas mina püüdsin sellest asjast aru saada. Ajaloo puhul on kõige raskem  küsimusi esitada. Ja küsimus on selles, et mina tahtsin korrata sama teed, et 1939. aastal kõige rohkem siis meie nn kaasmaalasi viidi Poznani (Posen, Warthegau) piirkonda. 1. septembril oli sõda alanud. Mis nüüd oli tehtud? Poola taheti likvideerida.

Kahjuks me ei jõudnud proua Kaldaga saada siia filmi, mida 29. augustil 2009 näidati Euroopa kultuurikanalis ARTE - „Üks heledapäine provints", kus jutt käib meie baltisakslaste asumisest Poola alale. Väga karm film, mida meie poliitikud või meie ühiskond võiks näha.

Mis siis toimus? See provints jagati kaheks: see osa, mis pidi saama aarialikult puhtaks saksa alaks, ja Generalgouvermenent'iks.

Küsimus on selles, et kui mina tahtsin korrata sama teed, mida olid läinud meie baltisakslased, siis ostsin lennukipileti ja Varssavist rongipileti ja sõitsin Poznanisse,  kuid mind ei oodanud Poznanis keegi. Aga kui me loeme baltisakslaste mälestusi 1939. aastast, siis öeldi, et jõudes sinna, ootasid neid korterid ja möbleeritud toad ning toit oli ka veel soe. Aga mina pidin võtma oma kohvri ja minema hotelli ja ostma endale ööbimiseks toa. Järelikult - mina ei olnud ümberasuja. Saate aru, et ümberasuja ja  turist ja põgenik on erinevad asjad. Seetõttu ma tahaksin teile juriidiliselt selgitada, et Saksa aega selgeks teha: põgenik oli see, kes läks oma käel. Täna tahavad kõik põgenikud olla. Ümberasuja on lepinguline ümberasuja ja kui keegi ütleb, et "vaadake, kui palju oli 1941. aastal eestlasi järelümberasujate hulgas", siis see on poolik tõde. Sakslaste ümberasumine on üldine mõiste, mingit rahvust keegi ei kontrollinud. See andis õiguse ära minna. Loomulikult andis rahvusküsimus võimaluse näidata oma võimu, sest seda võidi „vajadusel" alati kasutada relvana konkreetse inimese vastu. Kuid seda tehti siis, kui võimule oli seda „mingil põhjusel vaja".

Vaadake, pärast sõda tulid Narva ja mujale inimesed kommunismi ehitama. Nemad olid ka lepingulised ümberasujad, mingit rahvust ka nendelt ei küsitud. Seega rahvus ei ole siin üldse oluline. Seetõttu need inimesed olid lepingulised ümberasujad. Nüüd me küsime: mida nad siis pidid tegema selle lepingu järgi?

Ma tahan kohe teha reservatsiooni - me ei tohi lahmida ajalooga. See tähendab: miks me peame uurima baltisakslaste juhtide tegevust, kes leppisid kokku? Loomulikult ei käidud korterist korterisse enne, kui üks või teine baltisakslane siit ära läks: et kas te teate, mida te peate seal tegema? Nemad ei pruukinud kõik teada, aga tegelikult oli kokku lepitud selles, mille nimi on Generalplan Ost. Ja Generalplan Ost oli aaria või saksa rassi taastamine suurel Saksa alal. Ja kuidas see toimus? Ma näitan teile raamatut -  see on ainult ühe Poznani koonduslaagri vangide nimekiri. Kolmkümmend kaks tuhat nime, ja seda operatsiooni nimetati „Ruumi loomine Eestist ja Lätist baltisakslaste ümberasumiseks".

