Pidu meis enestes

Veel ja veelkord ei saa jätta ütlemata, et see pidu oli eelkõige tegijates-osalistes endis. Küsige kellelt iganes! Kõik laabus kõigist raskustegureist hoolimata. Vaeva nägid tantsijad ja „pillipiinajad". Pingelised proovid kulmineerusid suurteks ja ilusateks laululavakontsertideks laupäeval ja pühapäeval.

Kummatigi tahtnuks laulukaare all või staadionil esinedes suisa kahestuda - olla samaaegselt ka vaatajate ja kuulajate hulgas. Neid sisetundeid suudaks kirjeldada ülimalt pühendunud ja suure luuleandega inimene. Peoliste ühtekuuluvus oli seegi kord vägagi nakkav - üheshingamine ju.

Olen osalenud alates 1960. aastast kõigil üldlaulupidudel. Mul on olnud meeldiv võimalus kahel korral läbida peorongkäiku kaks korda: algul pärast nn pead Harju rajooni esimeste kollektiivide hulgas ja seejärel veel Tallinnat esindajate seas rongkäigu lõpuosas. See tähendas algul 5-6 km „pärituult", siis samavõrd pikalt „vastuvoolu" ja uuesti 5-6 km „ühisvooluga" kaasa. Nii lihtne oligi! Kui oleks teadnud, et seekordne rongkäik nii pikaks kujuneb, siis teinuks raudselt sellise „tembu" veel kolmat korda ära.

On üsna avalik saladus, et rongkäigus osalejaid oli tublisti enam, kui eelproovide „sõelast" läbi pääsenuid, s.t kaasa sammusid ka tegevuse lõpetanud kooride liikmed (allakirjutanu nende hulgas).

Hinge peal kipitab ka üks üsna ainuomane „saavutus" või „patuke". 70-ndail võtsin osa nii tantsimisest kui ka laulmisest. Kuna laulud oli mul reeglina perfektselt selged, ei pidanud vajalikuks üldproovidele minna, küll aga oli põnev kaasa teha staadionimurule tantsumustrite moodustamises. Meie tantsurühmal (NJTK „Kommunaar") oli kahjuks probleeme 8 paari kokkusaamisega, seepärast ei saanud me paratamatult osaleda kõigis B-rühmade mustrites. Aga ega me oma 6 paariga saanud loobuda peol osalemast! Kuna meie rühmajuhil olid ülihead tutvussuhted tollase üldjuhi Heino Aassaluga, saime endale huvitavad „kõrvalrollid": kandsime väljakule kaski, kiikusime, hoidsime õllekappasid (reedan saladuse - pärisõllega!) jne. Võrratu „Tuljak" aga sobis suurepäraselt ka meie kuuele tantsupaarile.

Niisiis: nädalapäevad staadionil; laupäeval hommikune kontsertetendus, seejärel rongkäik ja laululaval laulmine; pühapäeval staadionil tantsupeo lõpetamine ja seejärel Tallinna tänavail uhke ja tempokas trall varahommikuni. Küllap paljud mäletavad veel tolleaegse Võidu (nüüd Vabaduse) väljaku ümber tehtud ringe, siksakitamisi Viru tänaval ja Pärnu maanteel jne.

Ohjaa, selliste koosolemisrõõmu hetkede nimel tasub elada ja toimetada!

Nüüd aga jääme ootama uut suurt pidu!

LEO MÜRKHEIN, Tallinn

Jaga |