13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Vastuseks ühele “salajasele” kirjale Rahva Hääl nr 272 (4544) 20. november 1957JAAN KROSS, 12. veebruar 2003Toimetuselt 5. veebruari Kesknädalas tuletasime meelde, et 1957. aastal jõudis kirjanik Jaan Krossi postkasti käsipostiga kiri Westholmi Gümnaasiumi koolivennalt Rein Marandilt, kes elas pagulasena Rootsis. Marandi soovis ülevaadet eestlaste elust kodumaal. Selle asemel, et "sealt" tulnud kiri maha vaikida või ära peita, viis Kross kirja isiklikul initsiatiivil KGB-le. Organite ettepanekul kirjutas Kross koolivenda mustava artikli Rahva Häälde pealkirja all "Vastuseks ühele "salajasele" kirjale". Kesknädala lühike meeldetuletus hämmastas mitmeid meie lugejaid, kelle palvel otsustasime rahvakirjaniku kirja tervikuna avaldada. Pole liialduseta öelda, et omakorda hämmastav oli ka Jaan Krossi reservatsioonideta hukkamõistev seisukoht Ain Seppiku suhtes. Pole ilus kividega teisi loopida, kui ise elad klaasmajas, austet kirjanikuhärra. Kirjanik Jaan Krossi omaaegne koolivend Rein Marandi, kes elab Stockholmis ja tegutseb sealse pagulasajalehe Vaba Eesti toimetuses, pöördus kirjaniku poole "tagaukse" kaudu Eestisse saadetud kirjaga, milles ta esitab soovi saada Eesti NSV-st, jällegi "tagaukse" kaudu, mitmesugust informatsiooni, et kasutada seda ülalmainitud ajalehes, mille ägedalt vaenulik suhtumine Nõukogude Ees-tisse on üldiselt teada. Jaan Kross pöördus meie toimetuse poole sooviga vastata nimetatud kirjale meie ajalehes. Avaldamegi all-järgnevalt J. Krossi vastuse. REIN MARANDI Stockholm Nagu Sa käesolevast näed, sain su mitmes mõttes tõesti üllatava kirja hiljuti kätte. Kuid luba mul loobuda kasutamast vastuse tarvis Vaba Eesti veerge. Esiteks selle-pärast, et on ilmsesti ebasünnis keelitada sinu eeskujul mõnd kergekäelist soomlast seda kirja Sulle edasi toimetades kuritarvitama külalislahkust, mida me talle siin osutame. Ja teiseks sel-lepärast, et seesinane Vaba Eesti peaks ju olema tõesti v a b a , kui ta mu vastuse ära trükiks. Kõneled oma kirjas, et pagulas- ja kodu-Eesti mõttemaailma võõrdumine teeb Sulle juba ammu muret. Kirjutad: "Kodumaal peetakse neid võib-olla üsna ül-diselt mingiks viljatult rähk-levaks ja omavahel tülitsevaks emigrantide grupiks; meil siin ei oska aga mõni inimene aru saada, et kodumaal siiski läheb elu edasi, et seal tehakse edusamme ja tuntakse ka nende üle rõõmu." Edasi küsid, mida meil teie elust ja tegevusest teatakse, millega ollakse rahul ja millega mitte, ning lisad, et minu-poolne "kriitika võib vaja-duse korral olla kuitahes terav ja shokeeriv – eelistatavalt siiski mitte ilma kons-truktiivse aspektita". Peab möönma, et meie jälgime teie elu muidugi märksa vähema hoolega, kui teie jälgite meie oma. Ja see on endastmõistetav, sest kodumaa on pagulastele üks peamisi, pagulased kodumaale paraku üks sabamisi probleeme. Teie nn "avalik elu" on meie meelest igatahes absoluutselt ummikusse jooksnud asi. Ja teie valitsused, komiteed, parteid, korporatsioonid ja fondid jätavad meile traagiliselt butafoorse mulje. Osavuse eest, millega teie "Hääled" võõrutavad oma viimaseidki siinpoolseid kuulajaid, pälviksid nad ammu autasu. Mis puutub laiade pagulashulkade ellu, siis sellega oleme meie niisama vähe rahul nagu nad isegi. Seda, et inimene ei ela üksnes leivast, teavad