Nikolai Starikov: „1999. aastal oli Vene Föderatsiooni lagunemine reaalne, tänaseks on see päevakorrast maas."

Nikolai Starikov on pärit Peterburist. 1992. aastal lõpetas ta seal Tehnika- ja Majandusinstituudi. Innustus ajaloost. Õppis hulk aastaid tundma Venemaa poliitilise ja ajaloolise kujunemise  seaduspärasusi, Vene riiki puudutanud katastroofide ja kataklüsmide varjatud tõukejõude. Hakkas raamatuid kirjutama. Ta on üheksa põneva raamatu autor, esitades neis säravaid ajaloofakte, millest paljusid pole kunagi varem avalikustatud. Mida kujutas endast 1917. aasta oktoobris toimunud riigipööre ja kes selle taga seisis? Miks oli bolševikele tarvis Eesti iseseisvust? Miks Hitler ei suutnud tõusta üle-euroopaliseks füüreriks? Nende ja muudegi teravate küsimuste üle vestlesin Nikolai Starikoviga meie kohtumisel Tallinnas paar nädalat tagasi.

Teil on ajaloosündmuste suhtes isikupärane positsioon. Samu seisukohti on teisedki kobamisi avaldanud, kuid need hääled on nn ametlike versioonide kõrval kuulmata jäänud. Kuid olete ju majandusmees - kas ajalugu on teile vaid hobi?

Jah, see on mu suurim huvi ja väljendub niisuguste raamatute kirjutamises, kus jutt ei käi ainult ajaloost, vaid ka majandusest ja finantsidest, mis ju kõik on omavahel seotud. Selle nähtuse kirjeldamiseks sobib termin geopoliitika; sinna kuuluvad riigi geograafiline asukoht, tema majandus ja poliitika.

Alustuseks ehk määratlete oma seisukohad paari ajaloolise isiku kohta. Kes oli Stalin?

Stalin oli üks Venemaa ajaloo suurkujusid. Inimene, kes päästis riigi pöördumatust hukust, kuhu seda tõukas välisluuretega tihedalt seotud Lenini kaardivägi. Stalin suutis ülimalt keerulises situatsioonis tagada Nõukogude armeele võidu inimkonna hirmsaimas sõjas ning taastas pärast sõja lõppu riigi majanduse ja infrastruktuuri lühima võimaliku ajaga.

Meil Eestis (ja mitte ainult siin) ollakse seisukohal, et Stalin oli inimkonna ajaloos suurimaid monstrumeid, kes jättis endast maha laibahunnikud ning mõõtmatu koguse nii inimeste kui ka tervete rahvaste lõhutud saatusi.

Ajalugu kirjutavad alati võitjad. See on fakt. Kui Teise maailmasõja oleks võitnud Hitler, oleks Nürnbergi tribunalis kohut mõistetud Winston Churchilli kui ameeriklaste lennuväe koordinaatori üle, kes lasi pommitada Saksamaa linnu, põhjustades tuhandeid süütuid ohvreid.

Kui mitte rääkida praegu Gulagist, siis kuidas suhtuda Balti riikides jm Nõukogude Liidu regioonides (Kaukaasia, Krimm) toimunud  küüditamistesse?

Iga tegevust tuleb vaadelda konkreetses kontekstis. Nõukogude Liidus toimusid deporteerimised eelkõige seoses sõjaseisukorraga. 1942. aastal küüditati kalmõkid hetkel, mil Wehrmachti väejuhatus valmistas ette mitmesajast etnilisest kalmõkist diversioonigruppi, mida plaaniti heita Nõukogude tagalasse ajal, mil sakslased tungisid Stalingradi peale. Kalmõkid pidid Nõukogude tagalas oma rahvuskaaslaste toel korraldama mässu ning see pidi murdma Nõukogude vägede vastupanu. Nõukogude väejuhatus võttis vastu otsuse mitte jätta diversantidele võimalikku tuge. Seda tehti julmalt ja räpakalt, aga ei tohi unustada, et käis sõda.

Analoogiliselt käitus USA, kus kohe pärast jaapanlaste kallaletungi interneeriti etnilistest jaapanlastest USA kodanikud koonduslaagritesse, kus need sõja lõpuni istusid ja töötasid. Ei vahistatud mitte Ameerikas elavaid Jaapani kodanikke, vaid Ameerika kodanikke, kel lihtsalt on vähe teisem silmakuju.

