Eesti vajab veel metsikut kapitalismi

intervjuu ERNESTO PREATONIGA,      15. august 2001


Kesknädala asetoimetaja Allan Alaküla intervjuu Itaalia ärimehe Ernesto Preatoniga (EP), kes paari aasta eest sai valitsuselt üksmeelselt eriliste teenete eest Eesti kodakondsuse, keda täna aga enamik poliitikuid ja meediamehi avalikult tunda ei taha.

Ma ei küsi teilt Pro Kapitali kohta, ma pole majandusajakirjanik.
Minu juristid keelasid mul niikuinii Pro Kapitalist rääkida, kuna uurimine käib.

Räägime Teie suhtumisest globaliseerumisvastaste jõhkrasse kohtlemisse politsei poolt jõukas Põhja-Itaalias, teie kodukandis. Eestisse investeerinud ärimehena olete siin ju ise puhas globaliseerumise esindaja.
Kapitalism pole veatu süsteem, kuid ilmselt parim, mida teame. Olin kergelt üllatunud kuuldes, et 300 inimest omab umbes 40% kogu maailma rikkusest. See ei peaks nii olema. Kuna ma pole poliitik, ei oska öelda, kuidas seda muuta. Probleeme saab lahendada demokraatlikul teel ilma vägivallata. Mis puutub Genuas toimunusse, siis olen loomulikult musta riietatud meeste laamendamise vastu. Aga ka politsei reageeris üle nende suhtes, kes soovisid rahumeelselt oma ideid demonstreerida.

Politsei käitus liiga jõhkralt?
Koolimajja tungimine oli kindlasti liiga jõhker. Telepildi vahendusel jäi mulje, et politsei maksis lihtsalt kätte. Samas püüan politseid mõista: palju aastaid on neid kividega loobitud ja nad pole saanud samaga vastata. Kui ühel päeval lõpuks öeldi, et nad võivad meeleavaldajaid voli poolest peksta, ei jätnud nad juhust kasutamata.

Teie peamised ärid ei asu praegu Põhja-Itaalias?
Seal on mul ikka alles Domina.

Kas Berlusconi võimuletulekuga Teie seis Itaalias paranes?
Paranes selles mõttes, et nüüd on riigi eesotsas ärilise mõtlemisega inimene. Enne juhiti riiki ikka väga kummalisel viisil. Aga Itaalias käivad asjad pisut teistmoodi kui Eestis.
Itaalias on avalik arvamus märksa küpsem kui siin. Itaalias ei tähenda valitsuse vahetumine sama, mida võiks tähendada Eesti-suguses riigis, kus avalik arvamus pole piisavalt küps. Itaalias pole avalikul arvamusel valitsusele nii suurt mõju nagu Eestis.



EP: Kui sul on ajaleht ja sul on vaenlane või keegi, kes sulle ei meeldi, võid rünnakut alustada loo avaldamisega ajalehes. Seejärel on kõik avalikud institutsioonid artikli kujundatud avaliku arvamuse mõju all. Isegi kui asja tegelikult pole, tekib midagi ikkagi. Itaalias käib see samamoodi, aga mitte sellises ulatuses nagu Eestis.
Toon näite ajakirjanike mentaliteedist. Vahemeri, kena saar Korsika ja Sardiinia vahel ja minu 65 numbrist koosnev hotell. Korsika on kena kant, aga seal on terroristid, tegelikult poliitilise motiivita tegutsevad kurjategijad. Sinna pandi pomm ja ühe apartamendi vannituba hävis, mõnes toas läksid aknad. France Presse tuli aga välja uudisega "Preatoni kaotas Cavallo saarel 65 miljonit dollarit!" Miks just 65? Sest seal on 65 apartamenti. Paari tunni pärast küsis minult tuntud Itaalia ajakirjanik Castelli hiigelkaotuse kohta. Ütlesin talle, et kahju suurus võib olla ehk 150 000 dollarit.
Pärast näidati TV-s ikkagi kolmanda uudisena lugu minu 65-miljonilisest kahjust, sama oli järgmisel hommikul kõigi lehtede esikülgedel. Seepeale helistas Castelli mulle uuesti ja oli kuri: Preatoni, You are fucking me. Why? Et miks ma talle valetasin.
Võimatu oli tõestada, et kõikides ajalehtedes kirjutatu oli vale.
Kui avalik arvamus pole sellises olukorras küps, on kas või poliitilisest küljest ju näha, kui lihtne on avalikku arvamust mõjutada.
Olen lugenud internetist kommentaare (mitte enda, vaid teiste kohta), ja olen üllatunud, kui paljud eestlased soovivad õõnestada edukate inimeste usaldusväärsust.
Venemaal ringleb lugu, mis sobib kenasti ka Eesti oludesse. Kui teisel on kolm lehma ja sinul ainult üks, siis on võimalus üritada teha nii, et ka sinul oleks kolm. Lihtsam on aga teise kaks lehma maha tappa. Eesti avalik arvamus on kahjuks just samal tasemel - tahetakse tappa teise kaks lehma, et olla võrdne. Ei saada aru, et edukad inimesed on edukad, sest nad on targemad, töötavad rohkem ja loobuvad paljudest olulistest asjadest elus.