teil nüüd needki, kellel seal majanduslikult hästi läheb. Erandeid muidugi leidub! Mul olevat seal kuskil üks kunagine klassivend, kes elab oma papa Rootsi investeeritud rasvast. Kui talt küsitakse: "Millega sa tegeled?", vastab ta: "Pean jalad seinal ja kasvatan koeri." Tema, mõis-tagi, kujutleb, et tal on tõesti hea. Aga tema oli juba kahekümne aasta eest klassi kõige nürim poiss. Me loeme siin küllaldaselt teilt saabuvaid kirju, kus väljenduvad meeleolud, mida küllap tunned ka Sina, kuigi nad on liiga vabad Vaba Eesti veergudele. Muidugi rõõmustavad meid üksikute pa-gulaste silmapaistvad saavutused: Haameri pildid, Tubina muusika, Ristikivi ja Tuulse teosed ning muu. Sest nende loomingu täied ivad pudenevad pääsmatult eesti rahvuskultuuri salve, seis-kugi loojad ise sellest praegu veel kõrval. Ent kui me vahel juhtume kuulma, millise aktsendiga eesti lapsed laulavad Stockholmi raadios eesti laule, siis valutab meie süda küll vist palju tõsisemalt kui teie oma. Kas nende isad ja emad tõesti ei näe ega kuule, et nad "eestluse päästmise" nimel ise ohverdavad oma järelpõlve rahvuse? Ei, Päris-Eesti ei asu Stock-holmis või mujal. Päris-Eesti saab asuda ainult Eestis. Muidugi, meil olid ja on oma raskused. Selles ei puudu tõde. Kuid sootuks suurem tõde on selles, et ainult meil siin, kodumaal, on tulevik. Teie reministsentsidest ja sapist toituv saareke sureb aga Stockholmi lihapottide kõrval moraalsesse näljasurma vist veel enne, kui ta jõuab hääbuda rahvuslikult. Serveerisid mulle oma kirja teatud mõttes algatusena kahtlemata tänuväärses pa-guluse kodumaale lähendamise aktsioonis. Kuid luba küsida, milline seos on selle hea kavatsuse ja sinu konkreetsete küsimuste vahel? Mil määral soodustab seda lähenemist küsimus nagu: "Kuidas kajastusid kodumaal Poola ja Ungari sündmused?" Uno Laht kirjutas ühes küllap juba Sullegi tuttavas luuletuses: Viru vaadiski rahvuslik piiratus Ajas vahtu kui lahtus tokaj……. Kuid peab ütlema – vaht oli nii hõre, et sealpoolseks ajakirjanduslikuks vahu-tamisekski ei piisa. Või kas on kodumaa ja paguluse ausale lähenemisele mingit tolku Su muudestki küsimustest? Nagu näiteks: "Mis ulatuses ja kujul esineb Eestis okupatsiooni…?" või "Kui palju inimesi, mis kategooriatest ja mis motiividel oleksid veel praegu valmis kindla võimaluse avanedes Rootsi põgenema?". Kas Sa arvad, et selle lähenemise seemneks võiks mingil mää-ral olla mõni õllelaua-opositsionäär või mõni paadiretkehimuline aferist?! Praegu, millal Maa elab oma kunstlike kaaslaste tähe all, võiks öelda, et paguluski on teatud mõttes oma kodumaa kunstlik kaaslane, paraku küll niisugune, mille välja-lend polnud kodumaale suureks võiduks. Kuid nende taaslähenemine ei saa iial lähtuda arutlusest, milliseid lahtisi kübemeid kodumaa pinnal võiks too tühjusse hälbinud kuu ehk vaimselt või füüsiliselt enda järele tõmmata. Ajalooline, etniline ja rahvuskultuuriline gravitatsioon jätab sellele lähenemisele ainult ühe vastuse ja seab ainult ühe probleemi: kuidas võiks pagulus leida oma õige orbiidi ja kuidas võiks ta sedamööda sooritada oma maandumise nii, et selle juures ei põleks läbi rohkem kui ainult võõbakord tema kehal? Ja selle probleemi saavad pagulased lahendada ainult omaenese peaga. Viimati muudetud: 12.02.2003
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