Sama tehti Kaukaasias jm. Kõik selletaolised sündmused saavad arusaadavaks, kui vaadelda neid kindlas kontekstis. Sellest on valus rääkida, kuid see oli ka kole sõda.

Kuid Baltikumist küüditati juba enne sõja algust ning ka pärast sõda.

1941. aasta juuniks muutus Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõjaline konflikt möödapääsmatuks ning NKVD andmeil valmistati tagalas ette reaalset vastuhakku, et nõrgestada Punaarmeed ja tagada sakslastele vaba liikumine Baltikumis.

Nüüd aga sõjajärgsest  küüditamisest. See, et eestlased võitlesid SS-diviisis, on ajalooline fakt. Kuidas sai Nõukogude Liit käituda nendega, kes tema vastu sõdisid? Kas arvate, et Euroopa riikides ei karistatud Saksa poolel võidelnuid? Loomulikult karistati. Pealegi imbusid tol ajal intensiivselt sisse välisluured - just Balti riikidesse, kus oli selleks viljakas pinnas.

Kus võitlesid naised, lapsed ja vanurid, kes küüditusvagunitesse aeti?

Tegemist oli situatsiooniga, kus ainuõigete otsuste vastuvõtmine on täiesti võimatu. Loomulikult kaasnes kõigega ka sõjajärgne kibestumine: 27 miljonit hukkunut ja värsked mälestused SS-vormis baltlastest, kes tegid jubedusi Nõukogude Liidu erinevates piirkondades.

Teine isik, kelle kohta soovime teie hinnangut, on meie kaasaegne, Vladimir Putin. Meil on levinud arvamus, et Putin on umbes sama kohutav kui Stalin.

Siis küsin vastu: kui palju eestlasi koos naiste ja lastega on Putin deporteerinud? Ajalooline fakt on, et Stalin oli osaline tuhandete eestlaste küüditamises ja paljude hukus. Kui paljude süütute eestlaste hukus on süüdi Putin? Süüdistusi võib esitada ikka vaid tegude järgi, mitte aga nägu-meeldib-ei-meeldi põhjal.

Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis kes on teie meelest Vladimir Putin - peale selle, et ta on Venemaa eelmine president ja praegune peaminister?

Putin asus riiki juhtima 1999. aastal, ajal, mil Bassajevi bande tungis Dagestani ja kui oli alanud Vene Föderatsiooni lagunemise protsess sama stsenaariumi järgi nagu lagunes Nõukogude Liit. Erinevad separatistlikud liikumised pidid ärgitama peaasjalikult islamiusulisi regioone Vene Föderatsiooni jurisdiktsiooni alt väljuma.

See ei läinud läbi. Bassajevi bande hävitati, ja Vene Föderatsiooni huku asemel algas teine Tšetšeenia sõda, mille käigus separatistlikud üksused likvideeriti. Nii päästis riigijuht riigi hukust.

Ajalool pole tingivat kõneviisi.  Elame ühes reaalsuses. Kui oleks läinud teisiti, elaksime praegu teises reaalsuses. Siiani käiks kodusõda, kus sõltumatu  Tatarimaa ja sõltumatu Baškiiria vahel peetaks verist vaidlust piiriküsimuste üle, selle üle, milline regioon peaks millisele sõltumatule vabariigile kuuluma. Oleksid sõltumatu Siberi Vabariik, sõltumatu Uurali Vabariik... Tingimused selliseks arenguks olid olemas.

Kõik on tasapisi viimase 10 aasta jooksul muutunud.  Peaasi, et summutati sõjaliste konfliktide eskaleerumine, mis oleks üle kasvanud kodusõjaks.

Kuidas on võimalik suhtuda riigitegelasse, kes ei lasknud kodusõjal puhkeda? Loomulikult hästi! Teisalt tõstavad meie geopoliitilised vastased esile neid juhte, kel on õnnestunud neile jõudsalt vastu seista. Just seepärast ei kannata nad Stalinit, samas aga suhtutakse imelikul kombel päris hästi Leninisse, kuigi temagi oli valelik ja haige diktaator.

Kui meil on vastane, tuleb vaadata, kuidas ta suhtub meie juhtidesse. Keda Lääs armastab? Gorbatšovi! Mida see mees tegi? Lõhkus riigi, mis talle usaldati. Keda Lääs ei armasta? Putinit, kes ei lõhkunud talle usaldatud riiki.

Tänaseks on Vene Föderatsiooni lagunemise küsimus päevakorrast maas. 1999. aastal oli see aga reaalselt olemas.

