Poliitilise politseiga emakeelse hariduse vastu

Kaitsepolitseiameti peadirektor Raivo Aeg tunnistas ise aastaraamatu esitlusel, et Mihhail Kõlvart kasutab oma põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi ega ole nende kasutamisel läinud üle piiri. Samas aga väitis ta: kaitsepolitsei teab, et Mihhail Kõlvart väga aktiivselt suunab tegevust seaduse mittetäitmise suhtes, erinevaid ühendusi luues, lapsevanemaid ja õpilasi koondades, ka poliitilist sõnumit väljendades.

Tuleb välja, et ühelt poolt andis kaitsepolitsei juht mõista, et minu teod on täielikus vastavuses meie riigi seaduste ja põhiseadusliku korraga, teisest küljest on minu poliitilised vaated kellegi seisukohtadega vastuolus, mistõttu osutungi tagakiusatavaks. Pole mõtet rääkida süütuse presumptsioonist, kuid tahaksin tutvuda dokumentidega, kus on öeldud, millise kriminaalasja raames mind jälitatakse ning millal on selleks välja antud vastav luba.

Meie ühiskonnas annab end tunda teinegi ohtlik tendents - vaenlase kuvandi loomine ja nõiajaht. Mitte ainult kollase ajakirjanduse esindajad, vaid ka riigiametnikud kahjuks lähtuvad väärast loogikast: kui poliitik toetab emakeelse (antud juhul venekeelse) hariduse säilitamist, siis on ta eesti keele õppimise vastu. See aga on nende silmis juba Eesti riikluse vastane tegevus ja järelikult on konkreetne poliitik Kremli agent. Tavainimese puhul see ahel lüheneb, jõudes lihtviisilise väiteni: kui tahad vene keeles õppida, siis oledki Kremli agent!

Ühtaegu ma ei väsi kordamast seda, mida eestikeelne meedia ei taha kuulda võtta: venekeelse vähemuse võimalus saada emakeelset haridust on eelkõige kogu Eesti riigi, mitte ainult venekeelse kogukonna huvides. Oleme ju huvitatud, et Eestis oleks rohkem haritud noori, sõltumata sellest, mis keeles nad õpivad. Me tahame, et nad armastaksid oma kodumaad ega põgeneks siit.

Või oleme hoopiski huvitatud sellest, et piirata elanikkonna ühe osa pääsu hariduse juurde ning sellega soodustada tema marginaliseerumist? Olgu veelkord öeldud: venekeelne haridus sugugi ei välista mõningate ainete õpetamist eesti keeles, rääkimata juba otseselt riigikeele kui sellise õppimisest. Eesti keele põhjaliku omandamise vajalikkust mõistavad kõik.

Ikka ja jälle esitan nii eesti kui ka vene keeles küsimuse: miks reaalainetes andekas laps, kellel pole keelelist annet, ei või õppida füüsikat ja matemaatikat oma emakeeles? Miks selle asemel, et talle seda võimaldada ning samas panna teda selgeks õppima riigikeelt, peame ta ilma jätma gümnaasiumiharidusest?

Eeldatavasti võivad kesk- ja vanemaealistel inimestel ning samuti nendel, kes on veidi kursis ajalooga, tekkida kurvastavad paralleelid Eestis tänapäeval toimuva ja minevikus olnu vahel. Neil pole meelest läinud teisitimõtlejate poliitiline tagakiusamine, sisevaenlaste kuvandi loomine ning selle seostamine väljamõeldud välisvaenlastega, meedia ideoloogiline kitsarinnalisus, eriteenistuste sekkumine poliitikasse.

Ma juba kahetsen, et laenasin Vene saatkonna esindajale lugemiseks eesti koolide ajalooõpikuid. Oleksin vist pidanud need andma lugeda kaitsepolitsei kõrgetele ametnikele? Ajalugu on ju õpetlik.

KESKMÕTE: Venekeelse vähemuse võimalus saada emakeelset haridust on kogu Eesti riigi, mitte ainult venekeelse kogukonna huvides.

MIHHAIL KÕLVART, Tallinna abilinnapea

Jaga |