Sada protsenti töövõimetu

U. Arakas,      02. aprill 2003


Töötasin Tallinna ehitustel lukksepp-keevitajana 32 aastat. See oli tervist kahjustav töö ja tekitas palju tervisehädasid, nagu näiteks kõrgvererõhutõbi ja hiljem südamerütmihäired, radikuliit ning podagra. Alates 1990. a määrati mulle II grupi invaliidsus koos keeluga teha tervistkahjustavat ja rasket tööd (lubatud neli tundi kerget tegevust).1993. aastast olen töövõimetu, 2000. aastast raske puudega, abi vajav. Algul maksti telefoni- ja sõidukuludeks 50 krooni, hiljem 420 krooni ravimite ja teiste kulude katteks (nn puude raha). 2002. aastast määrati 100% töövõimetust, kuid puuderaha ja -aste kaotati kellegi käsul, olgugi et mu tervis hoopis halvenes. Vajan iga päev viit sorti ravimeid.
Puudega inimeste vajadus abi järele on ajast aega olnud väga erinev. Algul vajas sügavpuue abi kord ööpäevas ja raske puue kord nädalas. Siis, mõne aja möödudes vajas sügavpuue abi ööpäev läbi ja raske puue abi öö või päeva jooksul.
Nüüd on nii, et puudeks loetakse seda, kui inimene lamab, pea kaenlas ja teda on vaja pidevalt "teenida". Minu ämm saadeti nn vähihaiglast koju surema, kuna haigus oli kaugele arenenud. Talle määrati raske puue. Inimene liigutas vaid suud ja tegi kõik alla ning kolm päeva hiljem suri. Millal oleks antud olukorras pidanud tulema see sügav puue?
Kuna minu passi tähtaeg lõppes, läksin kodakondsus- ja migratsiooniametisse uut passi taotlema. Seal aga öeldi, et 100% töövõimetu ei kuulu nende invaliidide ega pensionäride hulka, kes passi ja ID-kaardi taotlemisel (seaduses on ära loetletud puude astmed) soodustust saavad. Sealne infotöötaja puutus selle küsimusega esimest korda kokku. Kes siis üldse on 100% töövõimetu? Vanaduspensionär ei ole, invaliid ei ole, terve ei ole, kuid maksma peab nagu terve inimene.
Ootan asjatundja selgitusi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)