Kuidas hindate Hodorkovskit? Lääs leiab, et ta on märter, kes justkui kannatab demokraatliku maailma väärtuste eest. Kas ta tõesti lihtsalt ohverdati, selleks et oligarhidele koht kätte näidata, või oli asi reaalses ohus riiklusele?

Mul tekib küsimus: kas Lääne avalikkus nõuab, et pandaks kinni kõik 10 tuhat riigiröövlit või mitte kedagi? Kusjuures kohtuotsus ei tähenda mitte midagi. Kui keegi hädaldab, et Venemaa kohtusüsteem pole piisavalt demokraatlik, siis ma millegipärast ei usu, et need hädaldajad on läbi uurinud 120 Hodorkovski kriminaalasja toimikut. Mina isiklikult ei ole, kuid tean, et Jukos (Hodorkovski firma - I.V.) sai oma aktivad väga kahtlasel moel.

1990-ndail üritasid meie võimurid-reformaatorid suunata riigi naftaressursid n-ö vajalikesse kätesse. Kiirkorras hakati naftatööstust privatiseerima. Mil moel? Riik paneb oma eelarvelised vahendid panka X, peale seda võtab pangalt X laenu, jättes tagatiseks riiklike naftaettevõtete väärtpaberid. Siis ei tagasta riik pangale laenurahasid, ning naftaaktivad lähevad automaatselt panga omandusse. Nii näeb välja skeem lihtsustatult - riik võttis pangalt laenuks selle raha, mille oli ise talle varem andnud. Sellise kelmusega omandasid Hodorkovski (ja ka paljud teised) oma aktsiad.

Edasi toimus puhas bandiitlus. Neftejuganski linnapea nõudis, et Jukos hakkaks makse maksma. Sellest nõudmisest saab aru iga arukas inimene. Firma makse maksta ei tahtnud, ja kui linnapea kuulutas välja näljastreigi, et endale tähelepanu tõmmata, lasti ta teel tööle maha. Neftejuganskis algasid streigid ja mässud, kus rahvas nõudis, et õiglus jalule seataks. Sarnased asjad toimusid ka teistes kohtades, kuni selleni välja, et Moskvas lasti maha üks naisettevõtja - Jukos vajas tema ruume, aga naine nõudis vastu samaväärset pinda. Jutt käis tühisest 100 tuhandest dollarist, mis Jukose-suguse firma jaoks ei olnud mingi raha. Kuid nad olid siis juba nii „kõvad mehed", et neil oli lihtsam tellida mõrv, ja naine tapetigi. Aga sellises firmas ei tehta midagi ilma juhtkonna teadmata. Tapmiste kohta alustati kriminaalmenetlust. Kätte on saadud ja kinni pandud mõrtsukad ja vahendajad, sh Jukose turvaülem Pitšugin, kes tapmised tellis. Pole ju võimalik, et firma turvateenistus hakkab ise, omal initsiatiivil, inimesi tapma. Kohus tõestas, et juhtnöörid tulid Hodorkovski esimeselt asetäitjalt Leonid Nevzlinilt. Kuna aga Hodorkovski süüd otseselt tõestada ei suudetud, istub ta maksudest kõrvalehoidmise eest. Lääne-Euroopale peaks see otsus olema enam kui arusaadav. Ja kui räägitakse, et „Vabastage Hodorkovski!", tahaks küsida, et kas ikka olete tõepoolest veendunud, et Hodorkovski maksis ära kõik maksud? Jah, võib-olla on teisigi, kes makse ei maksnud, aga kas tõesti kehtib Lääne kohtupraktikas klausel, et kuni te pole kinni püüdnud kõiki sulisid, pole teil õigust kinni hoida ka üht suli, kes saadi kätte ja kelle süü on tõestatud?

2010. aasta lõpul mõisteti Hodorkovskile uus vangistus. Kas pole nii, et tema puhul nagu aetakse kiusu?

Hodorkovskile tegi karuteene tema kriminaalasja politiseeritus. Lääne ajakirjanikud, õiguskaitsjad ning vene demokraadid esitasid ultimaatumi: kui president Medvedev Hodorkovskit ei vabasta, on ta halb president; kui aga Hodorkovski süüdi mõistetakse, näitab see demokraatia puudumist Venemaal. Seepärast ei saanud võim siin oma nõrkust näidata. Hodorkovski õigeks- või süüdimõistmist võeti nii Venemaal kui ka väljaspool teatud signaalina.