Lihtne loogika ütleb, et kui tuleb juurde inimesi, siis peavad nad saama kuhugi majutatud. Järelikult - kui ei toimu aktiivset uute korterite ehitamist, siis keegi peab olema ära läinud. Viimastel aastatel on mitmete riikide ajaloolased jõudnud oma uurimustega selle temaatika uurimiseni. Aasta 2010 toob raamatulettidele lausa mitu monograafiat ja dokumentide kogumikku. Poola ajaloolaste poolt on koostamisel hiiglaslik andmebaas, mis suure täpsusega (võimalik leida inimesi ka nende endise elukoha järgi) fikseerib toimunu.

Seetõttu, kui Poznani piirkonda läksid 1939. aastal ka Eestist lepingulised väljarändajad ja näiteks 1941. aastal Lublini piirkonda, siis nende uute asukate jaoks loodi natside poolt kõige jõhkramal viisil „eluruum". Asja teeb hullemaks asjaolu, et kui vahel kasutatakse selle protsessi kirjeldamisel ka sõnu nagu kodudest väljatõrjumine või siis töölaagritesse saatmine, siis vahel tasub vaadata ka Euroopa suuremate koonduslaagrite asukohtade kaarte. Probleemiks on see, et Eestist ümberasunute asustuspiirkondade suhtelises läheduses asusid ka kõige hirmsamad koonduslaagrid 20. sajandi ajaloos. Seega, kui vahel käib jutt ehk inimeste saatmisest „mingisse kohalikku koonduslaagrisse", siis lähemal uurimisel võib see konkreetsel näitel tähendada ka Auschwitzi, s.t kõige hirmsamat surmalaagrit.

Kui me räägime juba loodud andmebaasidest, siis läbi elukohaandmete (kirjas linn, tänav, maja- ja korterinumbrid) on võimalik leida meie ümberasujate nimekirjast nende nimed, kes asusid pärast poolakate ja juutide väljatõstmist oma kodust elama kui Eestist sinna tulnud uusasukad. Küsimus on selles, et Eestist ära viidud inimestega sooritati tohutu kuritegu ja tänini seisab üleval küsimus: kes kompenseerib nendele inimestele selle vägivalla? Kui Teine maailmasõda sai otsa, siis loomulikult ei olnud võimalik sakslastel jääda ei Poola ega Tšehhi aladele.

Meil tasuks siin mõtiskleda hoopis usuliselt või filosoofiliselt ja küsida üldisemalt: "Mitme inimese surma me võime kaudselt tahta, et ise ellu jääda?" või "Mitme inimese surma on meil õigus küsida?".

Küsimus on loomulikult väga raske, kuid me võiksime siiski vähemalt rääkida sellest, mis tehti.

Marburgis on olemas dr Hellmuth Weissi arhiiv. Kui me oleme uurinud, siis on öeldud: "Me ei tea, kuidas seda arhiivi teile avada, sest Weissi surmast pole möödunud veel viitkümmet aastat."

Teise maailmasõja temaatikat on edasi viidud sageli nii, et teatud keeruline teema, mis omab suurt probleemi ühiskonna jaoks, lahendatakse nii, et sõlmitakse riikidevahelised lepingud, mis avavad uurijatele ühise arhiiviallikate kogu koostamiseks erandkorras arhiivid. Sama meetodit tuleks kasutada ka 1939-1941 ümberasujate teema lahendamiseks, moodustades Eesti-Saksa ajaloolaste ühiskomisjoni. Mina olen nõus eksperdina jätkama, kui saab loodud Eesti ja Saksa valitsuste toetusel tegutsev komisjon, kaasates kindlasti ka poolakaid.

Tuleb üles otsida kõik arhiiviallikad, sest indiviidi tasemel seda on seda teha väga raske. Kohalikud omavalitsused ei jõua ka neid reise teistesse riikidesse kinni maksta. Tuleb kõik allikad võtta ja kokku panna. Venemaaga on niimoodi asju lahendatud, tuleb tuleb ka Saksamaaga. Kõigepealt sõlmitakse riiklik kokkulepe, arhiivid otsivad dokumendid üles, pannakse objektiivselt dokumendid kirja, ja siis saavad kodanikud oma õigused kaitstud.

Aitäh!

Jaga |