Nädala juubilar ELMAR SEPP 50

Mida öelda Elmarile  teise poolsajandi alustuseks ja kuidas võtta kokku tema esimesed 50 eluaastat? Pika mõtlemise peale leidsin, et öelda saab vaid head. Uurisin ka, mida arvavad Elmarist tema kolleegid linnavolikogus ja linnamajanduskomisjonis. Siin on nende arvamused: sõnapidaja, konkreetne, tähelepanelik, autoriteetne, austab oma ja teiste aega, lugupidav suhtlemisel, aktsepteerib teiste arvamust, tabab kiiresti probleemi olemuse, valdab teemat. Tema juhitava komisjoni tööd  iseloomustab professionaalsus, täpsus, seal ei pruugita niisama suud, vaid räägitakse asjast.

Nii võikski jätkata ja kirja panna kõik eesti keeles kasutusel olevad positiivsed omadussõnad, kuid ikkagi me ei tea, kes on Elmar Sepp. Endast ta ju palju ei räägi.

Eks ta ole samasugune inimlikult ekslik nagu me kõik, oma nõrkuste ja voorustega. Aga ta on ikka oma jõuga ja ka teiste hea nõuga  elu keerdsõlmedest välja rabelnud. Mul on hea meel, et minagi kuulun nende inimeste hulka, kelle arvamus on Elmarile oluline. Ta on oma apsude eest saanud ajakirjanduselt nuhelda nii põhjusega kui ka põhjuseta, sageli isegi niisama ajaviiteks ja ruumitäiteks. Elmar kuulub õnneks nende tarkade hulka, kes oma vigadest õpivad ja elutee jällegi õigesse rööpasse õgvendavad.

2001. aasta veebruaris läks Elmar, esialgse plaani järgi vaid nädalaks, enda ehitatud mõnusasse metsamajja elu üle järele mõtlema, ja sinna on ta jäänud tänaseni.

Elmar on siiralt uhke selle üle, et temast on saanud tõeline kalamees. Naabrimees on talle merelkäimise selgeks õpetanud  ja Elmarist on hõrgu suitsukala valmistamises kujunenud vaieldamatu meister. Meie pere kutsutakse suitsulesta sööma. See on omaette protseduur. Kõigepealt valitakse hoolikalt nii temale kui ka külalisele sobiv päev, millal lest on  mõnusalt rasvane ja merest kättesaadav.

Lõunalaual troonib hiiglasuur kausitäis kuldpruune lestakalu ja seni, kui külalised hõrgutisel hea maitsta lasevad, räägib Elmar veelkord üle valmistamisloo. Muide,söömata jäänud kalad pakitakse alati hoolikalt külakostiks kaasa.

Lestasuitsutamise keerulise kunsti omandamiseks kulus Elmaril aasta. Ahjukuumad küpsed kalad puistatakse jämeda meresoolaga üle ja poole tunni pärast on kõige õigem aeg neid sööma hakata. Just selleks hetkeks ongi planeeritud külaliste saabumine, sest valmistamise püha toimingu juurde võhikut ei lasta.

Nendel igasuvistel kalasöömistel olengi Elmarit tundma õppinud.

Kõige lähedasemaks sõbraks  Elmari elus on tema poeg Andreas, kes õpib praegu Ameerikas Monterey ülikooli magistriõppes rahvusvaheliste kriiside lahendamise kunsti.

Poliitikas peab Elmar oma küpsemisperioodiks aastaid 2003–2007, mil ta oli Tallinna linnavolikogu Keskfraktsiooni esimees. Sellesse perioodi jääb ka Reformierakonna putš 2004. aasta sügisel, mil osteti üles viis keskerakondlast, kes küll nüüdseks on poliitiliselt maastikult kadunud,  kuid kelle abil tobedal viisil kukutati ajutiselt linnavõim.

Elmari kodu on alati väga puhas ja korras. Igal asjal on oma koht ja otstarve. Midagi liigset kuskil silma ei hakka. Köögis toimetab ta vilunult ja nõudepesumasinat peab heaks abiliseks. Ka kodus on Elmar sama konkreetne ning enda ja teiste aega austav kui tööl olles.

Alates möödunud aasta kevadest askeldab Kolga lahe äärses majas ka Elmari abikaasa Olga, kelle ukrainapärane hoolivus ja südamlikkus täiendab Elmari justkui muretut elu.

Need suvepäevad,  mil olen Tsitres kalapeol käinud, on alati olnud päikselised. Ma ei tea, kas põhjuseks on päike või Elmarist kiirgav ääretult positiivne aura, kuid mulle tundub, et ta on oma tõsiseks juubeliks suutnud luua endale idüllilise kodu ja pere. Kindlasti võimendab seda arvamust see, et Elmar ei häbene olla õnnelik. Ta on üks nendest meestest, kes austab oma abikaasat ja julgeb sellest ka rääkida.

Soovin Elmarile, kes on ehk siiralt liiga hea inimene selleks, et olla karm poliitik, just niisuguse õnne jätkumist, mida ta on ise endale loonud.

RITA MAKAROVA,

kolleeg Tallinna linnavolikogu kantseleist

Jaga |