Seega minu meelest käitus Medvedev ainuõigesti - ei seganud end kohtu asjadesse, ning Hodorkovski sai veel kuus aastat.

Edasi arenesid sündmused aga erakordselt huvitavalt. Vaid paar nädalat pärast kohtuotsuse väljakuulutamist vahetasid (Lääne ajakirjanduse kisakoori foonil, et Venemaal puudub demokraatia)  Rosneft ja British Petroleum (BP) oma  aktsiapaketid. Rosnefti käes on aga kõik Hodorkovskilt ja Jukoselt konfiskeeritud naftaaktivad. Sellest, et BP omandas 9,5 protsenti Rosnefti aktsiaid, võib järeldada kaht asja: esiteks, et BP on otseselt varastatud kraami kokkuostja (kui uskuda, et Jukose aktivad omandas Rosneft ebaseaduslikult); või on need aktivad seal täiesti seaduslikult, ja BP on nüüd täiesti seaduslik Rosnefti aktsionär.

Lihtsamalt öeldes, Lääs müüs Hodorkovski kõige täiega maha võimaluse eest Venemaale kuuluval arktilisel platool naftat puurida. Kui vaja, müüb Lääs alati oma liitlased maha, nagu juhtus 1939. aastal Poola ja Tšehhoslovakkiaga, 1940. aastal Eestiga. Väikesed liitlased on nende jaoks vaid peenraha suures geopoliitilises mängus. Ei Hodorkovski ega ka terved riigid oma anglosaksi eliidi jaoks mingisugust väärtust.

2001. aasta september. Ameerikas kukuvad kokku kaksiktornid. Iga mõtlev inimene kahtlustab, et need ei saanud kokku vajuda vaid kokkupõrkest lennukiga. Oli ilmne, et plahvatuste taga olid Ameerika eriteenistused ja Bushi administratsioon, et initsieerida nn terrorismivastast võitlust, tungida Afganistani ning minna ründama Iraaki.

1999.aasta sügisel hävivad Moskvas kaks elumaja. Kurjad keeled rääkisid, et nende plahvatuste taga oli tunda Vene eriteenistuste ning Putini administratsiooni kätt, et saada ettekääne tšetšeenidega arveid õiendada.

Plahvatuste tagant paistis tõesti eriteenistuste käsi, kuid hoopiski mitte Vene eriteenistuste oma. Tol ajal oli Venemaa otsekui läbikäiguhoov. Oli käivitatud Vene Föderatsiooni lagunemise protsess. Bassajevi banded olid tunginud Dagestani ning protsessi pidi saatma ühiskonna üleüldine demoraliseerimine. Tšetšeeniasse tungimiseks polnud Vene valitsusel sellist aktsiooni vaja, kuna Bassajevi mitmetuhandeline armee oli juba Dagestani tunginud. Miks peavad olema veel mingid põhjused tõestamaks, et Venemaale tungiti kallale? Majade õhkimisel polnud Vene administratsiooni seisukohalt mingit mõtet, olukorra destabiliseerimise seisukohalt aga küll.

Kuidas suhtute Barack Obamasse? Alul näis, et on alanud lootusrikas aeg, nüüd paistab, et midagi eriti uut ei tulegi. Oli kavas suhete taaskäivitamine (reloaded - I.V.), ent midagi sellist ei paista - vastasseis on samaks jäänud.

Kõige suurem viga on mõelda, et Ameerika president saab muuta Ameerika poliitikat. Ta on ju pankurite, suurärimeeste ja Föderaalreservi  palgatud mänedžer.

Vastasseis Venemaaga püsib alati, ükskõik kuidas Venemaad ka ei nimetataks. Sel pole ideoloogilisi tagamaid. Põhjus on kontrolli omamises maailma ja selle ressursside üle. See on sügav sisemine geopoliitiline vastasseis. Püüan seda teile seletada.

Kes on läänemaailma peamine vaenlane? Hiina. See on suur ja kiiresti arenev oht. Milline lääneriik omab Hiinaga maismaapiiri? Venemaa. Mida on Hiinale tarvis, et jõudsalt edasi minna? Loodusressursse. Kus need on? Venemaal. Järelikult on Lääne esmane ülesanne mitte lasta Vene naftat ja gaasi Hiinasse. Hiina esmane ülesanne on need ressursid aga Venemaalt kätte saada.

