![]() Kas tervishoiureform Rootsis tappis välisministri?PEEP PÕDDER, 21. jaanuar 2004Alanud kohtuprotsess Rootsi välisministri Anna Lindhi mõrvari üle on kindlasti huvitav ka meditsiinilisest aspektist, ja eriti just praegu, kui Rootsi meditsiinieksperdid on valmis saanud järjekordse arengukavaga Eesti tervishoiu ühele osale - Tallinna haiglavõrgule. Rootsis juba aastaid tervishoiuvõrgus valdavaks olnud haiglate liitmine ja pidev voodikohtade vähendamine on vallandanud mitmed tendentsid, millele üha enam ja enam juhitakse tähelepanu ka Rootsi avalikkuse seas. Pikenenud on järjekorrad, arstiabi kättesaadavus langenud, valikuvõimaluste vähenemise tõttu kadunud konkurents, see omakorda on viinud kvaliteedi langusele ning teenuse hindade olulisele kasvule. Kohalikud omavalitsused on hädas kiiresti tõusvate tervishoiukulutuste kinnimaksmisega, kärisevad eelarved ning üha enam on kuulda kodanike nurinat - tulemuseks veelgi mahukam voodikohtade vähendamine ning haigete väljasurumine haiglast ambulatoorsele ravile. Eesti võimalus neid protsesse jälgida nn "rohujuure tasandil" on kujunenud juba ajalooliselt Teise maailmasõja lõpuaegadest, mil tuhanded ja tuhanded eestlased põgenesid Rootsi. Pea igal eesti perekonnal elab keegi sugulastest-tuttavatest Rootsis ning omavahelises suhtluses kuuldakse nende arvamust oma meditsiinisüsteemi kohta, seda enam, et suur osa Rootsi eestlastest on auväärses vanuses, mil tervishoiu abi rohkesti vaja läheb. Ma ei oska ette arvata kohtuprotsessi tulemust, kuid ajakirjanduses ilmunud materjalide kohaselt võib küll teha järelduse, et välisministri tapjaks ei olnud mitte terrorist või mingi sõjaka rühmituse liige, veel vähem palgamõrvar. Tegemist on tõenäoliselt rasket psühhiaatrilist haigust põdeva õnnetu inimesega, kelle õige koht ei oleks olnud tänaval, vaid tõsises psühhiaatrilises raviasutuses. Viimastes on aga oluliselt kärbitud voodikohti, vähenenud töömahud, pikenenud järjekorrad. Rahva seas levinud väljend "hullud kalal"(andku meditsiinitöötajad andeks mulle see arsti seisukohalt lubamatu väljend haige kohta) ei olegi ilma tõsise sisuta. Kahjuks on sama probleem üha tõsisemaks kasvamas Eesti ühiskonnaski. Psüühikahäiretega patsiendi saamine haiglaravile on üha raskem ning pole vist küllaldaselt põhjendatud väide, et kogu Euroopas liigub psühhiaatriline arstiabi haiglavälisuse poole. Julgen lähtuvalt eestlaste tagasihoidlikust kogemusest anda mõned soovitused rootslastelegi. Nimelt meie siin Eestimaal toimime järgnevalt. Seni kui midagi pole kuulsa ja ühiskonnas tuntud inimesega juhtunud, me ei tee teist nägugi, kui aga kuulsusega midagi juhtub, liigutame end tublisti. Olgu siin näiteks toodud kas või ühe Eesti kuulsaima jalgratturi surnukssõitmine kihutava autojuhi poolt, millele järgnes liikluspolitsei eriüksuse loomine liiklushuligaanide ohjeldamiseks. Isegi helikopter osteti. Päästesalk unistab sellistest juba ammu, kuid kahjuks pole ükski prominent tormisel Läänemerel uppumisohtu sattunud. Sageli tundub, et tallinlane peaks lausa pöialt hoidma, et mõnele ministrile järjekordselt peksa antaks, sest see korreleerub kindlalt politseipatrullide hulga suurenemisega, vähemalt ministri kodutee piirkonnas. Igatahes mina jälgin huviga, mis toimub Rootsis tervishoiusüsteemiga pärast eelpoolnimetatud kohtuprotsessi. Viimati muudetud: 21.01.2004
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |