Raimond Kaugver: rahva valu ja viha julge väljaütleja

Ellen-Kadi Kask,      22. veebruar 2006


Prosaistil ja näitekirjanikul Raimond Kaugveril (25. II 1926 – 24. II 1992) olnuks aeg pühitseda 80. sünnipäeva, aga tema on juba manalamees. On kurb, et Kaugverist ei saa enam rääkida olevikus, aga meid lohutab see, et tema pärandina kuulub eesti kirjavarasse kaksteist romaani, viis novelli- ja lühijutukogumikku, kuus näidendit ja kakskümmend viis kuuldemängu.
Raimond Kaugver kuulub eelmise sajandi kuulsasse kuuekümnendate põlvkonda, kes väga jõuliselt astus kirjandusse. Selle põlvkonna peamised tegijad Jaan Kross („Söerikastaja"), Paul–Eerik Rummo („Ankruhiivaja"), Mats Traat („Kandilised laulud") ja Enn Vetemaa („Häälemurre") tulid kirjandusse luuletajana. Raimond Kaugver („Keskpäevavalgus") ja Arvo Valton („Veider soov") prosaistina.
Kaugver võttis osa Soome Jätkusõjast ja seetõttu pidi veetma viis aastat oma noorest elust Vorkuta vangilaagris. Poliitilise põlualuse tulek kirjandusse hilines veidi. Esmakordselt jõudis ta lugejate ette kaksikromaaniga „Keskpäevavalgus" ja „Igapäevane leib".
Kaugveril on sama „kiusatus" kui Krossil – püüd kirjutada lugusid läbi iseenda, ja seepärast ongi piirid mälestuste ja isikliku elu vahel tal õrnõhukesed. Need lood, kus teda ennast on palju, ongi tema kõige paremad. Kirjaniku emotsionaalse vastuvõtlikkuse aste seisneb selles, et tunnetada teisi kui iseennast ja ennast kui teisi, aga tegelikkuses need asjad ei kattu, ja nii jääbki inimene ekslema elu ja fantaasia vahel. Seda motiivi kohtab paljudes Kaugveri teostes.
Uuesti üle sirvides tema raamatuid, tundub, et autor on oma töödes kaunis kriitiline olnud. Lipsab läbi mitmesuguseid teemasid: vangilaager, küüditamine, eestlased kahel rindel, metsavendlus, vale nimel elamine, armastus, surm, kannatused, üksildus, maailmavalu.
Kaugveri loomingus on õige mitu säravat tippu, mis on aja jooksul saanud lugejate lemmikraamatuks. Neid on palju loetud ja loetakse ikka veel. Usun, et see on kõige suurem tänu ja meelespidamine lugejate poolt. Nende säravate tippude hulka kuuluvad „Nelikümmend küünalt" (1966), „Jumalat ei ole kodus" (1971), „Vana mees tahab koju" (1983) ja „Tee isa juurde" (1987).
Nende teoste sündmustik on viidud sõjajärgse aja kitsastesse oludesse. Punane riigikord oli viinud rahvalt turvatunde. Inimesed olid sunnitud elama kaksikelu, teesklema, maha salates oma mõtteid ja minevikku. Nii indiviidi kui ka kogu inimkonna tee oli täis teostumatuid võimalusi, kaotatud teeradasid. Teekonnad, mis võinuks hoopis teisi algusi saada, olid igavesti kaotatud. „Ma mõtlen hoopis teisiti," tunnistab peategelane („Nelikümmend küünalt"). „Kõik need seisundid on mulle peale surutud, isegi see sünnipäevapidu nende totrate küünaldega." Ta balansseerib olematul traadil, mis tema maailma kaheks lõikab.
Mure inimese ja ühiskonna saatuse pärast lisab Kaugveri loomingule paiguti traagilise alatooni, aga realistlikes elupiltides annavad tooni soojus, muhedus ning traditsiooniliste eluväärtuste hindamine ja au sees hoidmine.
Alkohol oli Kaugveri kiusatus ja saatus nagu tuhandetel teistel andekatel loojatel. Seda teemat käsitleb ta romaanis „Jumalat ei ole kodus". Paljudel juhtudel jätab autor otsad lahti, nagu seegi kord: „Võimalik, et ma ei joo enam... Igas inimeses peab elama jumal. Kas või selleks, et meil ei tarvitseks mõnikord seista oma tegude valusas valguses ja küsida hämmeldunult ning õnnetult: Miks?".
Eriti südamelähedased on Kaugverile noorsooprobleemid. Noored otsivad oma kohta elus ning põlvkondadevaheline üksteisemõistmine ei tule kergelt. Lapsed võõrduvad vanematest, sest igal põlvkonnal on oma tõde ja õigus, ning need kipuvad vastakuti minema. „Tee isa juurde" ja „Kas ema südant tunned sa" autor jõuab järeldusele, et vanad tavad ja seadused ei kehti enam ning iga põlvkond peab elama omas ajas.
Suure populaarsuse võitnud romaani „Vana mees tahab koju" paigutaksin esikohale. Seda valusat teemat on ka Mari Saat kirjeldanud oma jutustuses „Mida teha emaga?" väga värvikalt. Esile kerkib inimese väärikuse küsimus. Teos viib lugeja haiglamiljöösse. Sugestiivselt on kujutatud inimese mehisust, hingejõudu ja sõprust raske haigusega võideldes. Teravalt on vastandatud üllas inimlikkus ja hingetu ratsionalism.
Kaugver on kirjutanud palju, ta on olnud enda suhtes kriitiline. Kohati langetab ta kohtuotsuse tõusiklikkusele, kultuuripiduritele, tölplusele, tehes seda väga osavalt. Teosed on ladusalt üles ehitatud. Paljudes lugudes markeerib autor ajaloo hammasrataste vahele jäänud eestlase sitkust, jõudu ja elutahet. Eelkõige väljendub see tema laagrijuttudes. Need lood on tõesti vihased. Kui elu liiga karmiks läks, siis võeti kõvasti viina ja elati jälle edasi, sest surema õppimine tegelikult õpetab elama.
Kaugver on olnud ajakajastaja, toonud lugejani sotsiaalset sõnumit, on olnud rahva valu ja viha julge väljaütleja kõige paremal moel. Tema teosed pole paberile passima jäänud ega korja tolmu raamaturiiulitel. Terava kunstnikupilguga nähtud ja tõlgendatud elu ja aeg on tema looming, mis omakorda on kokkuvõte tema elust ja tööst.
Usun, et kõik, kes on lugenud Raimond Kaugveri raamatuid, nõustuvad minuga, et tegemist on rahva poolt armastatud ja austatud kirjaniku ja inimesega.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)