Kel raha, sel võim ehk raha paneb rattad käima

Helmut Heinmets,      13. märts 2002


Sündisin ja kasvasin Saaremaal, mis oli nagu riik riigis ja kus oli kodune tunne. Meil ei tuntud vargaid ega röövleid, ei olnud meie sünnikodus ühtegi ukselukku ega muud varastevastast kaitset. Nüüd elame uues Eesti riigis, kus mõni arvab, et kõik on ühine. Võtab kust saab ja teeb mida tahab. Nii on meil ka Mustjala vallas, kus juhtivatel kohtadel on sisserännanud mittesaarlased, kes kasutavad oma kuritahtlikku võimu iseendi rikastumiseks.

Meil oli Saaremaa kohta üpris suur talu - 75 ha. Peale selle veel mereäärne maa Küdema lahe ääres, mis oli ostetud vanavanemate poolt. See maa ei olnud mingisugune ühiskarjamaa, nagu seda nimetavad praegused Mustjala valla ametnikud. Need maad olid välja mõõdetud eraldi, igale perele oma osa.
Minu naise onul oli 1939.a nisupõld, millele olid kraavid ümber kaevatud. Igal perel oli oma maale traataed ümber ehitatud, aga merepoolne külg oli lahti, sest seal oli väga madal laht ja omi loomi karjatati karjakoplis. Kuid mereäärne maa läks hinda ja seda hakkasid ihkama võõrad.

Maa lihtsalt võeti käest ära

Meie maad tuli mõõtma Kuressaare maamõõtmise firma nimega "Kompleks". Mõõtja oli Sirje Peit. Tema mõõtis 1996.a ka oma sugulaste maa, mis piirnes meie metsamaaga kõrvuti. Ütlesin talle mitu korda, et mõõdame mereäärse maa ka ära, kuid selle peale sain vastuse, et see läheb kohtusse. Ma ei taibanud kohe, miks meie peame oma vanavanemate maad kohtu teel jagama.
Aga siis meenus, et Mustjala valla maanõunikuna töötab Tartust sisserännanud Ilmar Pungar. Tema on tuntud üle Saaremaa ja eriti Mustjala vallas. Algul tegi Pungar meie esimese kaardi õigesti, seal olid maatükid jaotatud täpselt. Aga siis leidis ta endale variisiku meie naabrimehe näol, kellel on endal ka mere ääres maa, mis on aga märja põhjaga ja ilma metsata. Nii tegigi Pungar uue kaardi ja andis meie maa kallile naabrile. Maa võeti meilt vägivaldselt käest ära, ilma et oleks juttugi olnud samaväärse maa tagastamisest. Asi läks kohtusse.

Koer koeraliha ei söö

Pungar on Mustjala valla rahvale väidetavalt palju kurja teinud ja inimeste maid ära müünud. Paar aastat tagasi kirjutas üks väliseestlane Saaremaa ajalehes, et härra maanõunik on saanud võõraste maade müümisest 1,3 miljonit tulu. Aga see ei häiri Saaremaa ülemaid. Kui raha taskus, teeb see nii väikses ja vaikses saareriigis nagu Saaremaa, imet. Nii tegi ta meie kaardi ringi, leidis variisikud ja lõpuks võltsisid meie allkirjad, nagu oleksime ise oma maa ära andnud. Saare maakohus mõistis meile maa tagasi. Härra Pungar aga kaebas edasi Pärnu kohtusse, kus sai õiguse. Minu õde andis asja edasi Tallinna ringkonnakohtusse. Helistasin Pärnu kohtusse, et sõidan ise kohale. Härra Tamm, meie advokaat, oli öelnud, et ei ole mõtet, sest maa on juba müüdud. Kuid maa ei olnud ju veel müüdud. Ja nii jäigi kohtuotsus nende kasuks, kuna Saaremaal ei ole ühtegi võimumeest, kes rahva huve kaitseks. Koer koeraliha ei söö.

Mustjala maadejagamisega asjad korrast ära

Andsime asja uurija kätte, et see uuriks allkirjade võltsimist. Uurija Svetlana Raudsepp käis isiklikult kohal ja nägi õigeid maid. Ütles, et tal on selge pilt nendest maadest ja milline alatus ja moraalne kahju on meile tekitatud. Siis tuli ka ekspertiisist vastus, et allkirjad on võltsitud. Kõik näis hästi minevat. Kui aga Raudsepp meid uuesti endaga kohtuma kutsus, oli tema näost kohe näha, et midagi on viltu. Ta ütles, et on kiire, peab Tallinna minema ja ega sealt midagi head tulemas ole. Nii hakkaski ring täis saama. Käisime Saare maavanema jutul. Ka tema ütles, et Mustjalas on maadejagamised korrast ära. Peale ekspertiisi otsust helistasin uuesti Kuressaare prokurörile, kuid ei midagi targemat. Nii et Saaremaal on olemas oma Bin Laden, kelle peale meie riigimeeste võim ei hakka. Riigikogu andis valdadele aega ainult ühe kuu, kus inimene oma maad vaidlustada saab. See on ju naeruväärne. Pealegi saab pensionär terve kuu pensioni eest vaid üheks tunniks advokaadi võtta.

Kus on see tõde ja õigus?

Meie maade sihid on võssa kasvanud. Korra oleme juba puhastanud, aga tuleb veel võsa raiuma minna. Kas sedagi maad üldse katastrisse kantakse, on teadmata. Tuleb vist kümme aastat oodata. Ja kas seda siiski juhtub, võib-olla saavad Mustjala vallahärrad oma kasuks veel midagi ümber muuta.
Kui valla juhtkond koos maanõunike ja maamõõtjaga võltsisid allkirju, tegid kaardi ringi ja võtsid meie maa ära, kas neid siis tõesti karistada ei saa?
Ja mis kõige hullem, Mustjala vald kaebas edasi ja nõudis meilt kohtukulude väljamaksmist. Nii tuleb meil veel 3000 krooni peale maksta selle eest, et meie maa ära varastati ja maha müüdi.
Ei ole muud öelda, kui et tuleb aeg kui pirrud lõkendama löövad. Ülekohus kotis ei seisa.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)