Siin põrkuvadki kahe võimsa geopoliitilise vastase huvid. Ja isegi kui me ühel päeval ütleme, et „meile ei paku teie võitlus huvi", oleme ikkagi konflikti kaasatud - tänu oma suurusele ja geograafilisele asukohale. Peame alati nende kahe jõu vahel laveerima, et mitte ühe või teise vaenlaseks muutuda. Siin pole ideoloogiat, vaid on geograafia ja majandus. Selleks, et Venemaad ja tema ressursse kontrollida, püütakse teda igati nõrgestada.

Lõpetuseks tahaks tulla meie kahe riigi ajaloo ühe valusa sündmuse juurde, mis on seotud Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa loomisega aastatel 1918-1920, kui toimus Vabadussõda Punaarmee ja alles loodava Eesti vahel.

Kõrvuti noore Eesti Vabariigi armeesse mobiliseeritud koolipoistega võitlesid tõelised profid - Vene valgekaartliku Loodearmee sõjamehed. Eestlased koos Loodearmeega paiskasid bolševikud Peterburi alla. Edasi teame, et 2. veebruaril 1920 kirjutati Nõukogude Venemaaga alla Tartu rahuleping. Mis sai aga Loodearmeest?

Esiteks, Eesti Vabariigi iseseisvus kuulutati välja 1918. aasta 24. veebruaril, praktiliselt Saksa armee protektoraadi all. Pärast Saksamaa kapituleerumist 1918. aasta novembris ei taastanud aga Antant millegipärast Venemaa territoriaalset terviklikkust, vaid tunnustas kõiki Vene impeeriumist eraldunud väikeriike.

Kui Punakaart Eestisse tungis, liitusid Eesti Vabariigi vastloodud diviisidega ka Eestis baseerunud Judenitši Loodearmee valgekaartlased. 1919. aasta sügisel toimus Vene Loodearmee ja Eesti vägede ühisrünnak Peterburile. Pealetungi toetas merelt Inglise laevastik. Siis baseerus Eesti Vabariigi iseseisvus eranditult välisriikide, eelkõige Suurbritannia, tunnustusel. Faktiliselt määras just Suurbritannia Eesti vägede tegevuse.

Venemaa oli Suurbritannia geopoliitiline vastane, ja Eesti vägede edasine tegevus saab väga selgeks, kui võtta aluseks, et inglased polnud hoopiski huvitatud Loodearmee võidust ja Peterburi äravõtmisest, mis oleks murdnud punaste selgroo, vaid just bolševike võidust.

Kui bolševistliku Kroonlinna saatus rippus juuksekarva otsas, lahkus Inglise laevastik, bolševikud viisid kohe oma laevad reidile ja andsid Loodearmee pihta otsesihtimisega võimsa löögi. Kolm päeva ei võtnud inglased mitte midagi ette, justkui oodates, mil valgetelt võetakse ära strateegiliselt ülitähtsad fordid, ja päev pärast seda uputasid ühe bolševike laeva.

Samal ajal hakkasid Eesti diviisid ilma ette hoiatamata tagasi tõmbuma, paljastades Loodearmee tiivad. Ka valged olid sunnitud tagasi tõmbuma. Valged dislotseerusid ümber ja kogusid ennast. Mõne aja pärast soovitasid, lausa tõukasid, inglased Judenitši armee uuele rünnakule, millest võtsid osa ka Eesti diviisid. Ühiselt jõuti Peterburi alla, kuid otsustaval momendil loobusid Inglise tankid rünnakule minemast, laevad lahkusid ja Eesti diviisid tõmbusid jälle tagasi.

Sellest hetkest algas Loodearmee krahh. Kaitsetuks jäetud tiivale maabus bolševistlike madruste dessant, punaste laevastik võttis taas reidil koha sisse ning külvas Judenitši väe mürskudega üle - Loodearmee sunniti taganema.

Judenitši jõud tõmbusid tagasi, et võtta Eestis taas oma positsioonid sisse. Kogu see vägi, kelle seas olid ka ohvitseride pered, kogunes Eesti piiri taha. Eestisse neid aga ei lastud. Inimesed jäid novembris lageda taeva alla, ära külmus hulk naisi ja lapsi. Samal ajal käisid inglastel bolševikega salajased läbirääkimised, kus otsustati, et bolševikud kirjutavad Eestiga alla rahulepingu, annavad Eestile 15 miljonit kuldrubla kontributsiooniks, inglased aga omalt poolt lubasid, et eestlased likvideerivad Loodearmee.

