Luksuslike hoonete ehitamine kui märk valitsuse suurushullustusest

Nii saame veel tänagi imetleda Rooma Colosseumi ja Egiptuse püramiide. Et aga selletaolised ambitsioonid võivad olla ka väikestel rahvakildudel, seda näeme kujukalt kasvõi Eestis. Eks anna sellest tunnistust sagedane meeldetuletus, et vana Kasari jõge ületav sild oli omal ajal (20. sajandi alguses) Euroopa pikim raudbetoonsild ja vesilennukite angaarid Tallinnas maailma suurima sildeavaga koorikkonstruktsioonid. Naljaga pooleks saab siia ritta panna ka Nicolai von Glehni püstitatud maailma suurima Kalevipoja kuju, mille tänamatu rahvas küll Glehni Kuradiks ristis.

Raha ei loeta

Siinkohal oleks paslik lisada, et kaks esimest mainitud objekti olid rajatud Vene tsaaririigi rahaga ja kolmas eraalgatusena, mistõttu rahva arvamus ei omanud siin erilist tähtsust. Sootuks teisiti on lood tänapäeval, kui valitsus otsustab maailma üllatada rahva raha eest püstitatava objektiga.

Just efektitaotluseks võib pidada otsust muuta Vabadussõja võidusamba esialgset projekti, asendades materjalina kavandatud dolomiidi seestpoolt valgustatavate klaaspaneelidega. Selle otsusega muutus samba hind kohe poole kallimaks. Nagu nüüd Riigikontrolli auditist teada saime, kallines samba ehitus mitmete kiirustades tehtud ebapädevate otsustega veelgi kolmandiku võrra. Veelgi enam üllatas avalikkust see, et praegusel kujul kulub samba ülalpidamiseks 60 000 eurot aastas. Seegi summa ei pruugi olla lõplik. Kuna niisuguse konstruktsiooniga monument on tõepoolest unikaalne, siis ei oska keegi prognoosida, kui kaua see kõik ilma remontimata vastu peab. Et kahtlustel on alust, näitab 17. veebruari Õhtulehes ilmunud teade, et veel enne, kui samba lõplikust valmimisest möödub aasta, kavandatakse selle juures uusi remonditöid. Kas poleks otsustajad pidanud arvestama, et järjest süvenevate majandusraskuste juures olnuks õige kokku hoida mitte ainult rahva elujärge puudutavatelt, vaid ka mitte-hädapärastelt kulutustelt.

Külili pilvelõhkuja

Kui Vabadussõja võidusamba juures oli juba algusest peale selge, et see pannakse püsti meie oma raha eest, siis Eesti Rahva Muuseumi hoone puhul loodeti kaasata Euroopa Liidu tõukefondidest saadavaid summasid. Küllap seetõttu kiidetigi ratsionaalsete põhjusteta heaks projekt, mida võib võrrelda pilvelõhkujaga. Kuna aga Dubais on juba püsti pandud maailma kõrgeim tornmaja, siis sellega konkureerima mõistagi ei mindud ja otsustati maailma pikima hoone kasuks. Nii kujutab valitud projekt endast Raadi lennuväljale pikali lükatud torni või ka toru, mis võimsa rulliga lapikuks pressitud.

Analoogiaid võib mõistagi leida veel mitmeid. 18. veebruari Postimehes võrdleb ajakirjanik Nils Niitra seda kavandit maapinnale laotatud klaastapeediga.

Kõigi nende aasimiste juures peetakse silmas, et hoone kõiki ruume ümbritsevad valdavalt klaasist välisseinad ja seesuguse hoone ekspluatatsioon läheks meie kliimas üle mõistuse kalliks. Nüüdseks on välja arvutatud ka orienteeriv summa - 800 000 eurot aastas.

Kulutustest rääkides ei saa mõistagi üle ega ümber sellest, et niisugusel projektil pole mingit sisulist põhjendust, kuna selle sisu ja vorm on karjuvas vastuolus, s.t sellisena poleks Eesti Rahva Muuseumi hoonel mingit seost eesti rahvakultuuriga.

Nüüd, kus euroraha-võimalus on ära langenud, taovad pea- ja kultuuriminister rusikaga vastu rinda ning kinnitavad, et muuseumihoone ehitatakse valmis niikuinii; nüüd siis täielikult Eesti riigi rahadega. Samal ajal vastavad nad eitavalt igale ettepanekule toetada meie hädavajalikke, kuid alarahastatud valdkondi, tuues põhjenduseks rahapuuduse.

Arved tulevastele põlvedele

Meil rõhutatakse igal võimalikul juhul Eesti riigi väikest võlakoormust, mis näitab, et tulevased põlved ei pea hakkama tagantjärele kinni maksma tänaseid kulutusi. Samas on aga ebaratsionaalsete ehitiste püstitamine samuti tulevikku suunatud võlg, sest tulevastel põlvedel ei jää muud üle kui halduskulud kinni maksta või need ehitised lammutada.

Siinkohal võiks veel meelde tuletada ka Eesti Kunstiakadeemia (EKA) uue hoone ehitusega seonduvat. Seda projekti ei saa vast pidada eriliseks maailmaimeks, sest tegu on neljatahulise klaaskarbiga, milletaolisi kerkib igas maailmanurgas. Eriliseks teeb asja see, et valitsus algus otsustas toetada kooli juhtkonna ambitsiooni püstitada paarisaja tudengi tarvis algse plaani järgi 16-korruseline hoone südalinna kallile krundile.

Alternatiive oli mitmeid, sh EKA ühendamine Tallinna Ülikooliga, mille juurde nagunii oli ehitamisel uus meediakooli hoonekorpus. (Vahemärkusena olgu öeldud, et seegi ehitis on Eesti-sugusele väikeriigile suur luksus, sest paljuke me siis ikkagi selle valdkonna spetsialiste vajame.) Samas ei nõustunud reformierakondlane Signe Kivi ühegi kompromissvariandiga ja surus oma tahtmise parteikaaslaste ees läbi. Nüüd, kui ka selle projekti tarvis eraldatud eurorahad kippusid käest libisema, on projekti mõnevõrra kärbitud, kuid ikkagi ei taheta kuulda odavamatest ja ratsionaalsematest lahendustest.

Hiljuti Postimees avaldas Hardo Aasmäe artikli, kus visionäär tegi ettepaneku ehitada EKA väiksemamahuline peahoone Kunstimuuseumi (Kumu) territooriumile Lasnamäe nõlval, sest siis oleks tudengitel vahetu kokkupuude õpitava erialaga. Pealegi olevat Aasmäe sõnul ka Kumu ise paras maailmaime - ilmatu kogus betooni (ja mõistagi raha) maeti paekaldasse, ilma et külastajal avaneks võimalus hoonet kui niisugust väljastpoolt vaadelda.

Lõpetuseks võib ebaratsionaalseks rahakulutuseks nimetada ka kõigi kolme eesnimetatud kunstitempli (ERM, EKA, Kumu) kavandamist rahvusvahelise konkursi vormis, mille tagajärjel auhinnarahad liikusid Jaapanisse, Hollandisse ja Soome. Kindlasti on Eesti arhitektidel samavõrd palju loomingulist potentsiaali, lisaks aga enam kompetentsi rahvusliku koloriidi ja kohalike tingimuste arvestamiseks hoonete kujunduses. Otsustajad peaksid nii nagu muudelgi juhtudel hea seisma selle eest, et raha liiguks väljastpoolt riiki sisse, mitte aga vastupidi.

ENDEL RIHVK, kolumnist

Jaga |