Kuhu oleme jõudnud?

Kristus löödi risti, sest ta oli elavaks etteheiteks korrumpeerunud kirikuisadele, kes üksnes püüdlesid rahva silmis autoriteeti ja ka isiklikku varanduslikku heaolu.

Ei ole midagi uut päikese all!

Lugupeetud Edgar Savisaar majandusteadlase ja aatelise riigimehena näeb Eesti majanduslikku ja poliitilist suundumust hoopis avaramalt ja sügavamalt kui ükski teine poliitik Eestis.

Tunnen kogu südamest, et Edgar Savisaar ainukesena, koos keskerakondlastest mõttekaaslastega, hoolib rahva heaolust selle sõna kõige otsesemas mõttes. Kellele jääb tema ette?

Aastatepikkune klaperjaht Edgar Savisaare vastu kulmineerus nüüd eriti võikalt ja toorelt, kui Tallinna linnapea koju mindi elamist segi puistama. Neliteist tundi pidi invaliid istuma ratastoolis. Võimalik, et jäid rohud võtmata, igapäevased toimingud tegemata. Närvipinge viis riigimehe taas operatsioonisaali. Raskest haigusest taastumiseks oli ju imevähe aega olnud.

Meil räägitakse vihakõnest ja selle seaduslikust karistamisest. Kus on aga meie riigiisade ja õigusorganites töötavate inimeste halastus ja inimlikkus, rääkimata lugupidavast käitumisest, kui minnakse teise inimese koju?

Kohus määrab süüalusele kaitsja, aga Hundisilmale sissetungijad, kes kandsid maske, nagu seda teevad röövmõrtsukad, ei lubanud isegi poega invaliidist isale toeks ja abiks olema. Tekib küsimus: mida oli maskikandjatel varjata?

Valus oli vaadata, kuulda ja lugeda, kuidas meedia tormas hagijakoerte kombel Tallinna linnapea nagu saaklooma kallale, teda üle puistates laimavate kahtlustustega.

Eetikanormid ja iga inimese südametunnistus räägivad selget keelt, et niikaua, kui ei ole leitud mingeid süütõendeid, ei tohi pelgalt kahtlustuste pärast kellelegi näpuga näidata. Kahtlustused võivad ju osutuda valeks. Teisisõnu tähendaks see alusetut laimu, mis määrib inimese nime.

Kahtlustatu võidaks küll õigeks mõista, aga avalikustatud valesüüdistuste tagajärjel põhjustatud psühhoterrori eest ei võeta meie riigis kedagi vastutusele. Ometi peaks inimesele psüühilise trauma tekitamine olema karistatav nagu kaudne tapmine. Edgar Savisaare tervise halvenemine on näide sellest.

Kui oleks tõeliselt tahetud tõde teada, oleks kõiki neid läbiotsimistoiminguid Savisaare kodus tehtud viisakalt, ilma igasuguse meediakärata ja kinniste uste taga, kuni süütõendite leidmiseni või mitteleidmiseni.

Aga nüüd jääb küll mulje, et eesmärgid olid hoopis teised.

Kõik need kõrged riigiametnikud, kes on põhjustanud Edgar Savisaare haigestumise ja kahjustavad oma tegevusega ükskõik millise Eesti kodaniku tervist, peaksid süüalusena ise istuma kohtupinki ja kandma karistust oma tegude eest.

Kas meil ikkagi on õigusriik? Või ei olegi?

HILLE IBRUS Viljandimaalt

NB! Minu tutvusringkonnas on palju inimesi, kes mõtlevad samamoodi.

Jaga |