Rääkides Itaaliast tuleb tunnistada, et peaminister Berlusconit armastavad küll talle kuuluvad väljaanded, kuid ajakirjanike enamiku poolt on ta samavõrra vihatud tegelane. See pole enam lugu pisiasjast, kuidas ainult halvast uudisest saab uudis, vaid tegu on poliitilise võitlusega, mis käib meedia vahendusel.
Ajakirjanikud on ka Itaalias mõjutatavad, kuid mitte niipalju kui Eestis. Mõni aeg tagasi oli minust ühes Eesti lehes lehes lugu ja ma tahtsin, et leht parandaks teises artiklis vead. Minu juures käis ajakirjanik, võttis intervjuu ja see meeldis talle väga. Õhtul ta aga helistas ja ütles, et tema väljaandja ei luba seda avaldada, kuna see on suunatud teise ajalehe vastu.
Ma ei taha öelda, et siin on liiga vähe ajalehti, pigem on neid sellise väikese maa kohta liiga palju. Aga kui tahta inimesi panna aru saama, kuidas asjad tegelikult on, võid linna kohal lendlehti puistata või ka lihtsalt oodata ja vaadata, mis saab. Just seda viimast ma praegu teengi.
Itaalia on suurem maa, seal on rohkem lehti ja alati on mõni, kes näitab asju teistmoodi kui teised.

Teil on säilinud side Berlusconiga?
Käin läbi mõne ministriga, kuid mulle ei meeldi pöörduda nende poole konkreetsete asjadega. Meil on Itaalias ainult Domina hotelliäri ja selleks pole vaja konkreetseid teeneid paluda. Aga ka Eestis pole ma kunagi loonud äri, mille edu sõltuks poliitikute äraostetavusest. Seepärast polegi ma osalenud ehitusäris, mis võiks olla ju palju lihtsam kui sellega seotud kinnisvaraäri. Ehitaja edu sõltub põhiliselt ju avalikus sektoris tellimuste saamiseks tehtavast lobbyst. Ma ei ütle et see on ilmtingimata korruptsioon. Aga ma hindan oma eraelu niivõrd, et ei taha kulutada oma aega lõunatamisele ega õhtustamisele poliitikutega, kelle otsusest sõltub minu töö.

Te siiski möönate, et Teie ärikeskkond Itaalias paranes seoses Berlusconi võimulesaamisega?
Keskkond paranes kindlasti kõikidele turuorientatsiooniga ärimeestele. Makse vähendatakse ja ma loodan, et võetakse vastu ka seadusi, mis loovad rikkust ja töökohti.

Räägime Eestist. Eriti kõrge ja teile ebamugava profiili on teie äride valgustamisel võtnud Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress, Äripäev. On Teil oma seletus, miks?
Ootame ära, mis saab nn uurimisest.

Uurimist toimetavad politsei ja prokuratuur. Räägime ajakirjandusest, kust asi alguse sai.
Nagu ütlesin, pole Eestis kahjuks avalik arvamus veel küps ja inimesed mõistavad mind siin hukka isegi enne uurimise lõppu. Nad arvavad, et see mees on edukas mitte sellepärast, et ta on parem kui mina, vaid seepärast, et on halvem. "Ma pole sellepärast edukas, et olen liiga hea" on Eestis tavaline mentaliteet.

On teil oma retsept, kuidas Eestis meediat küpsemaks muuta?
Asi pole ju meedias, vaid avalik arvamus tahab neid asju sedaviisi näha.

Meedia mõju avaliku arvamuse kujundamisele on ometigi ilmne.
Mõne põlvkonna pärast on ehk ka Eestis paremad ajakirjanikud ja küpsem avalik arvamus, kellele nad saavad kirjutada. Te ei saa 10 aastaga ületada 50 aastast auku ajaloos, see võtab rohkem aega.

Nii et süüdi on ajakirjanike ebaprofessionaalsus.
Ajakirjanike professionaalsus käib avaliku arvamusega käsikäes. Hea ajakirjanik tunneb ja kirjutab ju seda, mida inimesed tahavad lugeda.

Te ei näe praegu mõtet Eesti meediaturule sekkumises?
Ma ei arva, et see midagi muudaks. See oleks nagu tuulega võitlemine, kus võiduvõimalused puuduvad. Aja möödudes võib aga tuul ise suunda muuta. Enne olin ma valmis selliste asjadega sõdima, nüüd olen jõudnud arusaamisele, et pole erilist mõtet.
Ajakirjanduses loeb ju viimane intervjuu, viimased asjad, mida oled teinud. Kui on kirjutatud palju halba, aga viimasena ka midagi head, siis inimesed unustavad halva ja ründavad võibolla hoopis kedagi teist. Kunagi tuleb ka mul sobiv aeg kõike juhtunut seletada ja minu aeg tuult endale soodsalt kasutada. Aga ma ei taha puhuda vastu tuult, kuna mu kopsud pole lihtsalt nii tugevad.