Valged lootsid, et läbirääkimisi bolševikega ei hakata nende selja taga pidama, et Eesti laseb nad oma territooriumile ja et siis otsustatakse, mida edasi teha.

Eesti käitus teisiti. Kõigepealt ei lubatud Loodearmeed Eesti territooriumile, mille tagajärjel suur hulk inimesi hukkus, siis kästi neil relvad ära anda, ja alles seejärel lubati nad Eestisse, kus paigutati Narvas loodud koonduslaagrisse. Seal ei olnud korralikku toitu, elamistingimusi ega riietust. Samas seisis Narva jaamas kaks ešeloni Loodearmee varadega, mille Eesti armee ülemjuhataja Laidoner kuulutas rekvireerituks. Teiste sõnadega, ära võeti kõik see, mis võis päästa tuhandeid elusid.

Mind võib süüdistada, et mõtlesin selle kokkuleppe bolševikega välja, kuid vaatame õige kuupäevi. Sündmused Loodearmeega Eesti piiril ja Narvas toimusid 1919. aasta novembris, rahuleping Nõukogude Venemaaga kirjutati alla alles 1920. aasta veebruaris. Kas tõesti usaldasid Eesti riigijuhid niivõrd bolševikke, et otsustasid relvad ära võtta ja hävitada inimesed, kes vaid mõni aeg tagasi võitlesid nendega koos nondesamade bolševike vastu? Eestlased pidid ikka väga kindlad olema, et Punaarmee ei alusta uut rünnakut ja et Loodearmee abi enam ei vajata. Pidi eksisteerima hoopis võimsam jõud, kes tagas, et bolševikud jäävad piiri taha. On ju fakt, et kõigepealt hävitati Loodearmee ja alles peale seda sõlmiti Tartu rahu.

Edasine on eriti kole ja küüniline. Ilma toidu ja ravimiteta puhkes külmas tehasehoones tüüfuse epideemia. Eesti võimud ei osutanud mingit abi seni, kuni epideemia ei väljunud barakkidest ega ohustanud linna. Alles siis, kui oht suurenes, hakati üht-teist ette võtma.

Kokkuvõttes suri tuhandeid inimesi. 1920. aasta märtsi algul otsustas Eesti valitsus, et inimesed, kel pole kindlat töökohta, saadetakse sunniviisil metsatöödele. Ja, oh ime, nendele töödele nõutakse just nii palju inimesi, kui oli Loodearmeest järele jäänud. Sunnitööl oli vaja toit tööga välja teenida. Paraku inimesed, kes olid näljast nõrkemas ja kellest tüüfus oli viimased mahlad välja imenud, ei osanud ega suutnud metsatööd teha.

Osa ellujäänud venelastest leidis lõpuks võimaluse ära sõita, osa jäi, elades üle hulga alandusi. Näiteks elamisloa saamiseks oli vaja maksta küllalt suur summa raha, kusjuures loa andmisest keeldumisel raha ei tagastatud. Eesti ei andnud Vene valgetele kodakondsust ega tunnustanud nende ülikoolidiplomeid, mis olid ühtsed kogu Vene impeeriumis.

Samas ei saa alahinnata inglaste rolli, sest juba 1920. aasta veebruaris, kui Judenitš nägi, mida inimestega tüüfusebarakkides tehti, palus ta inglasi, et need annaksid laeva ja viiksid tema väe Krimmi Wrangeli juurde. Inglased nõustusid, kuid tahtsid selle eest 800 tuhat naela, mida Judenitšil ei olnud. Inimesed jäidki edasi surema.

Liitlased mängisid punastele ette ka Wrangeli. Juba 1920. aasta jaanuaris, kui inglased keeldusid Wrangeli armeed varustamast ning prantslased keeldusid neile ükskõik mida müümast, mõjutasid nad Wrangelit bolševikele alistuma. Hiljem, „tänu" liitlaste ja poolakate kokkumängule bolševikega, hävitati Wrangeli armee lõplikult.

Siin ei olnud mingeid erilisi asjaolusid, vaid elementaarsed poliitilised intriigid.

Eestis saadeti korda kuritegu inimeste vastu, kes eestlaste kõrval võitlesid bolševikega, - vene aadlikest ohvitseride ning lihtsate vene sõdurite ning nende perede vastu.

See ammune lugu oli vaid üks kuritegu paljudest...

Küsis IVARI VEE

Ajalehes ilmus  lühendatul. Intervjuu  täisversiooni loe: www.kesknadal.ee

Jaga |