Miks just need kaks faktorit? Esimese puhul on asi selge. Ilma vastava hariduseta ei saa erialast tööd.

Kunagi toodi meedias esile juhtum, kus kokakohta soovinul polnud kokandusalast väljaõpet. Muidugi seda tööd see isik ei saanud. Kuid on ka vastupidiseid juhtumeid -  töökoha saab too, kes tegelikult pole üldse selle ala inimene, kuid keda on aidanud mõningad kaasfaktorid.

Üheks selliseks on "suitsukatte"-meetod. Juhtus, et noor töötu mees, kellel tegelikult väga hea haridus inglise keele alal, soovis erialase töö puudumisel asuda tööle elektroonikakaupluses. Tööpakkumises seisis kirjas, et kuna kauplust külastab palju välismaalasi, on keeleoskus vajalik. Tehti siis noormehele keeletest ja kiideti, et oi kui head tulemused. Aeg läks, aga tööle ei saanud. Lõpuks tuli vastus, et nad leidsid parema keeleoskaja ja sobivama kandidaadi. Mõni aeg hiljem läks toosama noormees sinna kauplusesse kliendina ja nägi, et leti taga on kena neiu, kes hüüdis ühel hetkel tagaruumi: "Öelge, kuidas on inglise keeles kaksteist!?"  Järeldus: töötaja oli juba olemas, kuid petteks korraldati ikkagi ka konkurss.

Järgmine viga või ka hoolimatus, kuidas soovite, on tööandja soov saada  kogemustega töötajat. Neid kuulutusi kohtab ikka ja jälle. Samas on noori, kes soovivad saada tööd õpitud erialal. Kuid takistuseks on, et kui kogemusi  pole noorel haritud inimesel kohe ette näidata, siis lüüakse tema ees uks kinni. Ja nii on väga palju juhtumeid. Täiesti õigustatult küsis ühes noorte TV-saates üks vene keelt kõnelev neiu tööandjate esindajalt, kui teemaks tuli just seesama kogemuste omandamine: „Kust ma saan neid kogemusi omandada, kui mind ei võeta kuhugile tööle?!" Kool ei anna, hoolimata praktikakursusest, täit töökogemust. Kogemused tekivad vaid töötades, mitte kooliskäimisest ega ka lihtsalt istumisest. Igatahes ei saanud see neiu oma küsimusele korrektset vastust.

Kolmas, mis tööturgu mõjutab, on eelarvamused. Meie rahva hulgas on ikka ja jälle neid, kes on kinni stereotüüpides, et teatud haridusega ja mingi tööala inimesed on kas nii- või teistsugused, halvimal juhul muidugi täiesti ebanormaalsed. Üks poiss, kes oli lõpetanud balletikooli, omal erialal tööle ei asunud ja astus ülikooli. Lõpetanud selle, läks ta töövestlusele ühe tööandja juurde. Kõik sujus kenasti, kuni vestlust läbi viiv personalitöötaja küsis tema hariduse kohta. Muidugi rääkis noormees, et ta on lõpetanud ka balletikooli. Seepeale oli personalitöötaja ilme järsult muutunud ja ta lausus: "Pederaste me tööle ei võta!" Ja see pole ainus eelarvamus või stereotüüp, mida kasutatakse.

Need näited siin on vaid üksikud. Tegelikkuses on neid veel ja veel. Kui tööandjad ütleksid lahti oma tabudest, dogmadest ja tihtipeale ka laiskusest, oleks meie tööturg palju paremas seisus ja paljud ei peaks minema välismaale tööd tegema.

ROBERT KALLASMAA, Tallinn