Minu Teine Eestimaa

MALLE PÄRN,      24. aprill 2002




Mulle tundub, et meie riik käitub nagu isa, kes sõidab uhke autoga, elab luksushotellis ja käib lõunamaal puhkamas, aga lastelt võtab ära vorstiraha, söögu aga paljast leiba!

Tõepoolest meenutab see meie riigi asi Reinuvader Rebase lugu: tõbine kannab tervet! Kirjutasin sellest artiklis "Kaks Eestimaad" (ilmus ajalehes "Videvik", 25. veebruaril, 2000).
Lugupeetud Allan Alaküla! Loen Kesknädalat huviga, ja olen sealt leidnud nii mõndagi väga mõtlemapanevat. Kuid 3. aprilli numbris ütlete, et Kesknädal oli esimene leht, mis avaldas määratluse "kaks Eestit".
Tahan Teie tähelepanu juhtida sellele, et ajalehe Videvik 2000. aasta 25. veebruari numbris ilmus allakirjutanu artikkel pealkirjaga "Kaks Eestimaad". Seegi on nädalaleht, ja üsna väike, võimalik, et sellepärast jäi see lugu tollal tähelepanuta. Ei olnud ju artikli autoril ka kõrget positsiooni, akadeemiku tiitlit ega isegi mitte skandaalset kuulsust. Artikkel avaldati samal suvel ka Eesti Luterliku Tunni koduleheküljel ja kõlas Klassikaraadios saates "Kõrvaltvaataja" sama aasta oktoobrikuus.

Kahte Eestit raske mõista

Mina ikka sellest uuest majandusest kohe mitte aru ei saa. Eesti Energia juht saab mammutpalka, niisamuti tema lähemad abilised, aga vajalike investeeringute jaoks tahab see rikas asutus oma vaeste klientide hulgas abikorjandust teha! Kui ta oleks vaene asutus, siis oleksid seal palgad ju hulga madalamad.
Öeldakse, et me elame kiirel ning asjalikul ajastul, mis pakub aktiivsetele ja ettevõtlikele inimestele tohutuid võimalusi niiöelda "enese teostamiseks", mille all mõeldakse põhiliselt kiiret rikastumist.
Õigem oleks ehk öelda, et me elame mõttetu kiirustamise ajastul. Me oleme ju näinud, kui palju liigkiirustamine on meile ühiskondlikult kahju toonud. Ja kiiruse põhjus või soovitav-saavutatav eesmärk ei ole mitte meie inimeste elu paremaks muutmine, vaid ikka ja ainult nende aktiivsete asjaajajate isiklik rikastumine. Ümberkorraldusi tehakse selleks, et üks väike osa rahvastikust saaks teise osa rahvastiku arvel endale suuremat kasumit teenida.

Raha on meie Jumal

Kõik on meil juba allutatud rahale, ka see osa, mis peaks tõsiselt arvestama inimesega, mitte kasumiga, mis peaks ilma omakasutaotluseta kaasinimest teenima. Meditsiin peab üleval kõrgepalgalist ametnikearmeed, kes otsustavad, kuidas ja kellele raha jagada. Jaoskonnaarstid, kes peaksid olema kõigile kättesaadavad, on muudetud eraettevõtjateks, mis on täielik absurdum. Arst ei tegele enam haigete ravimisega, vaid "müüb raviteenust"!
Esimese ja teise Eesti olemasolu ja vastuolu ei saa eitada, see ei ole mingi hüsteeria, see on sulaselge tegelikkus. Ainult jaotus ei ole õige. Esimene Eesti peaks olema just vaesem Eesti, sest teine Eesti on uuem moodustis, on väiksem, ja suuresti amoraalne. Meil pole õigust seda kinni mätsida, ka mitte muinasjutte rääkida vahede kaotamisest. Me peaksime need vahed seadustama, kehtestades kahed maksud - ühed, mis pidevalt tõusevad, rikastele, ja teised, mis hoitakse madalal, vaestele. Sest kõik meie ümberkorraldused ja hinnatõstmised on täiesti normaalsed ja õiged kõigi nende jaoks, kes saavad nelja ja viie nulliga palkasid. Teiste jaoks on nad hävitavad.
Jah, meie elu teeb murelikuks iga küpsema inimese, kes ei ole suurmoega kaasa tormanud, kes on oma inimlikkuse alles hoida suutnud. Ent nendel inimestel pole mingit otsustamisõigust, nad võivad seda rahavõidujooksu vaid kõrvalt vaadata ja meie kõigi tuleviku pärast südant valutada. Reeglina on need inimesed ka vaesed, sest kes suuremate rahade juurde pääseb, see kaotab kohemaid oma küpsuse ja inimlikkuse.

Eesti haiguse diagnoos on Ahnus

Vaesus, kui ta just nii suur pole, et hingekese seest võtab, kaitseb inimest ühe kõige hirmsama haiguse eest - haiguse diagnoos on AHNUS. See on praktiliselt pöördumatu ja parandamatu, progresseerub kiiresti ja neelab haigestunu endasse, kuni talt inimliku eluvaimu võtab.
Üks vaktsiin ahnuse vastu võiks olla astmeline tulumaks. Haiged, loomulikult, ei ole nõus ennast vaktsineerima, sest haigus tundub neile magusana. Ahnus on vaimu haigus, ja enamik vaimuhaigeid peavad ennast täiesti terveteks. Ahnus on ühiskonnaohtlik vaimuhaigus, ja riik peaks selle vastu kohaldama sundvaktsineerimist, ja juba koolipingis alustatud kõigile kättesaadavat teavet ohtliku haiguse sümptoomide kohta.
Meie riik on selle haiguse kuulutanud parimaks vaimseks terviseks, millest nähtub, et riik isegi on nakatunud. Et härrasrahvas oma liiga kõrgeid palkasid varjata soovib, annab pisutki lootust, et neil ikka mingil määral piinlik on. Ent kui nad tõesti arvavad, et neid ebaloomulikke palgavahesid kadedusest - mitte õiglustundest - kritiseeritakse, siis nad on päästmatult kadunud. Mitte kadedus ei ole see, kullakesed, vaid mure meie kõigi vaimse tervise pärast! Sest ahnus on kangesti külgehakkav haigus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)