Kuidas poliitika militariseerub?

 Väeülematel üldse olla ammusest peale teadmine, et halb on kindral, kes kunagi mõnes kodumaises linnas või linnakeses skulptuurina ei reinkarneeru. Selline aksioom olevat vähemalt sama vana kui seegi, et igal soldatil on või võib olla seljakotis marssalikepike.

Hiljaaegu tuletas hea koolivend mulle meelde loo, mis miskitpidi seostub sedalaadi arengutega.

Pensionipõlve pidav ja erus varaliselt edukas kindral kohtas tänaval kunagist ustavat tentsikut. Kuulnud pärast formaalset lühivestlust ("kuidas käsi käib?" jne), et ekstentsikul õiget tulusat tegevust polegi, pakkunud erukindral tollele sentimentaalsuse puhangus rakendust oma äsja katuse alla saanud ruumika elamise majordoomusena ja kammerteenrina. Tentsik segaduses pärima: „Milles mu ülesanded seisneksid? Uus aeg siiski, uued rollid...“ Kindral teatas heategija joviaalsusega: „Kammerteenri töö on, noh, praktiliselt sama, mida sa aastaid mu juures kasarmus tegid. Ainult palk on ja tingimused on kordi paremad. Eks konkreetsed ülesanded varieeru aegade vahetudes ja eelistuste muutudes kasvõi east lähtuvalt, kuid nende olemus on aegade proovile ju ikka vastu pidanud.“

ANDRES, koolivenna koolivend

Jaga |