Kirjeldage oma suhteid Eesti poliitikutega, kes andsid Teile kodakondsuse ja kes veel mõni aeg tagasi üritasid end Teie läheduses näidata?
See polnud üldsegi nii. Räägime parem Itaaliast.

Te ei öelnud midagi oma isiklike sidemete kohta Berlusconiga.
Domina endine president Urbani on Berlusconi valitsuses minister. Ta käis kolm aastat tagasi ka härra Savisaare kutsel Eestis Keskerakonna kongressil.

Nii et Berlusconiga isiklikult te ei suhtle?
Oleme mõned korrad kohtunud, kuid miks ma peaksin temaga suhtlema? Olen ettevõtja ja kui valitsus toetab ärimentaliteeti, siis on see ülim, mida võiksin neilt tahta. Mul pole vaja mingeid eeliseid. Ükski minu äri Eestis, Lätis, Itaalias ega Egiptuses pole seotud poliitiliste mängudega. Inimesed ei saa sellest aru. Ma ei taha teha äri, olles seotud poliitikutega. Jesus Christ! See oleks ju minu elukvaliteedi hävitamine. No way!

Sageli juhtub, et äri tegemiseks pole võimalik seda sõltuvust vältida.
Mulle ei meenu ühtki juhust, kus mul olnuks vaja Eesti poliitikutelt mõnda konkreetset teenet. Mulle meeldib parteidega arvamusi vahetada. See aitab neil mõista, et rikkuse loomiseks ei saa seda rikastelt ära võtta ja vaestele ümber jagada. See ongi, mida sotsid ja kommunistid suurepäraselt oskasid. (intervjueerija nägu ajendab Preatoni vastuküsimuse - AA) Kas te pole minuga nõus?

Mina üritan hetkel Teid intervjueerida.
Okei. Maailmas jagatakse kogu aeg rikkust ümber, kuid vahel võtab see liiga kaua aega. Globaalsel kapitalismil on vaja ehk luua süsteem, kus rikkusi jagataks ümber kiiremini kui praegu.

Te ei näe Eestis hiigelvahet rikastel ja vaestel.
Ei, oleme sellest veel väga kaugel. Eestis pole ikka veel keskklassi, mille loomine peaks olema esimene samm.

Kas te näete keskklassi kasvamas?
Jah, muidugi.

Kuidas Te seda klassi kirjeldaksite?
Need on inimesed, kes teenivad 50-60 tuhat krooni kuus, need, kes ostavad häid apartamente ja kinnisvara.Reaalpalgad ju kasvavad ja kindlasti kasvab ka keskklass.

Klassi, keda kirjeldate, on Eestis paremal juhul ehk viis protsenti rahvast.
Aga te ei saagi mõne aastaga tasa teha 50aastast ajalugu. Ärge unistagegi! Kui arvate, et rikastelt võttes ja vaestele jagades parandate siin maal elukvaliteeti, siis eksite. See maa peab minu meelest veel natuke aega metsikut kapitalismi aktsepteerima.
Maa arendamiseks tuleb teil kapitali ligi meelitada. Selleks tuleb luua soodsad tingimused. Kui nad end siin aga juba ükskord on sisse seadnud, võib reegleid muuta. Tootmise üleviimine mujale pole nii lihtne ja nad jäävad siia.
Strateegiaks peaks olema niisiis raha ja eriti oskuste import. Võru juust on selle perfektne näide. Ilma Saviolata oleks see kindlasti kadunud. Veensin neid Pretaoni Panga kaudu siia tulema, nüüd on neil ehk 50 töötajat vähem, kuid umbes 1000 on ikka tööl. Ilma Saviolata oleks seal varsti kõik töötud.

Kirjeldage oma suhteid Hans H. Luigega, kes tundub olevat teievastase meediasõja hooratas?
Ma ei räägi sellest.

Teie lõppsõna.
Eesti meeldib mulle ikka veel. Olen kindel, et tõde tuleb päevavalgele, kuigi see võtab aega…

Kui kaua?
Sõltub sellest kui kaua Eestis tahetakse seebiooperit näha

Kui pikaks võitluseks olete valmis?
See ei puuduta ainult mind. Praegu lähen ma (intervjuu on tehtud 7. augustil -- AA) mõneks päevaks tööasjus Egiptusse, siis kaheks nädalaks Itaaliasse puhkusele. Eks näe, mis juhtub.
Mis ka poleks, et taha ma, et see mõjutaks mu elukvaliteeti, mis on peamine. Olen veendunud, et elu on igaühel ainus ja hauatagusesse ellu ma ei usu.

Olete katoliiklane?
Ristitud, kuid usklik tegelikult mitte.

Millal viimati kirikus käisite?
Eestis pole veel käinud, aga Itaalias küll. Minu Milaano maja ja kontori vahel on kirik, kus mind esimest korda laulatati ja mille õpetajast ma isiklikult väga palju pean. Peatun seal vahel 5-10 minutiks, et keskenduda. Läksin kirikusse viimase häda sunnil, kui tütrel avastati leukeemia. Hiljem, tõsi, selgus, et lapsel polnudki viga …

Kas Eestist lahkumine paneks Teid uuesti kirikus käima?
Loodan, et mitte. Olen tugev mees.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)