Lp Kesknädala toimetus

04. veebruar 2004


Tahan teid väga tänada, et avaldasite Rein Ruutsoo artikli "Ajalugu ei andesta võltsimist". Muidugi autorile sügav kummardus. See oli tõesti kui sõõm värsket õhku põlvkonnale, kes ise kogu iseseisvuse taastamise kaasa tegi.
Kuid on veel üks Mart Laari "ajaloouurimus", mis vajaks täiendavat ja ausat käsitlemist. See on nn metsavendlus, mida Laar ilma eranditeta käsitleb vapra vabadusvõitlusena (nii nagu ka omaaegset huligaansust ja nooruslikke lollusi nähakse tänapäeval vastupanuliikumisena). Mind puudutab see teema isiklikult ja väga valusalt, sest minu kodukülas ja koduvallas tegid metsavennad aastatel 1945-1946 jubedaid veretöid (ohvriteks naised ja lapsed). Olen oma silmaga näinud ja lugenud ka riigiarhiivis alles olevaid dokumente ja tean nende leidandmeid.
Võib-olla saaks toimetus minu kirja Rein Ruutsoole või mõnele teisele ausale ajaloolasele tutvustada ja asjast huvitatu võiks siis minuga ühendust võtta. Minuvanused omaaegsete sündmuste pealtnägijad lähevad varsti mulla alla ning Mart Laari "ajalugu" jääb meie järeltulijatele ainsaks ja lõplikuks tõeks.

P.S. Palun ajalehes minu nime mitte avaldada, võin kaotada töökoha riigiasutuses.

Kallis proua!
Olen Kesknädala toimetuses töötatud aastate jooksul puutunud Teie tõstatatud probleemiga kokku korduvalt. Kui meie lehe kirjatoimetaja Hilvi mulle Teie saadetud mure lugeda andis, palusin temalt võimalust Teie kirjale vastata.
Kord külastas meie toimetust naine, kes oli oma perest ainus ellujäänu. Tema olnud parajasti naabrite juures, kui metsavennad tema ema-isa ja õed-vennad maha lasksid. Ta oli vahepeal möödunud elu jooksul pannud kirja mälestused koletuslikust teost ja isegi selle elluviijatest. Tal olid olemas ka tunnistajate ütlused. Naine tundis mahalaskjaid isiklikult ja teab nende järeltulijate saatust tänase päevani. Ta on püüdnud kirjeldamatult valusatest mälestustest üle saada ja arvas, et enne tema lahkumist siit ilmast võiks Eestimaa tõeline ajalugu vähemalt Kesknädala lugejateni jõuda. On ju näha, et tõde ametlikke kanaleid pidi tuleb veel kaua oodata, ligi 13 vabadusaastast jääb väheseks.
Valmistusin autentset materjali lehes avaldama, kui saabus ärev telefonikõne. Naine oli avaldamiskavast rääkinud oma lastele ja noored olid talle pildi otse öeldes selgeks teinud - ema, sa tood meile vaenlased kaela! Kuidas me pärast elada saame?
Lühidalt, inimene hakkas kartma. Sedasama teeksin tema asemel ka mina. Sest mõeldes oma vanematele ja laiemalt kogu kadunud põlvkonnale, kipume unustama tänase päeva ning kohustused oma järeltulijate ees: kas meil on õigust õigluse taastamise (= tõese ajaloo) nimel panna ohtu oma järeltulijad?
Eestlaste objektiivne ajalugu on näidanud, et kehtib endiselt sentents - jumal hoia mind sõprade eest, vaenlastega saan ise hakkama! Nii nagu Teiegi, kallis proua, ei julge avaldada oma nime, nii ei julge keegi avaldada mälestusi metsavendadest. Mart Laar tegi seda oma vaatepunktist. Võib-olla ta arvabki nii. Võib-olla oli see tellimustöö, mille maksid kinni need, kellele see oli kasulik. Me ei tea, mis teda ühepoolse tulemuseni viis.
Võin aga enda ja teiegi rõõmuks öelda, et Eestimaa koolides töötab palju häid ajalooõpetajaid, kes räägivad lastele nii, nagu peab. Viimati selgus see 27. jaanuari holokausti päeval. Usaldame õpetajaid, usaldame lähedaste mälestusi. Usaldame kirjanikke ja luuletajaid - loojate seas on alati vähem valetajaid kui poliitikute hulgas. Leidkem nad üles!
"Käsikirjaline ajalugu" näib Eestimaal kestvat veel mõnda aega.
Lugupidavalt
Urmi Reinde, toimetaja

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)